Juubeli juurde on ikka käinud üks väike naps ja
tagasivaade hällilapse lapsepõlve. Mälestustes sorides selgub tihti, et täiseas
avalduvad omadused ilmutasid ennast juba varases nooruses. Ühiskonnaelu puhul
tuleb aga välja, et kuigi palju pole sajanditega muutunud, kuna elu kulgu
suunav inimmaterjal on sama.
Eesti rahvuslik iseolemine sai teadupärast alguse
ülemöödunud sajandil seltsiliikumise kujul – Revalia, Estonia, Vanemuine ….
Seltsilises vormis tegutses ka karskusliikumine, mida võimendas meie
rahvuskultuuri suurmeeste Kreutzwaldi ja Jakobsoni mure eesti rahva
püsimajäämise pärast. Nagu tänastest
lehtedest! Põhjust selleks oli juba siis küllaga, kuna Eestimaa
1448s kõrtsis tarbiti aastas seitse toopi ehk 8,6 liitrit viina iga hinge
peale. Statistikaameti
andmetel joodi 1921 Eestis elaniku kohta 9 liitrit piirutust ja
piirituseviina ja 2 liitrit õlut; 2016 jällegi 8 l kanget, 68 l õlut, 7 l
lahjat ja 11 l veini. Ühe rahva joomisharjumused tunduvad olevat sügavate
juurtega ja kuigi karskusliikumine, keelud ja muud asjaolud võivad seda
kõigutada, kipub tulivee kulistamine igal laiuskraadil ikka oma fundamentaalse
balansi leidma.
Sama mure oli ka Soomes, kus kohalikud karsklased olid
keeluseadusest unistanud juba sajandi algusest; mingil määral see sõja ajal
kõikjal kehtiski. Iseolemise vabadus käes, võeti seal kuiv seadus vastu
kiiremas korras (1. juunil 1919) ja kehtis
see kauem kui kuskil mujal, 13 aastat! Kuigi seaduse eesmärk oli õilis,
kujunes tulemus oodatule vastupidiseks – soomlased muutusid endisest
joobelembesemaks ja isikuvastased kuriteod mitmekordistusid. Ja seda
paljuski tänu sugulasrahva ettevõtlikkusele (mistõttu ma Eesti majandusliku
tuleviku pärast väga ei muretse – tasuta lõunat me söömata ei jäta).
Nii et loodus armastab tasakaalu ega salli tühja kohta.
Oktoobrirevolutsiooniga oli Vene turg Eesti jaoks suuresti ära langenud, kuid
iseseisvunud Soome range karskuspoliitika avas meie rannakaluritele
tööviljakuse kasvatamiseks imelised võimalused. Lihtsa kartuli väljavedamise
asemel hakati nüüd janustele hõimuvendadele eksportima äärmuseni väärindatud
põllumajandustoodet – 98%st kartulipiiritust (nii kaugele jõuti Rakveres
siiski alles 1938 ja see on tunnistatud Guinnessi rekordi vääriliseks). Ühtlasi
kinnitab selline asjade käik taaskord juhuse olulist rolli majandusarengu
suunajana, nii et halastust prognoosijatele!
Taevast sülle langenud teenimisvõimaluse tõttu sai esimesest
iseseisvuskümnendist Põhja-Eesti kalurite toel kriminaalseim
aeg Eesti majandusajaloos, mille kõrval 90ndad kahvatuvad (vt filmid
„Tulivesi“ v „Punane elavhõbe“). Kui taasiseseisvumise alul toimus kiire
rikastumine kohati kohalike varade ümberjagamise teel, siis sajand tagasi oli
Põhjarannikul jõukuse jõulise kasvu allikaks salapiiritusevedu. Sellest sai
20ndatel Soome ja Eesti kõiki ühiskonnakihte hõlmav rahvusvahelise
organiseeritud kuritegevuse vorm (Viinameri
– Salapiiritusevedu Läänemerel kahe sõja vahel, Raimo ja Risto Pullat, 2010).
