Eluasemelaenu intresside tulumaksuvabastuse kaotamise plaan tekitab laenajates mõistetavat pahameelt. Paradoksaalselt tundub aga just praegu olevat inimlikult sobiv aeg selle maksuvabastuse suhteliselt valutuks kaotamiseks.
...
Sisuliselt kuulub sedasorti eluasemetoetus siiski sotsiaalpoliitika valdkonda ning vastavas kontekstis tuleb seda ka hinnata. Vaba eluasemeturu tingimustes oleks loogiline, et riik toetab neid, kes mingitel põhjustel ei ole ise võimelised turutingimustel endale inimväärset eluaset muretsema. Riikliku sekkumise peamiseks põhjuseks oleks seega turutõrge, mis raskendab vähemkindlustatud elanikel realiseerida Euroopa sotsiaalhartas sätestatud «õigust eluasemele».
Seda sotsiaalpoliitilist eesmärki antud maksuvabastus kahjuks ei täida, pigem vastupidi. 2009. aastal tagastati 2008. aasta eest tulumaksu 590 miljonit krooni ning kaks kolmandikku sellest summast läks täiskasvanud elanikkonna jõukamale viiendikule.
...
Laenaja jaoks ei tohiks olla sisuliselt oluline, kas intressikoormust vähendab kohalik maksupoliitika või eurotsooni rahapoliitika. Globaalne majanduskriis on mänginud meile kätte soodsa hetke kaotada see sotsiaalselt põhjendamatu ja kulukas maksumeede kiiresti, aga samas võimalikult valutult. Ühtlasi parandaks see riigieelarvelisi võimalusi tegeleda pakiliste päevaprobleemidega, nagu töötus ja kodutus.
Täisversioon: Postimees 5.2.2010
5. veebr 2010
25. jaan 2010
Kõrgema teenija palk
Palka, nii nagu muidki rahaliselt mõõdetavaid suurusi, võib hinnata suhteliselt ja absoluutselt. Absoluutskaalas on raha alati vähe, suhteliselt aga sõltub kõik hindaja klassipositsioonist.
Nagu allolevalt pildilt näha, on riigikoguja palk riigi keskmise suhtes ajas tugevasti kõikunud ja teeb seda ka edaspidi. (Seevastu euro suhtes on nii riigikoguja kui -alama palk olnud ka seni seotud muutumatu kursiga.)
Jooned graafikul näitavad kõige lihtsama riigikoguja aastakeskmise palga suhet (ilma kuluhüvitisteta) riigi keskmisega SAMAL aastal. (Võrreldavuse huvides on arvestatud asjaolu, et riigikoguja palk muutub alates aprillist.) Sinine joon näitab suhte arengut praeguse indeksi mõjul ja punane uue indeksi järgi. Sinine ja punane taust tähistavad riigikogu praegust ja järgmist koosseisu. Sinine ja punane ring/ketas näitavad palkade suhet nelja aasta keskmisena ehk kogu valitsemisperioodi jooksul, tasandades aastased kõikumised.
Rumal küsimus: kas riigikoguja palk õnnestus „lahti siduda keskmisest palgast” ning kas õnnestus „lähtuda sellest, et säiliksid olemasolevad palgad”, nagu seaduse eesmärk oli?
Nagu allolevalt pildilt näha, on riigikoguja palk riigi keskmise suhtes ajas tugevasti kõikunud ja teeb seda ka edaspidi. (Seevastu euro suhtes on nii riigikoguja kui -alama palk olnud ka seni seotud muutumatu kursiga.)
Jooned graafikul näitavad kõige lihtsama riigikoguja aastakeskmise palga suhet (ilma kuluhüvitisteta) riigi keskmisega SAMAL aastal. (Võrreldavuse huvides on arvestatud asjaolu, et riigikoguja palk muutub alates aprillist.) Sinine joon näitab suhte arengut praeguse indeksi mõjul ja punane uue indeksi järgi. Sinine ja punane taust tähistavad riigikogu praegust ja järgmist koosseisu. Sinine ja punane ring/ketas näitavad palkade suhet nelja aasta keskmisena ehk kogu valitsemisperioodi jooksul, tasandades aastased kõikumised.
Rumal küsimus: kas riigikoguja palk õnnestus „lahti siduda keskmisest palgast” ning kas õnnestus „lähtuda sellest, et säiliksid olemasolevad palgad”, nagu seaduse eesmärk oli?
