Põhiseaduse § 19 ütleb, et „Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi…“ Eesti keelde on seda tõlgitud nii, et sinu õigus rusikaga vehkida lõpeb seal kus algab minu nina. Põhimõttena kõlab hästi, kuigi hea meelega hoiaksin sinu rusika oma ninast siiski turvalisel kaugusel.
Keeruliseks läheb aga siis, kui nina asemel on kõrv. Kui kaugel minu kõrvast tohid sina teha tervistkahjustavat põrgulärmi, ilma et see seadustega konflikti läheks?
Kujutagem olukorda, et oled tubli 50 aastat külastanud tennisevõistlusi, nii platsil kui tribüünil, ja selle aja jooksul on kujunenud mingisugune arusaam, kuidas asjaosalised end seal suures plaanis üleval peavad. Antud juhul müra tekitamise mõttes. Oled käinud ka korv- ja jalgpalli vaatamas ja tõdenud, et kombed pealtvaatajatel on sootuks erinevad. Maitse asi, oluline on see, et tead, mis ees ootab. Et kas trummid ja pasunad käivad asja juurde või üldse mitte.
Äsjasel Davis Cupi kohtumisel Eesti vs Venezuela tabas aga vähemalt poolt saali kultuurišokk. Nimelt oli saali sattunud teismeline seltskond kõvema trummi ja pasunaga. Ilmselt laia profiiliga spordifännid, kes ei jäta vahele ühtki võimalust kaasmaalastele häälekalt kaasa elada ükskõik mis alal. Patriotism pole patt. Siiski ei tõotanud see pilt midagi head.
Hommikupoole oli samas toimunud laste võistlus, mistõttu oli saalis ka palju algkooliõpilasi, kaks neist istumas oma ema-isaga trummist-pasunast napi poole meetri kaugusel, rida eespool. Matš algas ja nagu arvata, pööras tenniseperekond end esimese trummipaugu peale võpatusega ümber ja pereisa vihjas trummimehele viisakalt, et nii ehk hästi ei sobi lapse kõrva ääres. Sõnum jõudis kohale vaid osaliselt, trumm asendus pasunaga ja peagi üürgas see eesistujatele kõrva juba väljakannatamatu intensiivsusega. Ka teistele, vähemalt kümne meetri raadiuses.
Kuna sõnu noor mees ei mõistnud, siis proovis ees istuv pereisa pärast mõningast sõnelust pasunat konfiskeerida. Selle peale kutsus oma teguviisi seaduspärasuses ja adekvaatsuses veendunud muusikaline multitalent turvamehe, kes tema põhiseadusliku õigust piiramatule eneseväljendusele kaitsma asus. Kuna tennisevõistlused üldiselt turvamehi ei vaja, siis oli tema kogemus arusaadavalt teistest elu valdkondadest ja pasundamine pole ju seadusega keelatud.
Kuna tribüüni löök- ja puhkpilli sektsioonis oleks mängu jälgimine toonud kaasa pöördumatu kuulmiskahjustuse, vähemalt väikestele lastele, siis pidi perekond leidma endale eemal uued istekohad. See võttis fanfaari- ja trummikoondiselt viimased piirangud ja nii sai vähemalt pool saali, kellel ümberasumise võimalust polnud, ülejäänud aja nautida tennist kossupublikule tuttavas jõulises muusikalises kastmes. Tennisepublik pole harjunud oma emotsioone kaaskodanike peal välja elama, mistõttu jäi neil üle vaikides kannatada, näod hapud peas.
Mis me sellest järeldame? Tallinna Ülikooli psühholoogiaõppejõu AvoRein Terepingi sõnul võiksid „need, kes spordivõistlusi külastavad /…/ häälekamalt sellest rääkida.“ (ERR 6.12.2023) Seda siin tegingi. Teadlaste sõnul olevat 11–12 protsendil õpilastest kuulmislangus 20dB või enam. Enamus publikust oli siiski vanemas eas ja neid häiris detsibellidest rohkemgi kultuuride konflikt.
Igatahes tuleks edaspidi tennise maavõistlustel, kus omasid tuleb toetada vahendeid valimata, lisada kuulutusele hoiatus, et tennisetribüünidel üldiselt omaks võetud käitumisreeglid on ajutiselt peatatud, mistõttu korraldajad kultuurišokkide ja kuulmiskahjustuste eest ei vastuta.
Ja üks asi veel. Noorsandid polnud siiski kogemata oma
trummi ja pasunaga tennisehalli ära eksinud. Kõik tuntud tegijad tenniseplatsil
omas vanusklassis, mõni teada perekond ühiskonnas laiemaltki. Aga vanemad
akustiliselt ohutus kauguses. No mis sa teed ära, kui Ferraril on pidurid
katki, turvamehel pealtvaatamiskultuuride koolitus läbimata ja sotsiaalne
kontroll ei tööta. Põhiseadus kõike ei reguleeri.
Postitused
