Miks keerata kella ja vahetada raha

Sest nii on lihtsam ja odavam. 

Kevadise kellakeeramisega on kõik ammu harjunud, aga mittepaindliku vahetuskursi küüsis vaevleb suur osa Euroopast ikka veel, ja lõppu pole näha. Valuutavahetuse vaevast on need eurooplased nüüd vabad, aga tüli tikub majja, sest jäik vahetuskurss nõuab tavaliselt inimeselt sellist paindlikkust, mida moodsas ühiskonnas ei ole.

Kella keeramise vastu on esitatud väiteid, et sama hästi võib teha ühekordse kampaania: tõuseme kõik varem ja muudame tööaja korraga varasemaks. Takistusi poleks nagu ka ettevõtte tasandil: tuleb ainult töölepingutesse muudatus teha /…/ kõigeks selleks ei pea /…/ ajaskaalat segamini paiskama. (Holger Kaints, EPL 28.3.2016.) 

Põhimõtteliselt jah, aga elu näitab, et palju lihtsam on kasutada „libisevat skaalat“, selle asemel et teha muudatusi miljonitesse lepingutesse. Inimestel on milleski kokku leppida uskumatult keeruline isegi siis, kui kokkulepitu võiks olla kõigile kasulik. Majanduslikus mõttes tähendab see aga, et ebarealistlik lootus kokkuleppele läheb kõigile kalliks maksma. Seetõttu ongi mõistlik mõnede lepingute sõlmimine viia kokkuleppijatest eemale ja sõlmida leping miljonite osapoolte jaoks korraga. Seda kella keeramine sisuliselt tähendab. Keeramise mõistlikkuses oleme kunagi muidugi kokku leppinud.

Kuid mis puutub siia raha?

Teadupärast läheb Soomel majanduskriisi seljatamine äraütlemata vaevaliselt. Võrreldes näiteks Rootsiga. Soomet ei ole aidanud ka nende suurepärased kohad konkurentsivõime edetabelites, kus nad Rootsit enamasti edestavad. Pole kahtlust, et üks olulisemaid asju, mis nende riikide majandusi fundamentaalselt eristab, on oma raha ja rahapoliitika olemasolu või selle puudumine. Üks kasutab eurotsooni ühisraha, aga teine peab oma raha teiste riikidega arveldades alati vahetama. Vastavalt kursile, mis kajastab parajasti kehtivat nõudluse ja pakkumise vahekorda valuutaturul. Sinna võib olla koer maetud.

Juha Sipilä valitsus on praeguseks ametis olnud aasta ja sama kaua on üritatud sõlmida „ühiskondlikku kokkulepet“, mis  vaatamata ponnistustele pole seni õnnestunud. Kainelt mõtlevad ökonomistid teavad, et just see oleks Soome majanduse päästerõngas. Kokkulepet aga ei sünni. Nii nagu ei sündinud seda vaatamata pingsatele otsingutele ka Soome eelmise lama ajal kakskümmend viis aastat tagasi, kui peaministriks oli Esko Aho. Kokkulepet ei sünni, kuna heaoluühiskonna kasvandikul ei ole seda paindlikkust, mida mittepaindlik vahetuskurss temalt nõuab. Ei oo eikä tuu.

Tookord leiti tervenemist toonud lahendus sealt, kust seda praegu otsida pole mõtet – vahetuskursi paindlikkusest. Ka siis oli Soome vahetuskurss fikseeritud, aga oma vääring oli siiski alles. Tagauks oli jäetud lahti ja see võimaldas selle ülesaamatult keerulise „ühiskondliku kokkuleppe“ pärast pikki ja viljatuid läbirääkimisi siiski ühe hoobiga ära sõlmida. Ilma ühegi allkirjata. Otsustades lasta oma vahetuskurss vabaks, valuutaturgude meelevalda. Välismaised võlausaldajad said vastu pükse, aga valgus tunneli otsas hakkas soomlaste jaoks paistma päevapealt ja elu hakkas taas ülesmäge minema. Ka üldine usaldus Soome majanduse vastu taastus kiiresti, nii et investorid jooksid peagi riigi võlakirjadele tormi.

Aga milles see „leping“ siis peaks seisnema? Lugejad on viimase kaheksa aasta jooksul ilmselt tüdimuseni kuulnud väljendit „struktuursed reformid“. Kõik me teame, et hästi ei käi nende riikide käsi, kes pole neid hädavajalikke asju „ära teinud“. Seetõttu väärivad nad ka oma vääritut saatust.

Enamasti jäetakse aga need „struktuursed reformid“ defineerimata, sest naeruväärne oleks jätkuvalt määratleda midagi, millest juba aastaid on räägitud. Tegelikult võib nende reformide all mõelda mida iganes, mistõttu on see sõnapaar ilma täpsustamata sisutühi ja tuleks sellisena keelata. Enamasti pole selle eufemismi taga midagi muud, kui vajadus muuta tööturg (tööinimene!) sedavõrd paindlikuks, et see muutuks kokkusobivaks pöördumatult jäiga vahetuskursi ehk siis meie ühisrahaga. 

Eesti keeles tähendab see „paindlikkus“ muidugi töötaja sama rõõmsat suhtumist palgalangetusse nagu palgatõusugi. Kas see ikka on realistlik ootus?

Milton Friedman kirjutas üle kuuekümne aasta tagasi paindlike vahetuskursside kiituseks just sellepärast, et ta ei uskunud hindade, eelkõige aga tööjõu hinna ehk palga piisavasse paindlikkusse tänapäeva ühiskonnas. Paindlikkusse eelkõige allapoole. Sellel veendumusel oli ta oma elu lõpuni, kuigi praegust kriisi ta näha ei jõudnudki.

Majanduse kohandumise seisukohast ei ole tegelikult vahet, kas eksporditingimuste halvenemisele reageerida vahetuskursi nõrgenemise või kodumaiste hindade langetamisega. Inimese seisukohast on aga vahe suur – vastuseis oma palga langetamisele on oluliselt suurem kui vahetuskursi nõrgenemisele. Selle viimase vastu ei oskakski õieti kellegi suunas protestida.

Just Friedman tõi välja ka analoogia paindliku vahetuskursi ja kellakeeramise vahel – ära jääb vajadus miljonite lepingute sõlmimiseks. See oleks mõttetult keeruline, ja nagu näha, ei õnnestu isegi seal, kus üldiselt on elatud suures üksmeeles.

Seega on mõttekas raskemate lepingute sõlmimine lükata võimaluse korral turgude õlgadele. Anonüümsed turud lahendavad nii mõnegi küsimuse kiiresti ja odavalt, sest nad teevad seda ilma tööandjate ja ametühingute, võlgnike ja võlausaldajate, juristide ja poliitikute osaluseta. Ilma leppimist takistavate emotsioonideta.

On üks abinõu, mis inimese lõpuks siiski painduma paneb, ja see on töö puudumisest tulenev viletsus. Piisavalt kaua kestev ülemäärane töötus sunnib kõiki tasapisi oma hinnanõudmistest taganema ja pikapeale teeb deflatsioon oma räpase töö. See kestab aastaid. Elu aga on lühike. Isegi Friedman ei pidanud sellist ohvrit vajalikuks.