Miks Eesti mees ei sünnita

Miks Eesti naine ei sünnita, on läbihammustatud küsimus.

Vastus on ebarahuldav pereelu ja üldise turvatunde vähesus. Sooline palgalõhe on meil ka naiste kahjuks ja iga kümnes naine leiab, et pole võtta nende lapse isa väärilist meest. Lisaks selgub presidendi emadepäeva kõnest, et takistuseks on Eesti mees, kes ei vastuta.

Aga miks üks kaine ja ratsionaalselt mõtlev keskmine Eesti mees ei sünnita? Seda küsimust pole isegi esitatud. Kui õige uuriks, miks võib selline mees pidada sünnitusprotsessis osalemist riskantsete tagajärgedega tegevuseks.

Eespool mainitud tegelane võib olla harvaesinev nähtus, kuid oletame, et ta siiski eksisteerib ja mõjutab jõudumööda demograafilisi protsesse. Emotsionaalse olendina soovib keskmine Eesti mees isegi mõnevõrra rohkem lapsi kui keskmine Eesti naine. Aga ratsionaalne pool tuletab talle meelde, et kooselu purunemise võimalus on suur ja lahutusega kaasnevad tagajärjed.

Hüpates tulevikku, leiab see mees ennast märkimisväärse tõenäosusega olukorrast, kus tema kaks last elavad ema juures ja isal õnnestub võsukeste eest hoolitseda vaid puhkepäeviti. On ka võimalus, et tema emotsionaalne pool ei pea tihedat suhtlust lastega vajalikuks - sellisel juhul piirdub isa kohustus elatisraha ülekandmisega ema pangakontole.

Elatisraha suurus võib olla vanemate kokkulepe, vastavalt oma võimalustele ja laste vajadustele. Aga see võib olla ka kohtu määratud summa, mis ei tohi seaduse järgi olla väiksem kui miinimumpalk. Seda kahe lapse eest kokku - aga vähemalt niipalju üks keskmine Eesti mees lapsi emotsionaalselt tahab. Nii et seaduse tasemel hoolitseb riik lahutatud laste eest hästi.

Seega on riik otsustanud, et ühe lapse ülalpidamine maksab vanematele sellel aastal 374 eurot kuus, millest riik peab vajalikuks katta 5 protsenti ehk 19 eurot ja vanemate õlule jääb ülejäänud 95 protsenti ehk 355 eurot. Poole sellest viimasest peab iga lapse eest tasuma lahus elav vanem, kes üheksal juhul kümnest on mees. Kuid millised on reaalsed võimalused seda kohustust täita? Aus vastus näitab, et sünnitusele kaasaaitamine võib keskmise Eesti mehe puhul tõesti osutuda vastutustundetuks tegevuseks.

Tänavu laekub keskmise Eesti palgatöötaja kontole 620 eurot kuus, millest pooled töötajad teenivad rohkem ja pooled vähem. Kui sellisel keskmisel töötajal juhtub olema kaks temast lahutatud last, siis on lugu täbar, sest pärast seadusjärgse elatiseäramaksmist jääb oma vajaduste rahuldamiseks järele 265 eurot.

Kuna elatise maksjaks on enamasti mees, saab ta end lohutada enda kasuks oleva palgalõhega. Kuid vaatamata sellele võib kahelda, kas riikliku miinimumelatise maksmine kahe lapse eest on keskmisele palgasaajast mehele jõukohane. Rääkimata nendest, kes jäävad palgaskaalal keskmisest allapoole.

Võib ka küsida, kas riigi poolt hinnatud 374 eurot kuus lapse ülalpidamiseks on vähe või palju? Ühe vastuse sellele annab üks Tartu Ülikooli uuring, mis mõõdab tegelikuks selliseks kuluks Eestis keskmiselt 280 eurot. Selle valguses hoolitseb riik oma enamasti isast lahutatud väikeste kodanike eest tõesti hästi, nõudes isalt laste kasuks kolmandiku jagu suurema summa. Elatisnõuet ei vähenda vabandus, et laste isa on kõigest üks keskmine Eesti mees.