Chicagos majandusmõte endiselt klaar
Vastupidiselt ühtede kartustele ja teiste lootustele on kuulujutud kapitalismi surmast tugevasti liialdatud. Vaatamata pööristormile ja udule üldises majandusruumis on Chicagos mõtted endiselt klaarid.
Selles veenudus üks The New Yorkeri ajakirjanik, kui külastas „parempoolse” majandusmõtte kantsi ja intervjueeris ellujäänuid: Fama, Cochrane, Becker, Heckman, Murphy, Posner... (Friedman ja Stigler on surnud ja Coase juba vana, neile vaid viidatakse.) Väga hariv lugemine.
John Cassidy, Letter from Chicago, „After the Blowup”
Ajakirjaniku jutt on tasuline kuid intervjuude transkriptid on tasuta ja ilmselt väärtuslikumad (arusaamatu majandusloogika!).
KUI intervjueeritavad OLEKSID vestelnud ühises ringis, OLEKS jutt kujunenud EHK selliseks:
Ajakirjanik: What about the efficient-market hypothesis and the idea that speculative bubbles are very rare or might not even exist? Is this the Chicago view?
Murphy: I think we believe that prices can depart from economic reality. The problem is you cannot see it in advance.
Becker: Friedman said there are phenomena that are hard to explain without thinking it’s a bubble.
Fama (selle kriisi ajal kõige rohkem kottida saanud Chicago mees, efektiivsete finantsturgude apoloog): I don’t even know what a bubble means.
Cochrane: I think most people mean by a „bubble” just, „Prices were high and I wish I sold yesterday.”
M.A.: Ma ei saa üldse aru kogu hinnamulli probleemist! Kapitalismi sisu ja ülim esmärk on ju ometi kapitalisti vara e kapitali väärtuse kasvatamine ja kui see kasvab mõnikord kiiremini, kui kõige optimistlikumas unenäos, siis ainult sellises mullis ma elada tahaksingi.
Selles veenudus üks The New Yorkeri ajakirjanik, kui külastas „parempoolse” majandusmõtte kantsi ja intervjueeris ellujäänuid: Fama, Cochrane, Becker, Heckman, Murphy, Posner... (Friedman ja Stigler on surnud ja Coase juba vana, neile vaid viidatakse.) Väga hariv lugemine.
John Cassidy, Letter from Chicago, „After the Blowup”
Ajakirjaniku jutt on tasuline kuid intervjuude transkriptid on tasuta ja ilmselt väärtuslikumad (arusaamatu majandusloogika!).
KUI intervjueeritavad OLEKSID vestelnud ühises ringis, OLEKS jutt kujunenud EHK selliseks:
Ajakirjanik: What about the efficient-market hypothesis and the idea that speculative bubbles are very rare or might not even exist? Is this the Chicago view?
Murphy: I think we believe that prices can depart from economic reality. The problem is you cannot see it in advance.
Becker: Friedman said there are phenomena that are hard to explain without thinking it’s a bubble.
Fama (selle kriisi ajal kõige rohkem kottida saanud Chicago mees, efektiivsete finantsturgude apoloog): I don’t even know what a bubble means.
Cochrane: I think most people mean by a „bubble” just, „Prices were high and I wish I sold yesterday.”
M.A.: Ma ei saa üldse aru kogu hinnamulli probleemist! Kapitalismi sisu ja ülim esmärk on ju ometi kapitalisti vara e kapitali väärtuse kasvatamine ja kui see kasvab mõnikord kiiremini, kui kõige optimistlikumas unenäos, siis ainult sellises mullis ma elada tahaksingi.
15. jaan 2010
Tööturu nädala kokkuvõte
Kolmapäev: Töötukassa teatab, et selle aasta eelarve on tugevas ülejäägis (330 000 000 kr).
Reede: Töötukassa teatab, et töötute lisandumine tegi sel nädalal kümne kuu rekordi (3008 uut).
1946 (nädalapäev täpsustamisel): USA kongress võtab vastu „Full Employment Act’i”, mis kohustab föderaalvõime tagama täishõive, suurendab miinimumpalka, parandab sotsiaal- ja töötuskindlustust ning eluasemetoetusi. Töösturid kuulutavad seaduse sotsialistlikuks ning vaba ettevõtlust piiravaks, mistõttu algversiooni kärbitakse tugevasti.
Seaduse vaevalist sündi analüüsiti 1950 umbes nii:
Selle juured ulatuvad inimkonna süngesse ja käänulisse minevikku, kust kostuvad kauged appikarjed majandusliku ebakindluse hirmus. Mure tööpuuduse pärast on moodne versioon vanast palvest „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev”. Et see palve on tänapäeval suunatud Washingtoni, Londonisse ja Moskvasse ei tähenda midagi muud, kui et inimkond on muutnud oma meelt Jumala ja valitsuse suhtelise kompetentsi osas tegeleda põletavate majandusprobleemidega.
