Avaldatud ka ERRi arvamusportaalis.
Hüva nõu kulub alati marjaks ära, kuid eriti oluline on see keerulistel aegadel ja kriitilistel hetkedel, seega praegu. Eesti majandusel pole olnud viimastel aastatel parimad ajad, nii väidab statistika. 2023–2024 keskmise palga ja pensioni ostujõud siiski kasvas, kuid töökohti on jäänud vähemaks ja palgatõus pole katnud hinnatõusu kaugeltki kõigil.
Tänavu kasvavad hinnad keskmise palgaga umbes samas tempos, kuid tulumaksu tõus sööb palgakasvust osa ära ja see tähendab enamiku palgatöötajate jaoks, et jooksvast sissetulekust saab endale lubada vähem kui mullu. Sõja ajal võiks mõningase elatustaseme langusega ju leppida ja rõõmustada selle üle, et kahuripaugud ja püssirohusuits jõuavad meieni peamiselt virtuaalselt. Kuid kõiki see ei lohuta ja rahulolematus olukorraga kasvab.
Niisiis otsitakse võimalusi, kuidas kasvatada oma elatustaset ja kaitsevõimet ja samal ajal. Kuna üheks hinnakasvu kiirendajaks tänavu on käibemaksu tõus, mille tase meil nüüd juba silmapaistvalt kõrge, siis on ka lahendus nagu maast leitud – toiduainete käibemaksu tuleb vähendada! Süüa tahavad ju kõik ja sõltumata geopoliitilisest olukorrast. Kuid kas toidu käibemaksu langetamine on tõesti parim viis, et Eesti rahvast nälja näpistusest päästa?
Akadeemik Soomere on kunagi kuskil öelnud, et akadeemiat on vaja selleks, et hoida ühiskonnas ära suuremad rumalused. Seda nõu võiks nüüd kuulda võtta ja vaadata, mida tarka on majandusteadusel öelda olukorras, kus riigil on raha hädasti vaja, kuid kedagi näljasurma saata siiski ei soovita. Teadus on kriitilise tähtsusega siis, kui rahva intuitsioon petab. Nagu praegu.
Majandusteadust on tihti süüdistatud selles, et ta ei suuda anda üheselt selgeid poliitikasoovitusi, kuid mõnes asjas ollakse siiski sama meelt. Meie kaasuse osas valitseb veendumus, et madalam käibemaks toidule on äärmiselt ebaefektiivne viis teha toit elanikkonna vaesemale osale kättesaadavamaks. Häda on selles, et nii kaotaks riik ka rikkamate elanike käibemaksutulu toiduostudelt. Rikkad ei tarvitse süüa rohkem kui vaesed, kuid nende toidukorvi maksumus on kordades suurem.
Kujutagem ette, et vaene mees sööb päevas pätsi leiba ja joob liitri piima. Rikas aga kilo kalamarja ja pudeli alkoholivaba šampanjat. Mõlemad saavad kõhu täis, aga teisel juhul laekub riigikassase kümneid kordi rohkem käibemaksu. Miks seda raha mitte kokku korjata? Käibemaks on efektiivne riigikassa täitmise meede ja igasugused erisused selles on enamasti problemaatilised. Sotsiaalpoliitika ehk vaesemate toimetuleku toetamise jaoks on loodud sotsiaaltoetused, mille suurendamine kombinatsioonis käibemaksutõusuga vähendaks käibemaksu regressiivsust sissetuleku suhtes.
Just sedasorti probleemide lahkamise eest anti esimene Nobeli majanduspreemia 1969. aastal Jan Tinbergenile, kes tõestas, et iga poliitikaeesmärgi saavutamiseks on vaja vähemalt sama palju poliitikameetmeid, sest nii on majanduslikult efektiivsem. Nii pole automaksuga mõtet teha keskkonnapoliitikale lisaks ka perepoliitikat – kui on soov lastega perede sõidukulusid toetada, siis tasub tõsta lastetoetusi. Samadel põhjustel pole käibemaksuga, mille esimene eesmärk on täita riigikassat, mõtet teha sotsiaalpoliitikat tulude ümberjagamise mõttes.
Siiski, arvestades meie digiriigi kõrget taset, pole ehk välistatud ka üks värske idee tagastada toidu eest makstud „ülemäärane“ käibemaks vaesematele inimestele reaalajas, kõrge standardmääraga oste sooritades (IMF). Selle lahenduse puuduseks aga jääb asjaolu, et leiva ja kalamarja vahele mahub vähemalt viiskümmend erineva hädavajalikkusega suupistet – kus lõppeb põhitoidus ja algab delikatess? Ettevõtjate energia ei peaks minema selle piiriga manipuleerimisele.
Kõrge käibemaksumäär kõigile kaupadele kasseerib piisavalt vahendeid toetamaks vaesemaid elanikke otsetoetustega elementaarsete vajaduste rahuldamisel, kui selleks peaks olema poliitilist tahet. Populistlikel kaalutlustel on ka demokraatlikes riikides tehtud palju maksupoliitilisi rumalusi. Kõike seda pole mõtet järele ahvida.
Postitused
