Kõik Eesti võlgnikud, värisege!

See võiks olla tänase Ekspressi lipukiri. Kõlab peaaegu nagu „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“, mis oli kunagi iga häälekandja esikaanel, laenatud Kommunistliku parte manifestist, mida maailma progressiivne üldsus homse töörahva püha ja peatse Karl Marxi 201. sünnipäeva puhul meenutab. Vastvabanenud ei meenuta.

Eesti riigi sõnum võlgnikele on olnud karm juba pikki aastaid ja VVTP näeb ette „elatise võlgnike survestamise“ meetmete elluviimise „pideva tegevusena“. Jumal tänatud. Kuigi asjatundjate hinnangul kompavad juba praegused ahistusmeetmed inimõiguste piire. Ja probleem pole aastatega lahenenud, pigem vastupidi. Kui probleem ei lahene, siis võib olla, et lahendatakse valet probleemi. Probleemi paiknemisele mujal (elatise seadustatud alammäär on maksja jaoks tihti liiga kõrge) on korduvalt viidanud ka Riigikohus, kuid vähese eduga. Võlgnik ei vääri armu Eestimaal.

Omaette teema on aga kiirlaenuvõlglased, kes moodustavad Maksuametile teadaolevast 83 000 võlgnikust suure osa ja keda lõpuks pitsitab pankrot. Finantsteenuste uuring paljastab, et „muudel krediidiandjatel“ on umbes 282 000 laenulepingut jäägiga 187 000 000 eurot. Kuna nii mõnigi kärsitu pole piirdunud vaid ühe laenuga, siis on kiirlaenukliente mõnevõrra vähem, ehk u 100 000, mis teeb siiski tubli kümnendiku täiskasvanud elanikkonnast.

Võrreldes sedasorti laenude 45% krediidikulukuse määra II samba fondide tootlusega võib tekkida mõte, et märkimisväärse osa Eesti elanike seisukohast oleks ratsionaalne vana kiirlaen mitte uue kiirlaenuga asendada vaid II samba varaga ära kustutada. Ja värisemine lõpetada.