Sots.maksu lagi asub tulumaksu keldris

Läinud nädalal käidi taas kord välja ahvatlev idee kehtestada sotsiaalmaksule lagi. Paraku jäi see väärt plaan ilma suurema vastukajata – ei töötuid, töötajaid, tööandjaid ega ajakirjandust ei suutnud see ettepanek erutada. Kahju, sedavõrd kapitaalne maksureform vääriks laiemat tähelepanu.

Häda on muidugi selles, et sots.maks on palgasaajate klassile üks kauge nähtus. Ja asjast huvitatud ettevõtjad on ühiskonnas vähemuses. Mida teha, et diskussiooni laiemale põhjale viia?

Pakun ennast korrates välja sisult sama ettepaneku veidi teises vormis: sots.maksu lae asemel kehtestada samast ülempiirist alates tulumaksumäär –12% (miinus kaksteist protsenti, sest 21–33=–12 ja maksubaas on sama). Sots.maks aga jätta rahule. Mõju nii riigile kui tööjõukuludele ehk tööandjale/töövõtjale on vähemalt pikas plaanis sama, arvuta kuidas tahad. Elevust ühiskonnas ja ajakirjanduses aga tekitaks negatiivne tulumaks (tuluskaala ülemises otsas!) ilmselt rohkem.

Negatiivne tulumaks pole küll midagi uut, ka Milton Friedman soovitas seda, kuid siiski madalapalgalistele minimaalse toimetuleku kindlustamiseks.

Nagu kaks tilka vett (nõudluskriisis)

TILK 1
Kõige parem sotsiaalpoliitika on tugev majanduspoliitika.
peaminister, EV, 2010

TILK 2
Kõige parem majanduspoliitika on tugev sotsiaalpoliitika.
peaökonomist, IMF, 2010

Ettevaatust, ideed on liikvel

Taas on liikvel stagneerunud Lääne vasakintellektuaalide murelikud heietused sotsiaalse heaolu ideoloogia (sotsiaaldemokraatia) murenemisest. Oma mõtete toetuseks tsiteeritakse klassikuid:

„Mõte ühiskonnast, mida hoiaksid koos vaid rahalistest huvidest tärkavad suhted ja tunded, on olemuslikult vastik.”

John Stuart Mill, The Principles of Political Economy, 1848

„Kalduvus imetleda ning peaaegu jumaldada rikkaid ja võimukaid ning põlastada või vähemasti jätta enda hooleks vaesed ning kehvades tingimustes elavad inimesed (…) see on meie moraalsete tunnete korrumpeerumise suur ja kõige universaalsem põhjus.”

Adam Smith, The Theory of Moral Sentiments, 1759

Kui A. Smith oleks teadnud, et mõnes maakera kolkas tõlgitakse vaid tema Rahvaste rikkus ja The Theory of Moral Sentiments vaikitakse väheseks, siis oleks ta need kaks oopust ühtede kaante vahel üllitanud. Kiputakse unustama, et Smithi majandusõpetust tuleb lugeda tema moraalifilosoofia kontekstis.

Mis elab ja mis on surnud sotsiaaldemokraatias?
Tony Judt
Sotsiaaldemokraatia jätkusuutlikkusest
Marju Lauristin

Nagu kaks tilka viina (eluasemelaenu intressid)

TILK 1
Kodulaenuomanikud maksid 2008 pangale intresse u 5,6 mld kr. Kui sellest maha arvata mullused eluasemelaenu intresside tulumaksutagastused, siis tuli arvestuslikult ise maksta 5 mld kr. Tänu liiga aktiivsele laenamisele (üle gloobuse) õnnestub kodulaenuomanikel 2010 maksta pangale intresse vaid 2 mld kr ehk 3 mld kr vähem kui alles äsja. Intresside tulumaksutagastus muudaks seda summat veel vaid u 0,2 mld kr võrra.

Nii et 3 mld kr aastas kinkis laenajatele finantskriis, aga sellest on vähe, riik andku ikka oma 0,2 mld veel, sest „…tulumaksutagastuse tühistamine lööks valusalt tuhandeid Eesti peresid ... see on … ebamoraalne … ebaõige … ebamajanduslik … ”.

