Poliitika, analüütika ja meie geenid

Eestlastel tundub kaugelearenenud majandusmõtlemine olema geenides. Nädal tagasi selgus, et värske majandusnobelist Holmström on Eesti sugemetega. Kriisi keskel polnud ühel kõrgel riigiteenijal Kadriorust mingit probleemi paika panna majandusnobelist Krugmani sõnadega (paljude teiste ja vähem viisakate hulgas):

„Sorry, not conserv. or leftist. Just can't fathom why following agreed upon EU fiscal rules justifies smug & snide gloating re: my country.“ — toomas hendrik ilves (@IlvesToomas) June 6, 2012

Sarnaseid mõtteid võime lugeda ka tänasest PMist: „Rootsi rahandusminister sarjab ELi eelarvereeglite rikkujaid“, mis läheb ilmselt hästi kokku talupojaarusaamaga, mida selle õnnetus seisus rahvamajandusega peale hakata.

Eelnevaga seoses tähelepanu!

Kevadel tuleb Tartusse järjekordne Eesti juurtega majandusnobelist (2011) Christopher Sims. Tema vanaisa põgenes Tsaari-Eestist lapsena küll juba üleeelmise sajandi lõpus, kuid sellele faktile pühendab ta siiski olulise osa oma Nobeli-biograafiast. Kõigil, kes omavad veendunud seisukohti eelarvepoliitika rollist depressiivse nõudluskeskkonna parandamisel, on võimalus ennast proovile panna. Argumenteeritud väitluse ettevalmistamiseks võib tutvuda Simsi äsjase ettekandega Jackson Hole’is maailma keskpankuritele, kust koorus välja selline praktiline soovitus:

“A Eurozone-wide moratorium on the Maastricht budgetary rules, to be kept in place until area-wide inflation reaches and sustains the target level, would be effective. Of course it is difficult to see how, in the Eurozone institutional framework, this could be arranged.”

CHRISTOPHER A. SIMS, Jackson Hole 26.8.2016
FISCAL POLICY, MONETARY POLICY AND CENTRAL BANK INDEPENDENCE

Värske Nobel

Eile välja kuulutatud Soome päritolu majandusnobelist Bengt Holmström on küll mikroökonomist, aga eurokriisi töötavatest ja mittetöötavatest lahendusest oli tal oma selge ettekujutus juba 2012. aasta jaanuaris, kui ta Helsingis Aalto ülikoolis ühe särava loengu pidas. Muu hulgas väitis ta järgmist:

• Eurokriis ei lahene, kuni elatakse päev korraga ja (poliitikutel) ei teki visiooni kriisi lõplikuks lahendamiseks, nii et turud ka sellesse usuksid;
• Tuleb keskenduda pangandussektorile (mis on omakorda seotud riigivõlgadega) ja mitte fiskaalkoordinatsioonile;
• Finantsturud on nii hämarad/läbipaistmatud, et riskide kogunemist seal ei olegi võimalik märgata – likviidsust tuleb tagada korraliku kapitaliseeritusega ja mitte „suurema läbipaistvusega“;
• Eelnevast tulenevalt terane tähelepanek: informatsiooni sümmeetriat kui turgude hea toimimise ühte eeldust võib täita nii kõigi osapoolte täieliku informeerituse kaudu (finantsturgudel ebareaalne), kuid ka vastupidi – keegi ei saa ega peagi saama millestki midagi aru, usaldus/likviidsus olgu tagatud teiste vahenditega;
• Unustage kõik praegused euroala reeglid ja alustage puhtalt lehelt, need reeglid kirjutatakse varem või hiljem kõik uuesti!

