Mis teha? 3.0

Elasid kord Mati ja Maribel. Elu polnud just päris lill, aga Mati ei olnud latti enda jaoks kunagi liiga kõrgele tõstnud ja Maribeli elu oli ka globaalses plaanis päris ilus. Sotsiaalteadlased liigitasid kunagi, paljudele arusaamatult, küll Mati teise ja Maribeli esimese Eesti esindajaks, aga see selleks. Nendest kahest elanikust kogu see kahanenud rahvas koosneski.

Kainelt võttes polnudki elul tõesti väga viga, maa oli vaba, kuigi taevas pilvine… kuni üks kahetsusväärsel kombel elliptilisele orbiidile sattunud apelsinikarva inimeselaadne toode (inspiratsioon Triinu Pakilt) otsustas nafta hinna taevasse lennutada ja kohaliku elujärje toetuseks pidi midagi tegema. Aga mida teha?

Süüa tahtsid Mati ja Maribel iga jumala päev ja ümberkaudsed riigid langetasid oma rahva õnne nimel nimel üksteise võidu toidu käibemaksu. Nii arvasid ka Mati ja Maribel, et vanaviisi edasi ei saa. Rahvastiku vähenedes ja riigireformi edenedes olid valitsemisotsused moodsale ajale kohaselt delegeeritud tehisarule. Kaheliikmeline rahvas ei saanud endale poliitilist klassi lubada, mis ühtlasi välistas populismi ja tegi kogu poliitikakujunduse professionaalselt teadmispõhiseks.

Promptisid siis Mati ja Maribel nii: „Meie majanduses on kaks tarbijat, kellest üks teenib 1000 ja teine 3000 eurot kuus. Esimene kulutab sellest toidule 500 ja teine 1000 eurot. Toit läheb üha kallimaks ja vaesemal tarbijal kipub kõht tühjaks jääma. Kas käibemaksu langetamine toidukaupadele oleks kuluefektiivne meede toidu kättesaadavamaks tegemiseks inimestele olukorras, kus riigieelarves vaba ruumi ei ole?“

Vastust ei pidanud kaua ootama, kuna seadusandlik ja täidesaatev võim liigutasid ennast nüüd valguse kiirusel, sõna otseses mõttes.

„

Poliitikasoovitus:
Kui eesmärk on parandada toidu kättesaadavust väikese sissetulekuga inimestele olukorras, kus eelarveruumi ei ole, siis on sihitud toetus üldjuhul parem meede kui toidu käibemaksu langetamine. Kõige mõistlikumad variandid on tulupõhine rahaline toetus, ajutine toidutoetus või lastega perede ja üksikute eakate sihitud toetamine. Rahvusvaheline kirjandus jõuab korduvalt järeldusele, et hästi sihitud ülekanded aitavad vaesemaid tõhusamalt kui vähendatud käibemaksumäärad.

Peamine kriitika käibemaksulangetusele:
Toidu käibemaksu alandamine ei ole hästi sihitud, sest maksuvõit läheb kõigile ostjatele, mitte ainult neile, kellel on abi vaja. Kuna jõukamad majapidamised tarbivad eurodes rohkem, saavad nad ka suurema absoluutse kasu. OECD on kirjeldanud vähendatud käibemaksumäärasid kui nõrka vahendit vaeste toetamiseks: need võivad olla küll jaotuslikult mõnevõrra progressiivsed, kuid praktiliselt on nad halb sihtimisinstrument.

Miks see on eelarve mõttes nõrk meede:
Käibemaksusoodustus on kallis, sest riik loobub suurest maksutulust ka nende ostude pealt, mille puhul sotsiaalset abi tegelikult vaja ei ole. Seetõttu on sama eelarvekuluga võimalik sihitud toetuste kaudu anda abivajajatele suurem reaalne kasu. IMF ja IFS rõhutavad, et arenenud riikides, kus sotsiaalkaitsesüsteem toimib, on õiglasem ja efektiivsem aidata madala sissetulekuga leibkondi otsetoetustega, mitte maksueranditega.

