Kroonijuveelid ja kellel neist rõõmu on

Meie kroonijuveel ei tuhmu. Äsjane uudis selle kohta, et Eesti maksusüsteem on taas, juba üle kümne aasta järjest, kõige konkurentsivõimelisem OECD riikide seas, enam uudiskünnist ei ületa. See leiab kajastust veel mõnes äriühinguid asutada aitavas portaalis, mis kommenteerib neile soodsat tulemust nii:

Selgemalt hea maksusüsteemi eeliseid maksumaksja seisukohast sõnastada on raske, kuid maksude otsustavus sisulise majandustegevuse asukoha valikul on siin ilmselt üle hinnatud.

ELUS, väljaspool majandussuhteid, on ahnus kõrkuse järel teine surmapatt, mida vist ka turumajandus vooruseks ei muuda. Samas on see meie heaolu edenemiseks siiski vajalik. Nii et siinkohal minu lugupidamine ettevõtjatele. Institutsioonide ehk seadustatud ja seadustamata reeglite ja kommete asi on hoolitseda, et see kanaliseeruks „nähtamatu käe“ suunamisel ka üldiseks hüvanguks. Kui need seda ei tee, siis toidab omakasu taotlemine vaid taotlejat ennast ja pahatihti teiste arvelt.  

Edetabelit lähemalt uurides selgub, et OECD riikide esimesse kümnesse mahub meile lisaks ka Ungari, samas kui tagumisse kümnesse jäävad Iirimaa, Taani ja Poola. Viimase majanduskasv on alates aastast 2004 ehk ELiga liitumisest olnud EL kiireim ja see on (meie jaoks kadestamisväärselt) endaga kaasa tõmmanud ka Leedu. Soomlaste õnnetunne lõunanaabritele miskipärast külge ei hakka.

Nii siis küsivadki skeptikud, et milliste eluliselt oluliste näitajatega see edetabelikoht korreleerub. Esimesena tuleb meelde inimese õnn, mille seos maksusüsteemi konkurentsivõimega on järgneva pildi põhjal olematu. Lohutust pakub meile ehk see, et Balatoni ääres elavad soomeugrilased on meist veelgi õnnetumad.  

Õnn on muidugi üks segane ja raskesti seletatav nähtus, kuid järgmine pilt näitab, et sõltumata tema definitsioonist on õnnelikumad need rahvad, kus õnn jaotub ühiskonnas ühtlasemalt. Õnn ei peitu muidugi rahas, kuid maksusüsteemil on tulujaotuses mängida siiski mõningane roll.

Kuid mida siis ikkagi see konkurentsivõime indeks näitab?

Lühidalt kirjeldab ta riigi maksusüsteemi majandusliku efektiivsuse ehk investeeringute ja ettevõtluse atraktiivsuse seisukohast. Igati õilis eesmärk ja investeeringute osakaal Eesti majanduses on tõesti olnud ajalooliselt silmapaistev.

Kuid kas head asja võib teinekord olla liiga palju? Taas tõdetakse, et meie hinnatase on Euroopa tipus. Kaubanduskeskuste rohkus ja uhkus on meie õnn ja õnnetus.

Veidi vulgaarsemalt väljendudes hindab TF indeks riigi maksusüsteemi just kapitalisti ja mitte proletaarlase mätta otsast. Suures ja pikas plaanis peaks küll tõhus maksusüsteem mõjutama kiirema majandusarengu kaudu ka tavakodanikku ja tihti nii ongi.

Kokkuvõttes kinnitab meie kõikumatu poodiumikoht varasemat teadmist, mida ettevõtjad harva kõva häälega välja ütlevad, kuigi leidub ka erandeid. Lapsesuu ei valeta…

Mis teha?* 3.0

Elasid kord Mati ja Maribel. Elu polnud just päris lill, aga Mati ei olnud latti enda jaoks kunagi liiga kõrgele tõstnud ja Maribeli elu oli ka globaalses plaanis päris ilus. Sotsiaalteadlased liigitasid kunagi, paljudele arusaamatult, küll Mati teise ja Maribeli esimese Eesti esindajaks, aga see selleks. Nendest kahest elanikust kogu see kahanenud rahvas koosneski.