Kodulaenuomanikel on kaitseingliga vedanud. Loodetavasti kaitseb ingel neid ka kardetava majandustõusu eest, mis intressimäära ja -makseid kergitab keskpikas perspektiivis kiiremini, kui likvideerib töötust.

TILK 2
Püüab joodik kuldkalakese, see lubab täita kolm soovi, joodik soovib: järvetäis viina, mõtleb – soovib: meretäis viina, mõtleb kaua ja soovib pool pudelit veel.

Aeg kaotada üks maksuvabastus

Eluasemelaenu intresside tulumaksuvabastuse kaotamise plaan tekitab laenajates mõistetavat pahameelt. Paradoksaalselt tundub aga just praegu olevat inimlikult sobiv aeg selle maksuvabastuse suhteliselt valutuks kaotamiseks.
...
Sisuliselt kuulub sedasorti eluasemetoetus siiski sotsiaalpoliitika valdkonda ning vastavas kontekstis tuleb seda ka hinnata. Vaba eluasemeturu tingimustes oleks loogiline, et riik toetab neid, kes mingitel põhjustel ei ole ise võimelised turutingimustel endale inimväärset eluaset muretsema. Riikliku sekkumise peamiseks põhjuseks oleks seega turutõrge, mis raskendab vähemkindlustatud elanikel realiseerida Euroopa sotsiaalhartas sätestatud «õigust eluasemele».

Seda sotsiaalpoliitilist eesmärki antud maksuvabastus kahjuks ei täida, pigem vastupidi. 2009. aastal tagastati 2008. aasta eest tulumaksu 590 miljonit krooni ning kaks kolmandikku sellest summast läks täiskasvanud elanikkonna jõukamale viiendikule.
...
Laenaja jaoks ei tohiks olla sisuliselt oluline, kas intressikoormust vähendab kohalik maksupoliitika või eurotsooni rahapoliitika. Globaalne majanduskriis on mänginud meile kätte soodsa hetke kaotada see sotsiaalselt põhjendamatu ja kulukas maksumeede kiiresti, aga samas võimalikult valutult. Ühtlasi parandaks see riigieelarvelisi võimalusi tegeleda pakiliste päevaprobleemidega, nagu töötus ja kodutus.

Täisversioon: Postimees 5.2.2010

Kõrgema teenija palk

Palka, nii nagu muidki rahaliselt mõõdetavaid suurusi, võib hinnata suhteliselt ja absoluutselt. Absoluutskaalas on raha alati vähe, suhteliselt aga sõltub kõik hindaja klassipositsioonist.

Nagu allolevalt pildilt näha, on riigikoguja palk riigi keskmise suhtes ajas tugevasti kõikunud ja teeb seda ka edaspidi. (Seevastu euro suhtes on nii riigikoguja kui -alama palk olnud ka seni seotud muutumatu kursiga.)

Jooned graafikul näitavad kõige lihtsama riigikoguja aastakeskmise palga suhet (ilma kuluhüvitisteta) riigi keskmisega SAMAL aastal. (Võrreldavuse huvides on arvestatud asjaolu, et riigikoguja palk muutub alates aprillist.) Sinine joon näitab suhte arengut praeguse indeksi mõjul ja punane uue indeksi järgi. Sinine ja punane taust tähistavad riigikogu praegust ja järgmist koosseisu. Sinine ja punane ring/ketas näitavad palkade suhet nelja aasta keskmisena ehk kogu valitsemisperioodi jooksul, tasandades aastased kõikumised.

Rumal küsimus: kas riigikoguja palk õnnestus „lahti siduda keskmisest palgast” ning kas õnnestus „lähtuda sellest, et säiliksid olemasolevad palgad”, nagu seaduse eesmärk oli?

Chicagos majandusmõte endiselt klaar

Vastupidiselt ühtede kartustele ja teiste lootustele on kuulujutud kapitalismi surmast tugevasti liialdatud. Vaatamata pööristormile ja udule üldises majandusruumis on Chicagos mõtted endiselt klaarid.

Selles veenudus üks The New Yorkeri ajakirjanik, kui külastas „parempoolse” majandusmõtte kantsi ja intervjueeris ellujäänuid: Fama, Cochrane, Becker, Heckman, Murphy, Posner... (Friedman ja Stigler on surnud ja Coase juba vana, neile vaid viidatakse.) