Põhiseaduse § 19 ütleb, et „Igaüks peab oma õiguste ja
vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste
inimeste õigusi ja vabadusi…“ Eesti keelde on seda tõlgitud nii, et sinu õigus
rusikaga vehkida lõpeb seal kus algab minu nina. Põhimõttena kõlab hästi, kuigi
hea meelega hoiaksin sinu rusika oma ninast siiski turvalisel kaugusel.
Keeruliseks läheb aga siis, kui nina asemel on kõrv. Kui
kaugel minu kõrvast tohid sina teha tervistkahjustavat põrgulärmi, ilma et see seadustega
konflikti läheks?
Kujutagem olukorda, et oled tubli 50 aastat külastanud
tennisevõistlusi, nii platsil kui tribüünil, ja selle aja jooksul on kujunenud
mingisugune arusaam, kuidas asjaosalised end seal suures plaanis üleval peavad.
Antud juhul müra tekitamise mõttes. Oled käinud ka korv- ja jalgpalli vaatamas
ja tõdenud, et kombed pealtvaatajatel on sootuks erinevad. Maitse asi, oluline
on see, et tead, mis ees ootab. Et kas trummid ja pasunad käivad asja juurde
või üldse mitte.
Äsjasel Davis Cupi kohtumisel Eesti vs Venezuela tabas aga
vähemalt poolt saali kultuurišokk. Nimelt oli saali sattunud teismeline
seltskond kõvema trummi ja pasunaga. Ilmselt laia profiiliga spordifännid, kes
ei jäta vahele ühtki võimalust kaasmaalastele häälekalt kaasa elada ükskõik mis
alal. Patriotism pole patt. Siiski ei tõotanud see pilt midagi head.
Hommikupoole oli samas toimunud laste võistlus, mistõttu oli
saalis ka palju algkooliõpilasi, kaks neist istumas oma ema-isaga
trummist-pasunast napi poole meetri kaugusel, rida eespool. Matš algas ja nagu
arvata, pööras tenniseperekond end esimese trummipaugu peale võpatusega ümber
ja pereisa vihjas trummimehele viisakalt, et nii ehk hästi ei sobi lapse kõrva
ääres. Sõnum jõudis kohale vaid osaliselt, trumm asendus pasunaga ja peagi
üürgas see eesistujatele kõrva juba väljakannatamatu intensiivsusega. Ka teistele,
vähemalt kümne meetri raadiuses.
Kuna sõnu noor mees ei mõistnud, siis proovis ees istuv
pereisa pärast mõningast sõnelust pasunat konfiskeerida. Selle peale kutsus oma
teguviisi seaduspärasuses ja adekvaatsuses veendunud muusikaline multitalent
turvamehe, kes tema põhiseadusliku õigust piiramatule eneseväljendusele kaitsma
asus. Kuna tennisevõistlused üldiselt turvamehi ei vaja, siis oli tema kogemus
arusaadavalt teistest elu valdkondadest ja pasundamine pole ju seadusega
keelatud.
Kuna tribüüni löök- ja puhkpilli sektsioonis oleks mängu
jälgimine toonud kaasa pöördumatu kuulmiskahjustuse, vähemalt väikestele
lastele, siis pidi perekond leidma endale eemal uued istekohad. See võttis
fanfaari- ja trummikoondiselt viimased piirangud ja nii sai vähemalt pool
saali, kellel ümberasumise võimalust polnud, ülejäänud aja nautida tennist
kossupublikule tuttavas jõulises muusikalises kastmes. Tennisepublik pole
harjunud oma emotsioone kaaskodanike peal välja elama, mistõttu jäi neil üle vaikides
kannatada, näod hapud peas.
Mis me sellest järeldame? Tallinna Ülikooli
psühholoogiaõppejõu AvoRein Terepingi sõnul võiksid „need, kes spordivõistlusi
külastavad /…/ häälekamalt sellest rääkida.“ (ERR 6.12.2023) Seda siin tegingi. Teadlaste sõnul
olevat 11–12 protsendil õpilastest kuulmislangus 20dB või enam. Enamus
publikust oli siiski vanemas eas ja neid häiris detsibellidest rohkemgi
kultuuride konflikt.
Igatahes tuleks edaspidi tennise maavõistlustel, kus omasid
tuleb toetada vahendeid valimata, lisada kuulutusele hoiatus, et
tennisetribüünidel üldiselt omaks võetud käitumisreeglid on ajutiselt peatatud,
mistõttu korraldajad kultuurišokkide ja kuulmiskahjustuste eest ei vastuta.
Ja üks asi veel. Noorsandid polnud siiski kogemata oma
trummi ja pasunaga tennisehalli ära eksinud. Kõik tuntud tegijad tenniseplatsil
omas vanusklassis, mõni teada perekond ühiskonnas laiemaltki. Aga vanemad
akustiliselt ohutus kauguses. No mis sa teed ära, kui Ferraril on pidurid
katki, turvamehel pealtvaatamiskultuuride koolitus läbimata ja sotsiaalne
kontroll ei tööta. Põhiseadus kõike ei reguleeri.