Asjade kinkimise ratsionaalsusest

Jõulud on tulemas ja ökonomistid ei jõua taas ära imestada, miks inimesed küll ei õpi oma vigadest ning teevad ka tänavu suurel hulgal jõulukinke. Eelmiste jõulude põhjal võib arvata, et ka seekord plaanivad pooled ameeriklased mõne kingi pärast pühi poodi tagasi viia. 

Mis nendel kingitustel siis viga on? 

Ökonomistid teavad, et puhtmajanduslikust vaatenurgast on kinkimine üks ebaefektiivne ja raiskav tegevus, mille kohta esitas Milton Friedman 45 a tagasi ühe mõttekäigu.

Friedmani järgi on kõige efektiivsemalt kasutatud raha selline, mille sa oled ise teeninud ja mille sa kulutad iseenda peale. Olles selle ise teeninud, kasutad sa seda kokkuhoidlikult. Ja kulutades seda enda peale, proovid sa saada sellest suurima võimaliku rahulduse. Keegi teine ei tea ju paremini kui sina ise, mis sul just praegu kõige rohkem vaja on. Kas pole!

Kingituse tegemisel aga pead sa ära aimama kellegi teise vajaduse, ja nagu näitab igal aastal hüljatud kinkide hulk, pole see sugugi lihtne. Harva rahuldab kink parimal võimalikul viisil saaja vajadusi. See on ju puhas raiskamine!

Sellest võib järeldada, et hoopis ratsionaalsem oleks kinkida raha. Nii saab kingi saaja ise otsustada, kuidas sellest summast maksimaalne kasu välja võtta.

Kuid vaatamata sellele pole asjade kinkimine efektiivsust taga ajavas ühiskonnas siiski välja surnud. Miks? Miks me ei kingi lihtsalt raha?

Sellist käitumist võib seletada signaliseerimisega, ehk kingi materiaalse väärtusega käib alati kaasas ka info selle kohta, kui palju on kingi tegija näinud vaeva kingi valimisel. Ehk kui palju läheb kinkijale korda kingi saaja heaolu. Kui palju ta tema vajadusi tunneb ja temast hoolib. Raha kinkimine võib olla solvav, kuna kinkija läks kergema vastupanu teed.

Lisaks võib õnnestunud kingituse tegemine pakkuda ka kinkijale endale rahulolu, mis ületab kingi maksumuse. 

Tundub, et puhtast matemaatikast selle pähkli läbi hammustamiseks ei piisa ja kinkimise majandusliku ebaratsionaalsusega tuleb leppida ka edaspidi.

Raha kasutamise efektiivsusest

Majandusnobelist Milton Friedman oli enamasti väga kriitiline riigi ehk poliitikute ja ametnike võime osas inimeste elu paremaks teha võrreldes erasektoriga. Oma skeptilise suhtumise selgitamiseks tõi ta kõigile arusaadava võrdluse selle kohta, kuidas inimene, nii nagu ta on loodud, suhtub raha kasutusse sõltuvalt sellest, kas see raha on tema enda teenitud või kellegi teise käest saadud, ning kas ta kulutab seda enda või kellegi teise vajaduste rahuldamiseks.

Kõige efektiivsemalt kasutatud raha on selline raha, mille on inimene ise teeninud ning mille ta kulutab enda peale. Seda raha kasutab inimene ikka kokkuhoidlikult ning soovib igast makstud summast saada maksimumi.

Vähem efektiivne on sellise raha kasutamine, mille inimene on küll ise teeninud, kuid mille eest ostab ta näiteks kingituse sõbrale. Ka seda raha loeb inimene hoolega, kuid ilmselt ei mõtle ta nii põhjalikult, kas sõber just sellist asja praegu kõige rohkem vajab.

Sarnaselt eelmise näitega on ebaefektiivne ka sellise raha kasutamine, mida inimene ei ole ise teeninud, kuid kasutab oma vajaduste rahuldamiseks. Näiteks lubab keegi suuremeelselt sulle restoranis välja teha. Muidugi valid sa parima prae ja väärikaima veini, et maksimeerida oma naudingut, ega pööra eriti tähelepanu sellele, mis see kõik maksma läheb.

Kõige ebaefektiivsemalt kasutatavaks rahaks peab Friedman aga sellist raha, mida inimene ei ole ise teeninud ja mida ta kulutab teiste, võõraste inimeste, vajaduste rahuldamiseks. Ilmselt ei kasuta ta seda säästlikult ja teiste, eriti võõraste inimeste vajadusi võib vaid aimata. Selle raha klassikaliseks näiteks on riigi kätte usaldatud maksuraha.

Vahemärkusena peab vist tunnistama, et veelgi ebaefektiivsemalt kulutatakse EL toetusraha, kuna see ei ole isegi oma riigi maksumaksjatelt kogutud.

Sellest järeldab Friedman, et enne tuleb põhjalikult kaaluda, kui valitsusele uusi ülesandeid  delegeerida ja selleks maksuraha koguda. Ebaefektiivselt kulutatud raha hulka majanduses tuleb hoida kontrolli all. Nii või naa, see külmavereline loogika on raskesti vaidlustatav ja väärib alati meeles pidamist.