Presidendi viidatud vastutamatusele lisaks võib siin olla põhjus, miks neljast lahutatud lapsest kolm teiselt vanemalt elatist ei saa - miinimumkohustuse künnis on liiga kõrge.

Kuid eelnev on vaid pool häda. Õige keeruliseks läheb elu siis, kui see õnnetu Eesti mees soovib soolise võrdõiguslikkuse vaimus osaleda laste kasvatamises ja nende eest hoolitsemises ka vahetult, mitte vaid rahasiirde kaudu. Nii palju, kui asjaolud võimaldavad. Näiteks veedaksid lapsed hea meelega kolmandiku ajast isa juures, kes kataks sellel ajal kõik kulud. Eesti riigi jaoks on selline olukord reguleerimiseks kas liiga keeruline või ebatõenäoline, mistõttu on lahutusjärgne lastega tegelemine majanduslikus mõttes puhtalt isa eralõbu ja rahalist elatiskohustust ei vähenda.

Vähemalt keskmisele Eesti mehele käib selgelt üle jõu maksta sama asja eest kaks korda - emale pangaülekandega ja lastele otse neid toites ja kattes. See võib sundida teda majandusliku paratamatuse tõttu loobuma lastega koos veedetud ajast, sest sünnitusest enam loobuda ei saa.

Kuid vähe sellest. Järgmisel aastal kasvab miinimumpalk ja sellega seotud elatis taas kümnendiku võrra ja tagatipuks tuli üks juhtiv ettevõtja välja ettepanekuga, mille elluviimine ajaks enamiku elatiskohuslasi otse pankrotti - tõsta miinimumpalk mõne aastaga 1000 euroni! Päris nii ehk ei lähe, kuid võib kindel olla, et miinimumpalk tõuseb ka tulevikus keskmisest kiiremini. See vähendab aga iga aastaga keskmise Eesti mehe võimet tasuda seadusjärgset elatist. Riskide maandamiseks on siin kaks võimalust - mitte lahutada või mitte sünnitada.

Ilmselt on nii kainelt kalkuleeriv mees siiski haruldus, sest lapsi ju ikka sünnib. Kahjuks sünnib ka lahutusi, kuna elurumalus ei ole haruldus. Sellega seoses paar soovitust. Esiteks - siduda elatis lahti miinimumpalgast ja määrata selle suurus kooskõlas laste põhjendatud kulude ja vanemate maksevõimega. Ühtlasi mõelda välja, kuidas tuhandetes jõustunud kohtulahendites tühistada aastateks ette määratud side elatise ja miinimumpalga vahel, sest see on meelevaldne ja võib seaduse jõuga viia kafkalike tulemusteni. Teiseks - juurutada kohtupraktika, mis reaalselt arvestab ülalpidamiskohustuse täitmise võimalust vabatahtlikult ja otseselt.

Ühiskond nagu ökosüsteem on tervikuna üldiselt tasakaalus, mis küll ei välista tasakaalustamatusi süsteemi sees. Sooline palgalõhe on tabamatute juurtega fenomen indiviidi tasandil, kuid perekonna tasandil taandub see välja. Vähemalt levinuima, heteroseksuaalse peremudeli puhul on võimalik teha selles osas tasaarveldus, kui see lõhe alusetult eksisteerib ja on abikaasadele vastuvõetamatu. Kui lapsed kuuluvad eelduslikult naisele, siis võibolla kuulub raha mehele lihtsalt tasakaalu pärast. Pealegi pole teada ühtegi uuringut, kus Eesti naised ülekaalukalt ei arvaks, et mees peabki rohkem teenima ja kindlustama perele elujärje, mis oleks naabrist parem.

Ene-Margit Tiit kirjutas kunagi Riigikogu Toimetistes, et “aktiivse perepoliitika tõhususe mõõdupuu pole üksnes laste suurem sündimus, vaid kõigi Eesti elanike elu muutmine meeldivaks, turvaliseks ja sisukaks”. Turvatunnet vajavad lastele lisaks ka emad ja isad. Kuni lapsed on kulukas ja riskantne eralõbu, ei realiseeru ka nende saamise loomulik soov.