Reede: Töötukassa teatab, et töötute lisandumine tegi sel nädalal kümne kuu rekordi (3008 uut).
1946 (nädalapäev täpsustamisel): USA kongress võtab vastu „Full Employment Act’i”, mis kohustab föderaalvõime tagama täishõive, suurendab miinimumpalka, parandab sotsiaal- ja töötuskindlustust ning eluasemetoetusi. Töösturid kuulutavad seaduse sotsialistlikuks ning vaba ettevõtlust piiravaks, mistõttu algversiooni kärbitakse tugevasti.
Seaduse vaevalist sündi analüüsiti 1950 umbes nii:
Selle juured ulatuvad inimkonna süngesse ja käänulisse minevikku, kust kostuvad kauged appikarjed majandusliku ebakindluse hirmus. Mure tööpuuduse pärast on moodne versioon vanast palvest „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev”. Et see palve on tänapäeval suunatud Washingtoni, Londonisse ja Moskvasse ei tähenda midagi muud, kui et inimkond on muutnud oma meelt Jumala ja valitsuse suhtelise kompetentsi osas tegeleda põletavate majandusprobleemidega.
10. jaan 2010
Nagu kolm tilka vett (majandus- ja sotsiaalpoliitika)
TILK 1
„...valitsusel ei ole kavas esmatasandi arstiabi teha kättesaadavaks kõigile inimestele.”
„Kõige parem sotsiaalpoliitika on tugev majanduspoliitika.”
Eesti vabariik (EL?), 2010 (EPL 20.01.2010)
TILK 2
„Arbeit macht frei.”
Weimari vabariik (liberaalne, demokraatlik), 1928...
(tööpuuduse vähendamise programmide toetuseks)
TILK 3
„Kes ei tööta, see ei söö.”
Kuldne Trio, Eesti vabariik (nõukogude sotsialistlik), 198x
„...valitsusel ei ole kavas esmatasandi arstiabi teha kättesaadavaks kõigile inimestele.”
„Kõige parem sotsiaalpoliitika on tugev majanduspoliitika.”
Eesti vabariik (EL?), 2010 (EPL 20.01.2010)
TILK 2
„Arbeit macht frei.”
Weimari vabariik (liberaalne, demokraatlik), 1928...
(tööpuuduse vähendamise programmide toetuseks)
TILK 3
„Kes ei tööta, see ei söö.”
Kuldne Trio, Eesti vabariik (nõukogude sotsialistlik), 198x
20. dets 2009
27. märts 2009
Milleks meile lastetusmaks?
Viimasel ajal on sagenenud ettepanekud kehtestada Eestis lastetusmaks. Lisaks peaks pensioni siduma laste arvuga. See lahendaks iibeprobleemi, kindlustaks pensionisambad ja seaks jalule õigluse maksusüsteemis.
Õiglus pole siiski meie maksusüsteemi eesmärk, vähemalt mitte avalikult. Rahandusministeeriumi strateegilise arengukava kohaselt on meie maksusüsteemi eesmärk “stabiilsus, lihtsus ja tõhusus”.
Kuidas võiks lastetusmaksu nimelise maksu kehtestamine vastata nendele tingimustele? Ja kas meil äkki juba selline maks ei eksisteeri?
Riigi Teatajat googeldades lastetusmaksu ei leia, kuid asjad pole tihtipeale nii, nagu esmapilgul paistavad. Nagu öeldakse “Keskpäevatunnis”: lets änälais dis.
Analüüsimiseks peab probleemi enamasti lihtsustama.
Majandusanalüüsis lihtsustatakse probleemi tihtipeale oluliselt. Selleks tuleb luua mudel, mis kirjeldab vaid probleemi neid aspekte, mida analüüsida soovitakse, ning jätab kõrvale analüüsi seisukohast ebaolulised detailid. Vastasel juhul kipub arutelu takerduma vähetähtsatesse pisiasjadesse ja ülesande lahendamine ei edene.
Üks võimalik mudel lastetusmaksu jälitamiseks võiks olla järgmine (arvud on tugevasti ümardatud, kuid vastavad umbkaudu Eesti olukorrale 2008):
• Kõik maksumaksjad jagunevad kaheks võrdse suurusega rühmaks: lastega ja ilma lasteta peredeks.
