Nagu kaks tilka viina (klassihuvide antagonistlikkusest)

Teadupärast on ökonomistid äsjase majanduskriisi põhjuste ja lahenduste otsimise käigus jõudnud üpriski üksmeelselt järeldusele, et ebavõrdsuse suurenemine ja sissetulekute kontsentreerumine tulujaotuse kitsasse tippu viimastel aastakümnetel on üks kriisi põhjusi ja selle trendi murdmine on oluline tulevase kasvu ja sotsiaalse stabiilsuse tagamiseks. Inclusive growth on juba aastaid kesksel kohal kõigis OECD, Euroopa Komisjoni ja IMFi majanduspoliitika dokumentides. Ja midagi pole teha, ametiühingutel on ühtlasema tulujaotuse tagamisel oma roll.

Selle taustal kõlab julgelt üks tänane tsitaat: „Ma ei tea ühtegi edukat ettevõtet, kus tegutseks ametiühing.“ (Erkki Raasuke ÄP 28.9.2017) 

Kas rahvusvahelised institutsioonid on tõesti langenud ametühingute hukatusliku mõjuvõimu alla?

Eks elu kulgu kujundavad ka tulevikus ikka klassihuvid, mille edendamata jätmise eest süüdistagu igaüks iseennast, aga ühiskonna edu ei tarvitse olla ettevõtete edude mehhaaniline summa.

Nagu kaks tilka vett (majanduskeelehuvilistele)

Eesti majanduskasv on asjahuvilisi viimasel ajal positiivselt üllatanud. (2017 II kvartalis +5,7%, võrdluseks 2013–2016 keskmine 2,2%.) Seletuseks on pakutud küll abivalmeid naabreid, kes üha parema meelega meie kaupu–teenuseid ostavad, kui saamatut riiki, kes eurorahad alles nüüd kivi tagant välja on saanud.

Kogenud analüütikuid aga kiire kasv ei üllata – ka seekord on selle oluliseks põhjuseks „madal võrdlusbaas“, mis sedapuhku on sügavale langusele (mille 10. juubelit tähistame aasta pärast) järgnenud pika stagnatsiooni tulemus. Selle proosalise kantseliidi võib aga vabalt asendada Lennart Meri 20 aasta taguse luulelise tõdemusega, et „olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis“.

Nagu kaks tilka vett!