Kainelt võttes polnudki elul tõesti väga viga, maa oli vaba, kuigi taevas pilvine… kuni üks kahetsusväärsel kombel elliptilisele orbiidile sattunud apelsinikarva inimeselaadne toode (inspiratsioon Triinu Pakilt) otsustas nafta hinna taevasse lennutada ja kohaliku elujärje toetuseks pidi midagi tegema. Aga mida teha?

Süüa tahtsid Mati ja Maribel iga jumala päev ja ümberkaudsed riigid langetasid oma rahva õnne nimel üksteise võidu toidu käibemaksu. Nii arvasid ka Mati ja Maribel, et vanaviisi edasi ei saa. Rahvastiku vähenedes ja riigireformi edenedes olid valitsemisotsused moodsale ajale kohaselt delegeeritud tehisarule. Kaheliikmeline rahvas ei saanud endale poliitilist klassi lubada, mis ühtlasi välistas populismi ja tegi kogu poliitikakujunduse professionaalselt teadmispõhiseks.

Promptisid siis Mati ja Maribel nii: „Meie majanduses on kaks tarbijat, kellest üks teenib 1000 ja teine 3000 eurot kuus. Esimene kulutab sellest toidule 500 ja teine 1000 eurot. Toit läheb üha kallimaks ja vaesemal tarbijal kipub kõht tühjaks jääma. Kas käibemaksu langetamine toidukaupadele oleks kuluefektiivne meede toidu kättesaadavamaks tegemiseks inimestele olukorras, kus riigieelarves vaba ruumi ei ole?“

Vastust ei pidanud kaua ootama, kuna seadusandlik ja täidesaatev võim liigutasid ennast nüüd valguse kiirusel, sõna otseses mõttes.

„

Poliitikasoovitus:
Kui eesmärk on parandada toidu kättesaadavust väikese sissetulekuga inimestele olukorras, kus eelarveruumi ei ole, siis on sihitud toetus üldjuhul parem meede kui toidu käibemaksu langetamine. Kõige mõistlikumad variandid on tulupõhine rahaline toetus, ajutine toidutoetus või lastega perede ja üksikute eakate sihitud toetamine. Rahvusvaheline kirjandus jõuab korduvalt järeldusele, et hästi sihitud ülekanded aitavad vaesemaid tõhusamalt kui vähendatud käibemaksumäärad.

Peamine kriitika käibemaksulangetusele:
Toidu käibemaksu alandamine ei ole hästi sihitud, sest maksuvõit läheb kõigile ostjatele, mitte ainult neile, kellel on abi vaja. Kuna jõukamad majapidamised tarbivad eurodes rohkem, saavad nad ka suurema absoluutse kasu. OECD on kirjeldanud vähendatud käibemaksumäärasid kui nõrka vahendit vaeste toetamiseks: need võivad olla küll jaotuslikult mõnevõrra progressiivsed, kuid praktiliselt on nad halb sihtimisinstrument.

Miks see on eelarve mõttes nõrk meede:
Käibemaksusoodustus on kallis, sest riik loobub suurest maksutulust ka nende ostude pealt, mille puhul sotsiaalset abi tegelikult vaja ei ole. Seetõttu on sama eelarvekuluga võimalik sihitud toetuste kaudu anda abivajajatele suurem reaalne kasu. IMF ja IFS rõhutavad, et arenenud riikides, kus sotsiaalkaitsesüsteem toimib, on õiglasem ja efektiivsem aidata madala sissetulekuga leibkondi otsetoetustega, mitte maksueranditega.

Lühijäreldus:
Toidu käibemaksu langetamine on poliitiliselt lihtne ja nähtav, kuid majanduspoliitiliselt tavaliselt kallis ja halvasti sihitud. Kui eesmärk on vähendada toidupuudust, siis on asjakohasem sihitud toetus neile, kellel toiduostmine päriselt üle jõu käib.