Väga värsked väited siiamaani. Kas neisse oleks suhtutud tõsisemalt, kui Holmström oleks saanud oma Nobeli neli aastat tagasi? Vaevalt. Stiglitzit, Kurugmani või Simsi (see nobelistist naljamees rääkis augustis Jackson Hole’is maailma keskpankuritele tõsimeeli, et euroala fiskaalreeglitele tuleks kehtestada moratoorium, kuni inflatsioonieesmärki ei ole püsivalt saavutatud ja hoitud) ei võta siinkandis keegi tõsiselt, või vähemalt ei julge seda avalikult tunnistada.

Põhimõtteliselt oli Holmström siis (23.1.2013) euro suhtes siiski optimistlik, aga täiesti veendunud, et lahendus ei ole Saksamaa poolt peale surutud eelarvepoliitika koordinatsioon, kuna see on poliitiliselt ebarealistlik ja mittevajalik. Euroopa riigid, nagu ka USA osariigid, on selleks liiga erinevad.

Värskel nobelistil on tihe seos ka Eestiga, siin ratsutab oma nõbu ehk noore Bengti seljas meie kunstiline fotograaf Peeter Laurits.

Kas võlg on võõra oma

BNS kirjutab, et …

IMF ei soovi Kreeka abipaketis osaleda

WASHINGTON, 10. oktoober, BNS – Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ei soovi Kreeka uues abipaketis osaleda, kinnitasid kaks allikat Reutersile. /…/

IMF on juba üle aasta vaielnud uued Kreeka abipaketiga ühinemise tingimuste üle. IMF on jätkuvalt seisukohal, et abipaketis Kreekale seatud majanduslikud eesmärgid on ilma Kreeka võlakoorma kergendamiseta ebareaalsed.

Allikate andmetel on IMF tüdinenud sel teemal vaidluse jätkamisest ja peab nüüd kõnelusi oma uue järelevalve rolli üle…

Pole ju saladus, et IMFi jaoks on Troikas ja Kreeka abiprogrammis osalemine olnud üpris piinarikas, kuna nende Kreeka võla jätkusuutlikkuse analüüsid ei ole olnud kaugeltki sama optimistlikud kui Euroopa Komisjoni omad. IMFi siseauditi raport euroala riikide programmidest järeldab:

And because the European Commission negotiated on behalf of the Eurogroup, the troika arrangement potentially subjected IMF staff’s technical judgments to political pressure from an early stage.

The IMF-supported programs in Greece and Portugal incorporated overly optimistic growth projections. More realistic projections would have made clear the likely impact of fiscal consolidation on growth and debt dynamics, and allowed the authorities to prepare accordingly.

ja soovitab edaspidiseks:

Recommendation 1: The Executive Board and management should develop  procedures to minimize the room for political intervention in the IMF’s technical analysis.

Recommendation 5: The Executive Board and management should reaffirm their commitment to accountability and transparency and the role of  independent evaluation in fostering good governance.

Huvitava kokkusattumusena ilmus just täna järjekordne uuring (Saksa) võla mahakirjutamise teemal, mille lõppjäreldustest ei puudu ka tänapäeva ökonomistidele üldiselt võõras moraalne aspekt.

Economic consequences of the 1953 London Debt Agreement

In assessing the LDA, we must disentangle political motivations (in particular foreign policy) from economic goals. Even if we were to ascribe the most cynical and instrumental motivations to the LDA of 1953 (the need for a strong Germany in the context of the Cold War of the 1950s, in addition to the realisation of the errors of the Versailles Peace Conference and their subsequent effects), it is clear that this debt relief was emphatically designed to help Germany grow. It always prioritised German economic health over the repayment of debt.

This is a striking contrast with recent and current policies toward southern Eurozone countries. Ironically, Germany was the biggest European debt transgressor of the 20th century, as pointed out by both Thomas Piketty and Albrecht Ritschl (Harlan 2015,  Ritschl 2011). Germany strongly insists that Greece, Portugal or Spain pay their obligations, forgetting that Europe was built in part on absolution of debts so that new generations did not pay for the mistakes in the past. Revisiting the LDA we can see how different the policies in the Eurozone crisis have been, and also how these policies may help explain the length of the associated recessions.