Kohalik liberalism otsib oma teed

Kohalik aasta liberaal taas valitud – peaministri majandusnõunik Kalev Kukk. Andkem sõna majandusmehele ja Tallinna ülikooli õppejõule endale:

„Riigivõla intressid – raha makstakse, aga selle eest ei saa ju midagi vastu!”

(Vanamehed kolmandalt 19.9.2010)

No palju õnne! Liberalismi võib ilmselt defineerida ka kui vabamõtlemist. Kui järgmisena õnnestub tõestada, et sama loogikat saab laiendada igasugusele laenamisele, siis pole kahtlust ka järgmise majandusnobeli kavaleris.

Pühendamatul kõrvaltvaatajal võib siiski tekkida küsimus kohaliku liberalismi järjepidevuses, sest mullune aasta liberaal Anvar Samost, kes samuti vaieldamatult seda tiitlit väärib, julges aasta tagasi arvata nii:

„See ka minu suust kõlab enneolematult, aga mingite asjade tarvis Eestil oleks mõistlik võtta laenu, kuna Eesti laenukoormus on äärmiselt madal. Eesti on osa euroalast, kus riikide keskmine laenukoormus on Eesti omast – võib julgelt öelda – kümneid korda suurem,”

(Olukorrast riigis 13.11.2011) 

No igati loogiline, et stagneerunud Euroopaga kiirelt konvergeeruda sooviva riigi optimaalne laenukoormus pole null. Kuid mida küll peab sellest kõigest arvama liberalismist hullunud rahvas?

Mõista–mõista kes see on?

Endale auku kaevab, aga ise sisse ei kuku.

Partei ja valitsuse hea nime kaitseks

Viimastel aegadel on kahetsusväärselt ja täiesti arusaamatutel põhjustel süvenenud rünnakud meie legitiimse partei ja valitsuse vastu. Rammusa tilga karikasse kallas klassivend Rein Raud, kes väitis, et … teadagi mida ta väitis. Mis teha, intellektuaalid on teinekord ülitundlikud ka ebaolulistes küsimustes.

Siiski on mul viimasel ajal olnud keeruline täita avaliku teenistuja eetikakoodeksit, millest olukordades, kui sisemine kompass selget sihti ei näita, on hea tuge leida. Nimelt nõutakse seal ametnikult ühest küljest „kodanikelt mandaadi saanud poliitikute õiguspäraselt väljendatud tahte“ järgimist ning ühtlasi tegutsemist „avalikes huvides“. 

Seetõttu oli suureks kergenduseks Swedbanki poolt äsja postkasti kukutatud abipalve – „Hea klient, lase ometi pangaautomaadil puhata!  ja väldi sularaha kasutamist novembrikuus. Kaardimaksed on veelgi turvalisemad ja mugavamad.“

Kui seni polnud isegi majandusanalüütikutel täit selgust, et kui suur probleem see „sularaha suurtes kogustes oletatavasti sukasääres“ hoidmine meie e-riigis ikka on, siis nüüd tuleb välja, et on küll ja isegi väga, võtab ka suure kommertspanga käpuli. 

Hea, et see segadus sula- ja kontoraha vahekorrast meie rahvamajanduses on nüüd ära klaaritud.

Enam pehmemalt öelda ei saa, aga asi seegi

 Kaja Kallas tunnistab oma blogis, et ...

„... kui ma loen avaldatud uurimisprotokolle [Silvergate'i asjus], siis kaldub mu arvamus pigem ühele poole. Ja paraku see ei toeta erakonna poolt valdavalt esitatud seisukohta.“

Viimastel aegadel kujunenud kontekstis on üha riskantsem väita, et uurimisprotokoll ei toeta erakonna poolt „valdavalt“ esitatud seisukohta. Kaalu sellele väitele lisab Kaja advokaadistaatus. Kuid „valdavalt“ on põhjendatud kasutada vist alles pärast seda tunnistust siin, sest seni on parteiline distsipliin hästi vett pidanud ja see on hirmutav.

Olgu selle liberaalse maailmavaatega nagu on, aga poliitiku peamine tööriist on ju avalik kõne, mille tõsiseltvõetavust võib vaadelda ethos–pathos–logos raamistikus. Selle esimesega on meil juba ammu keskpärased lood ja „oletatav laen ämma kapist“ lihtsalt toob selle utreeritumalt esile, nii et kõik saavad lõpuks aru, millega tegu. Aga ilma ethoseta pathos ja logos enam ei tööta – mis tööriistad siis kapist välja võetakse?

Kurb on see, et selja sirgu ajamiseks Eesti vabariigis peab sinu nimi olema vähemalt Kallas või Raud. Raud marginaliseeriti kõige kõrgemal tasemel üleoleva kergusega. Ehk läheb Kallasel paremini.