“

*

Tegelikult oli see pealkiri laenatud, sest mõned küsimused on igihaljad – mida teha ja kes on süüdi?

Liberaliseerigem kuluhüvitised ehk peenraha eest palju targemaks

Elame infoajastul. Maailm muutub iga päevaga keerulisemaks ja selles segaduses adekvaatseid ja endale kasulikke otsuseid teha – olgu see siis asjade, sündmuste või inimeste kohta – on üha keerulisem. Infot on palju ja häma veel rohkem. Vaadates siit all-linnast üles mäe otsa, on teinekord raske aru saada, mis on mis või kes on kes. Valimiste eel on kõik ausad–siledad poisid–tüdrukud, aga kui koht sinises saalis käes, siis langeb mõne peale ikka apluse vari.

Eesti riigi ees seisab palju suuri küsimusi ja üks neist, esmapilgul küll ehk mitte kõige olulisem, kuid mis kord aastas ikka luukerena kapist välja komberdab ja ämbreid kolistab, on riigikogulase kuluhüvitised. Aastaid on nendega maadeldud, kuid alati jõuetult tõdetud, et head lahendust polegi. Nii peame ikka ja jälle kuulma piinlikke seiku ja leidlikke vabandusi, et miks …. ja kuidas .... Ei kasvata see rahva usaldust valitsejate suhtes ja midagi peaks ette võtma.

Radikaalse lahendusena pakkusid kaks poliitilist uustulnukat kümme aastat tagasi välja idee kuluhüvitised maapealt üldse ära kaotada. Kokkuhoid tänapäeval oleks 2 miljonit aastas. Tollased peavooluerakonnad ideed ei toetanud. (Küll toetas aga paljunuheldud Mihhail S. Kas lootis ta Odysseuse kombel end masti külge siduda, et sireenide ahvatlustest eemal püsida? Miks mitte, see on tuntud enesekontrolli strateegia.)

Kuid nii radikaalseks pole vaja minna. Keerakem see purematu pähkel hoopis ühiskonna kasuks ja liberaliseerigem kuluhüvitiste kasutamine. Otsest kokkuhoidu sünnib politseis–prokuratuuris–kohtus, kus saab edaspidi keskenduda olulisemale. Kaudset kasu sünnib aga kuhjaga.

Riigikogulase kuluhüvitiste liberaliseerimine tähendab riigipoolse hinnangu andmise lõpetamist nende kasutamisele. Kulutusi tehes tuleb juhinduda endiselt põhimõttest, et kulud olgu seotud riigikogu liikme tööga, kuid kasutus on vaba. Tšekid koos lühikese selgitusega tuleb ikka esitada kantseleile avalikustamiseks.

Nii juhib rahvasaadikuid vaid isiklik moraalne kompass, mitte hirm KAPO ees. Kasu muudatusest sünnib nii, et valijad saavad ajakirjanduse vahendusel ausa pildi sellest, mida keegi Toompeal tööga seotud kuluks peab. Rahvasaadik on ju saanud rahvalt voli maksuraha laiali jagada ja nii nagu tema otsustab, ongi õige. Mis kasu tõuseb praegusest olukorrast, kus rahvaasemike mainet määrib mõnesajaeurone segadus, mida menetleb uurijate–süüdistajate–õigusemõistjate armee?

Liberalismi maaletooja Igor Gräzin kirjutab Milton Friedmani „Kapitalismi ja vabaduse“ eestikeelse tõlke eessõnas kenasti, et „/…/ liberalism võtab inimest just sellisena, nagu ta on, s.t. mitte ainult maa peale ära eksinud inglina, vaid natuke omakasupüüdliku, natuke alatu, natuke egoistliku, aga ka üsna sõbraliku, mõnikord õilsa ja altruistlikuna samal ajal.“ Leppigem sellega. Kuid vabadus paljastab inimese olemuse. Paar milli aastas selle teadmise eest pole palju küsitud.