Nagu kaks tilka vett (täishõivest)

TILK 1
„Viimase aja manifestide üks kahest räigeimast nõudmisest: valitsus peab tagama täishõive (4% tööpuudust).“
A. Arrak (PM 20.9.2010)

(Tõe huvides oli töötajate manifestis kirjas siiski nii: „Valitsus peab seadma eesmärgiks langetada tööpuudus nelja aastaga nelja protsendini“.)

TILK 2
"to assert the responsibility of the Federal Government to use all practicable programs and policies to promote full employment, production and real income, balanced growth... “

Seletuskiri, Employment and Balanced Growth Act of 1978 (kehtib tänapäevani) Konkreetseks eesmärgiks seati muu hulgas tööpuuduse alandamine viie aastaga 4%ni (16a ja vanemad).

Kui meie töötajaid milleski süüdistada, siis ehk veidi ambitsioonikas plagiaatluses, mis majanduspoliitika kopeerimise osas ei tarvitse olla patt.

Aga et majandust ei saa käskida, selles on Arrakul õigus.

Majanduse modelleerimise mõtte inertsusest...

... ja selle murdmise raskusest, ilmselt adekvaatne seletus.

Manifestist I

Riigihalduse ja majanduspoliitika osas väärib ära märkimist „avalike teenistujate rotatsioon riigiametite vahel ning riigiametite ja erasektori vahel”. Olen seda ammu rääkinud ja Soome SITRA president Mikko Kosonen soovitas ka, viis aastat võiks olla sobiv piir.

„Oluliselt peab paranema riiklike arengukavade, seadusandluse (eriti riigieelarve seaduse) ja poliitikamuudatuste mõjuanalüüside kvaliteet. Enne muudatuste vastuvõtmist peavad need sisulised mõjud nii mõjutatud osapooltele kui ka majandusele ja ühiskonnale tervikuna olema igakülgselt analüüsitud ja selgitatud.”

Sellele soovitusele teeks ma vaid kaks täiendust: mõjuanalüüsitavate dokumentide loetellu tuleks lisada ka tööandjate ja töövõtjate manifestid ning analüüs peab olema poliitiliselt sõltumatu ja positivistlik. Poliitiliselt sõltumatute mõjuanalüüside (ja analüüsijate) vähesus ning riigieelarve osas täielik puudumine saab teenida vaid omakasupüüdlike survegruppide erahuve. Ilma neutraalse ja kvaliteetse poliitikamõjude tõlgendamiseta jäävad valijate valikud ebateadlikuks ning „avalik huvi” edendamata. (Sellel olulisel teemal millalgi pikemalt.)

P.S.
Kui keegi näeb selles jutus vastuolu eelmise postitusega tagamõttega, siis nii see ongi.

Full Disclosure (nagu öeldakse Keskpäevatunnis)

Tööandjate viimane manifest on tänuväärne dokument. Viimasel sotsiaalteaduste aastakonverentsil jäi kõlama mure määramatuse pärast meie sotsiaalmajandusliku tuleviku suhtes. Konverentsile järgnenud (loodetavasti vaid kronoloogiliselt ja mitte tingitult) meie ja maailma majanduse uperpallid on seda määramatust vaid suurendanud. Konverentsil nähti probleemi aga muu hulgas selles, et me ei tunne oma eliite. Äsjane manifest toob üksjagu selgust, kuhu ettevõtjad Eesti riiki tüürivad. (Veidi selgust saab ka sealt. )

See manifest on kerge lugemine, liigse analüüsi ja põhjuslike seoste esitlemisega ning viidetega akadeemilise maailma autoriteetidele huvilisi ei koormata. Eesmärgid ja vahendid vahetavad oma kohta loovalt. Lihtsa vaevaga teeb Eesti sotsiaalteadus selle abil eliidiuuringutes hüppe edasi. Kui üldiselt vajab sotsiaalmajandusliku elu riigipoolne edendamine üksjagu nuputamist, siis Eesti ettevõtjale on asi klaar. Väga hea, kui idee töötab, võiks sotsiaalmajanduspoliitika ekspordist saada Eesti oluline kasvuvedur.

Mõnda huvitavamat ettepanekut vaatlen peatselt lähemalt.

Sotside kollaboratsionismist

Kas sotsid peaksid olema pealinnas koalitsioonis? Ilmselt pole see mõjunud hästi nende reitingule, mis ei üllata ju kedagi. Selle koalitsioonimineku veriseimad kriitikud pole aga sugugi mitte sotside pöidlahoidjad, pigem vastupidi. Seega võiksid nad hoopis rõõmustada, et sots…misiganes maailmavaate esindajad oma mainet lörtsivad.

Kas ei võiks sotside kollaboreerumist pealinnas hoopis käsitleda eneseohverdusena – moraalsetel kaalutulustel sooritatud omakasupüüdmatu (enesehävitusliku) teona? Ilmselt ju ei aita sotsid oma osalusega pealinnas kaasa seniste "alatuste" lisandumisele. Loodetavasti ikka vastupidi, ehk õnnestub midagi hullu ära hoida. Samas toimub see kõik siiski nende endi maine murenemise hinnaga.

Selline "matrossovlus" vääriks ehk hoopis au ja kiitust...

Sotside juhtimisest

Kas sotsid vajaksid enne valimisi uut juhti? Paljud ratsionaalsed vaatlejad arvavad, et vahetult enne finishit hobuseid ei vahetata. Siiski, kaotada pole vist midagi – juhti on sotsidel vaja nii nagu igal teisel loom- ja inimkooslusel, kes tahab vähegi ellu jääda. On väidetud, et ehk on praeguse juhi probleem lihtsalt selles, et ta ei oska sõna seda, sõnastada praeguse Eesti ühiskonna ees seisvat põhiküsimus. Muidu on aga tubli mees.

Kas igasuguse juhi esimene töövahend pole mitte sõna – sütitav sõna – mille taga on läbitunnetatud sisemine veenudumus? Sõnata juht on nagu jalutu kaugushüppaja. Jalutus pole tõenäoliselt tema enda süü, aga hüppamise asemel võiks ehk proovida midagi jõukohasemat, kasvõi sõnakunsti.

Global Warming – the Mother of All Market Failures

Ajay Chhibber, FT 25.8.2010