• Kõik pered teenivad (samasugust) tulu ja see ongi kogu riigis teenitav ja maksustatav tulu ning summaarselt võrdne SKTga.
• Kõiki peresid maksustatakse teenitud tulu alusel vaid tulumaksuga ja seda sõltumata laste olemasolust; riigi maksutulu on 70 mld kr, SKT 250 mld kr ja maksukoormus seega 70/250 = 28 protsenti.
• Lastega pered maksavad seega sellises hüpoteetilises mudelriigis tulumaksu 35 mld kr ja ilma lasteta pered samuti 35 mld kr.
• Lastega pered tarbivad lastega seotud avalikke kaupu ja teenuseid ning saavad tulusiirdeid 14 mld krooni eest: haridus (9 mld), tervishoid (1 mld), lastetoetused (2 mld), vanemahüvitis (2 mld).
Soovi korral võib seda nimetada ka riiklikuks investeeringuks inimkapitali.
• Selle 14 mld kogumisse panustavad lastega ja ilma lasteta pered võrdselt ehk mõlemad 7 mld kr.
Kuna ilma lasteta pered selle raha eest otseselt riigilt midagi vastu ei saa, siis võib seda seitset miljardit nimetada “karistuseks” laste mitteomamise eest; ülejäänud avalikke kaupu (seadused, riigikaitse...) tarbitakse võrdses mahus.
• Soovi korral võib arvutada ka maksumäära, millega ilma lasteta peresid (neto)maksustatakse rohkem kui lastega peresid; võttes maksubaasiks pool SKTst on see 7/125 = 6%.
Kas sellest võib järeldada, et lastetusmaks meil sisuliselt juba eksisteerib? Miks mitte.
Kas lastetusmaksu nimelise lisamaksu kehtestamine teeks meie maksusüsteemi “stabiilsemaks, lihtsamaks või efektiivsemaks”? Vaevalt.
Kas seitsme miljardi krooni suurune “kingitus” ilma lasteta peredelt lastega peredele on palju või vähe?
Lastetusmaksu proponentide meelest ilmselt vähe, kui eesmärk pole just lastetuid kiusata. Kui aga vähe, siis võime tõsta üldist maksukoormust ehk röövimise määra (Nozick) ning suurendada samas mahus lastetoetusi – ilma lasteta perede (neto)maksukoormus suureneb lastega perede suhtes kui imeväel. Kõik sõltub sellest, kas hindame riigi praegust panust inimkapitali kasvatamisse piisavaks.
Lastetusmaksu-nimelise maksuga seostuvad aga mitmed probleemid. Lisaks p&am p;ot ilde;hiseadusevastasele soovimatusele “tagada eesti rahvuse säilimine läbi aegade” on lastetuseks ka muid ja mõnevõrra delikaatseid põhjusi. 20 protsendil paaridest on objektiivseid probleeme viljakusega ja mõnel inimesel on probleeme paarilisega. Igal juhul kõlab lastetusmaks kaasaegses demokraatlikus ühiskonnas pehmelt öeldes diskrimineerivalt. Sama kehtib pensionide sidumise kohta laste arvuga.
Põhiline argument pensionide sidumiseks lastega on see, et laste kasvatamisega seotud kulutused jäävad lastetutel tegemata ning sedakaudu tekib neil ebaõiglane eelis personaalsetesse pensionisammastesse investeerimisel. Eespool kirjeldatud viisil saab sellest murest lihtsasti üle.
Loo moraal: maksu- ja toetusküsimusi tasub tihtipeale käsitleda koos (kuigi nende rakendamise põhimõtted on vastupidised), sest toetus on negatiivne maks ja vastupidi. Ja mudel peab olema piisavalt keeruline, aga võimalikult lihtne, muidu jääb oluline ebaolulise varju.
Õiglus pole siiski meie maksusüsteemi eesmärk, vähemalt mitte avalikult. Rahandusministeeriumi strateegilise arengukava kohaselt on meie maksusüsteemi eesmärk “stabiilsus, lihtsus ja tõhusus”.
Kuidas võiks lastetusmaksu nimelise maksu kehtestamine vastata nendele tingimustele? Ja kas meil äkki juba selline maks ei eksisteeri?
Riigi Teatajat googeldades lastetusmaksu ei leia, kuid asjad pole tihtipeale nii, nagu esmapilgul paistavad. Nagu öeldakse “Keskpäevatunnis”: lets änälais dis.
Analüüsimiseks peab probleemi enamasti lihtsustama.