Kuid samal ajal käisid ägedad lahingud riigi
alkoholipoliitika teemal ka Toompeal. Soomlaste äsja kehtestatud
keeluseadusest innustatuna tegid Asutava Kogu karsklastest liikmed 1919 suvel
tõsimeelse ettepaneku sätestada keeluseadus põhiseaduse paragrahvina.
Kuna riigiviinamonopoli tulud olid aga juba eelarvesse sisse kirjutatud, ei
saanud sellest siiski napilt asja ja sündmuste edasist käiku kirjeldab Küllo
Arjakas nii:
„Valitsuse
kava selgitas rahandusminister Juhan Kukk [ka iseseisvusmanifesti
koostaja], kes muuseas
kunagi oli samuti osalenud karskusliikumises: toota aastas neli miljonit
liitrit piiritust ja sellest pool müüa välisriikidesse riigikassa tulude
suurendamiseks, 1,5 miljonit liitrit müüa siseturul tšekkide alusel, mille
saavad mehed alates 20. eluaastast. /…/
Viina
tootmine ja müük tunnistati riigi monopoliks. Üle 20-aastased mehed said nimelise
ja ka tasulise tšeki eest osta iga kuu pool toopi (0,6 liitrit) piiritust või
ühe toobi (1,2 liitrit) tavalist, 40-kraadist viina. /…/
Aasta
hiljem, 1921. aastal, suurendati tšekiviina normi: kas toop piiritust või
2,5 toopi viina. Tšekisüsteem kaotati 1. jaanuarist 1926. aastast, mil
Eestis viin ja muud alkohoolsed joogid läksid vabamüügile.“
Nii et viinaga läks meil siis leebelt. Radikaalseid meetodeid ei põlatud Eestis aga sajand tagasi ära töö ja kapitali vaheliste
suhete klaarimisel. Nimelt lasti 3. septembril 1919 Irboskas (Petserimaal)
vabadusvõitluse lipu all ning omakohtu korras valgete poolt maha Eestimaa
Ametiühisuste Kesknõukogu kongressi 25 delegaati (Enn
Tarvel, Eesti rahva lugu, 2018). Tänasel päeval oleks selle teo nimi
väherafineeritud „struktuurne reform“ tööturul, mis edeneb pehmes
demokraatias teadagi visalt, siis aga leidis õigustust punase terrori
tasakaalustamisena. Tagantjärele tundub, et see geneetilise ülekandekanali
läbilõikamine halvas ametühinguliikumise siinmail igavesti.
Mida sellest õppida? Jõulised võtted annavad teinekord
tõesti soovitud tulemusi, aga mõnikord on tagajärjed kontrollimatud. Meie
õlleaktsiis on maailma kõrgeim (palgataset arvestades), millega aitame aga elu
sisse puhuda Põhja-Lätile, nii nagu 20ndatel viskasid soomlased päästerõnga
Käsmu ja Karepa kuivale jäänud paadiomanikele. Tookord piirasid mundrimehed
piirikaubandust püssiga (vähese eduga), nüüd aga konstateerivad rahumeelselt
kaupade vaba liikumist ELi aluspõhimõtete vaimus.
Ah et mis puutub siia Wiiralt? Parafraseerides Tšehhovit –
kui tahad viimases vaatuses pauku, peab püss olema esimeses seinal. Kui õige
prooviks võitluses joomarlusega võtta appi pehme jõu ehk Eesti kunstiklassika
raskekahurväe ja kohustaks kaupmehi asendama kõigi napsupudelite etiketid
Absindijoojatega. Kui pidustused läbi on. Seniks nautigem juubeliteemalist
sildistust. Reklaamijad mängivad tihti inimese samastumissoovile, sest kained
argumendid masse ei veena. Miks ei peaks antireklaam tegema vastupidist? Aitaks
püsida nii eesti rahval kui kultuuril.
Postitused
