Elasid kord Mati ja Maribel. Elu polnud just päris lill, aga Mati ei olnud latti enda jaoks kunagi liiga kõrgele tõstnud ja Maribeli elu oli ka globaalses plaanis päris ilus. Sotsiaalteadlased liigitasid kunagi, paljudele arusaamatult, küll Mati teise ja Maribeli esimese Eesti esindajaks, aga see selleks. Nendest kahest elanikust kogu see kahanenud rahvas koosneski.
Kainelt võttes polnudki elul tõesti väga viga, maa oli vaba, kuigi taevas pilvine… kuni üks kahetsusväärsel kombel elliptilisele orbiidile sattunud apelsinikarva inimeselaadne toode (inspiratsioon Triinu Pakilt) otsustas nafta hinna taevasse lennutada ja kohaliku elujärje toetuseks pidi midagi tegema. Aga mida teha?
Süüa tahtsid Mati ja Maribel iga jumala päev ja ümberkaudsed riigid langetasid oma rahva õnne nimel nimel üksteise võidu toidu käibemaksu. Nii arvasid ka Mati ja Maribel, et vanaviisi edasi ei saa. Rahvastiku vähenedes ja riigireformi edenedes olid valitsemisotsused moodsale ajale kohaselt delegeeritud tehisarule. Kaheliikmeline rahvas ei saanud endale poliitilist klassi lubada, mis ühtlasi välistas populismi ja tegi kogu poliitikakujunduse professionaalselt teadmispõhiseks.
Promptisid siis Mati ja Maribel nii: „Meie majanduses on kaks tarbijat, kellest üks teenib 1000 ja teine 3000 eurot kuus. Esimene kulutab sellest toidule 500 ja teine 1000 eurot. Toit läheb üha kallimaks ja vaesemal tarbijal kipub kõht tühjaks jääma. Kas käibemaksu langetamine toidukaupadele oleks kuluefektiivne meede toidu kättesaadavamaks tegemiseks inimestele olukorras, kus riigieelarves vaba ruumi ei ole?“
Vastust ei pidanud kaua ootama, kuna seadusandlik ja täidesaatev võim liigutasid ennast nüüd valguse kiirusel, sõna otseses mõttes.
„
Poliitikasoovitus:
Kui eesmärk on parandada toidu kättesaadavust väikese sissetulekuga inimestele
olukorras, kus eelarveruumi ei ole, siis on sihitud toetus üldjuhul
parem meede kui toidu käibemaksu langetamine. Kõige mõistlikumad variandid on
tulupõhine rahaline toetus, ajutine toidutoetus või lastega perede ja üksikute
eakate sihitud toetamine. Rahvusvaheline kirjandus jõuab korduvalt järeldusele,
et hästi sihitud ülekanded aitavad vaesemaid tõhusamalt kui vähendatud
käibemaksumäärad.
Peamine kriitika käibemaksulangetusele:
Toidu käibemaksu alandamine ei ole hästi sihitud, sest maksuvõit läheb kõigile
ostjatele, mitte ainult neile, kellel on abi vaja. Kuna jõukamad majapidamised
tarbivad eurodes rohkem, saavad nad ka suurema absoluutse kasu. OECD on
kirjeldanud vähendatud käibemaksumäärasid kui nõrka vahendit vaeste
toetamiseks: need võivad olla küll jaotuslikult mõnevõrra progressiivsed, kuid
praktiliselt on nad halb sihtimisinstrument.
Miks see on eelarve mõttes nõrk meede:
Käibemaksusoodustus on kallis, sest riik loobub suurest maksutulust ka nende
ostude pealt, mille puhul sotsiaalset abi tegelikult vaja ei ole. Seetõttu on
sama eelarvekuluga võimalik sihitud toetuste kaudu anda abivajajatele suurem
reaalne kasu. IMF ja IFS rõhutavad, et arenenud riikides, kus
sotsiaalkaitsesüsteem toimib, on õiglasem ja efektiivsem aidata madala
sissetulekuga leibkondi otsetoetustega, mitte maksueranditega.
Lühijäreldus:
Toidu käibemaksu langetamine on poliitiliselt lihtne ja nähtav, kuid
majanduspoliitiliselt tavaliselt kallis ja halvasti sihitud. Kui eesmärk
on vähendada toidupuudust, siis on asjakohasem sihitud toetus neile, kellel
toiduostmine päriselt üle jõu käib.
“
*
Tegelikult oli see pealkiri laenatud, sest mõned küsimused on igihaljad – mida teha ja kes on süüdi?
Postitused