Majandusanalüüsis lihtsustatakse probleemi tihtipeale oluliselt. Selleks tuleb luua mudel, mis kirjeldab vaid probleemi neid aspekte, mida analüüsida soovitakse, ning jätab kõrvale analüüsi seisukohast ebaolulised detailid. Vastasel juhul kipub arutelu takerduma vähetähtsatesse pisiasjadesse ja ülesande lahendamine ei edene.
Üks võimalik mudel lastetusmaksu jälitamiseks võiks olla järgmine (arvud on tugevasti ümardatud, kuid vastavad umbkaudu Eesti olukorrale 2008):
• Kõik maksumaksjad jagunevad kaheks võrdse suurusega rühmaks: lastega ja ilma lasteta peredeks.
• Kõik pered teenivad (samasugust) tulu ja see ongi kogu riigis teenitav ja maksustatav tulu ning summaarselt võrdne SKTga.
• Kõiki peresid maksustatakse teenitud tulu alusel vaid tulumaksuga ja seda sõltumata laste olemasolust; riigi maksutulu on 70 mld kr, SKT 250 mld kr ja maksukoormus seega 70/250 = 28 protsenti.
• Lastega pered maksavad seega sellises hüpoteetilises mudelriigis tulumaksu 35 mld kr ja ilma lasteta pered samuti 35 mld kr.
• Lastega pered tarbivad lastega seotud avalikke kaupu ja teenuseid ning saavad tulusiirdeid 14 mld krooni eest: haridus (9 mld), tervishoid (1 mld), lastetoetused (2 mld), vanemahüvitis (2 mld).
Soovi korral võib seda nimetada ka riiklikuks investeeringuks inimkapitali.
• Selle 14 mld kogumisse panustavad lastega ja ilma lasteta pered võrdselt ehk mõlemad 7 mld kr.
Kuna ilma lasteta pered selle raha eest otseselt riigilt midagi vastu ei saa, siis võib seda seitset miljardit nimetada “karistuseks” laste mitteomamise eest; ülejäänud avalikke kaupu (seadused, riigikaitse...) tarbitakse võrdses mahus.
• Soovi korral võib arvutada ka maksumäära, millega ilma lasteta peresid (neto)maksustatakse rohkem kui lastega peresid; võttes maksubaasiks pool SKTst on see 7/125 = 6%.
Kas sellest võib järeldada, et lastetusmaks meil sisuliselt juba eksisteerib? Miks mitte.
Kas lastetusmaksu nimelise lisamaksu kehtestamine teeks meie maksusüsteemi “stabiilsemaks, lihtsamaks või efektiivsemaks”? Vaevalt.
Kas seitsme miljardi krooni suurune “kingitus” ilma lasteta peredelt lastega peredele on palju või vähe?
Lastetusmaksu proponentide meelest ilmselt vähe, kui eesmärk pole just lastetuid kiusata. Kui aga vähe, siis võime tõsta üldist maksukoormust ehk röövimise määra (Nozick) ning suurendada samas mahus lastetoetusi – ilma lasteta perede (neto)maksukoormus suureneb lastega perede suhtes kui imeväel. Kõik sõltub sellest, kas hindame riigi praegust panust inimkapitali kasvatamisse piisavaks.
Lastetusmaksu-nimelise maksuga seostuvad aga mitmed probleemid. Lisaks p&am p;ot ilde;hiseadusevastasele soovimatusele “tagada eesti rahvuse säilimine läbi aegade” on lastetuseks ka muid ja mõnevõrra delikaatseid põhjusi. 20 protsendil paaridest on objektiivseid probleeme viljakusega ja mõnel inimesel on probleeme paarilisega. Igal juhul kõlab lastetusmaks kaasaegses demokraatlikus ühiskonnas pehmelt öeldes diskrimineerivalt. Sama kehtib pensionide sidumise kohta laste arvuga.
Põhiline argument pensionide sidumiseks lastega on see, et laste kasvatamisega seotud kulutused jäävad lastetutel tegemata ning sedakaudu tekib neil ebaõiglane eelis personaalsetesse pensionisammastesse investeerimisel. Eespool kirjeldatud viisil saab sellest murest lihtsasti üle.
Loo moraal: maksu- ja toetusküsimusi tasub tihtipeale käsitleda koos (kuigi nende rakendamise põhimõtted on vastupidised), sest toetus on negatiivne maks ja vastupidi. Ja mudel peab olema piisavalt keeruline, aga võimalikult lihtne, muidu jääb oluline ebaolulise varju.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