Lühijäreldus:
Toidu käibemaksu langetamine on poliitiliselt lihtne ja nähtav, kuid majanduspoliitiliselt tavaliselt kallis ja halvasti sihitud. Kui eesmärk on vähendada toidupuudust, siis on asjakohasem sihitud toetus neile, kellel toiduostmine päriselt üle jõu käib.

“

*

Tegelikult oli see pealkiri laenatud, sest mõned küsimused on igihaljad – mida teha ja kes on süüdi?

Liberaliseerigem kuluhüvitised ehk peenraha eest palju targemaks

Elame infoajastul. Maailm muutub iga päevaga keerulisemaks ja selles segaduses adekvaatseid ja endale kasulikke otsuseid teha – olgu see siis asjade, sündmuste või inimeste kohta – on üha keerulisem. Infot on palju ja häma veel rohkem. Vaadates siit all-linnast üles mäe otsa, on teinekord raske aru saada, mis on mis või kes on kes. Valimiste eel on kõik ausad–siledad poisid–tüdrukud, aga kui koht sinises saalis käes, siis langeb mõne peale ikka apluse vari.

Eesti riigi ees seisab palju suuri küsimusi ja üks neist, esmapilgul küll ehk mitte kõige olulisem, kuid mis kord aastas ikka luukerena kapist välja komberdab ja ämbreid kolistab, on riigikogulase kuluhüvitised. Aastaid on nendega maadeldud, kuid alati jõuetult tõdetud, et head lahendust polegi. Nii peame ikka ja jälle kuulma piinlikke seiku ja leidlikke vabandusi, et miks …. ja kuidas .... Ei kasvata see rahva usaldust valitsejate suhtes ja midagi peaks ette võtma.

Radikaalse lahendusena pakkusid kaks poliitilist uustulnukat kümme aastat tagasi välja idee kuluhüvitised maapealt üldse ära kaotada. Kokkuhoid tänapäeval oleks 2 miljonit aastas. Tollased peavooluerakonnad ideed ei toetanud. (Küll toetas aga paljunuheldud Mihhail S. Kas lootis ta Odysseuse kombel end masti külge siduda, et sireenide ahvatlustest eemal püsida? Miks mitte, see on tuntud enesekontrolli strateegia.)

Kuid nii radikaalseks pole vaja minna. Keerakem see purematu pähkel hoopis ühiskonna kasuks ja liberaliseerigem kuluhüvitiste kasutamine. Otsest kokkuhoidu sünnib politseis–prokuratuuris–kohtus, kus saab edaspidi keskenduda olulisemale. Kaudset kasu sünnib aga kuhjaga.

Riigikogulase kuluhüvitiste liberaliseerimine tähendab riigipoolse hinnangu andmise lõpetamist nende kasutamisele. Kulutusi tehes tuleb juhinduda endiselt põhimõttest, et kulud olgu seotud riigikogu liikme tööga, kuid kasutus on vaba. Tšekid koos lühikese selgitusega tuleb ikka esitada kantseleile avalikustamiseks.

Nii juhib rahvasaadikuid vaid isiklik moraalne kompass, mitte hirm KAPO ees. Kasu muudatusest sünnib nii, et valijad saavad ajakirjanduse vahendusel ausa pildi sellest, mida keegi Toompeal tööga seotud kuluks peab. Rahvasaadik on ju saanud rahvalt voli maksuraha laiali jagada ja nii nagu tema otsustab, ongi õige. Mis kasu tõuseb praegusest olukorrast, kus rahvaasemike mainet määrib mõnesajaeurone segadus, mida menetleb uurijate–süüdistajate–õigusemõistjate armee?

Liberalismi maaletooja Igor Gräzin kirjutab Milton Friedmani „Kapitalismi ja vabaduse“ eestikeelse tõlke eessõnas kenasti, et „/…/ liberalism võtab inimest just sellisena, nagu ta on, s.t. mitte ainult maa peale ära eksinud inglina, vaid natuke omakasupüüdliku, natuke alatu, natuke egoistliku, aga ka üsna sõbraliku, mõnikord õilsa ja altruistlikuna samal ajal.“ Leppigem sellega. Kuid vabadus paljastab inimese olemuse. Paar milli aastas selle teadmise eest pole palju küsitud.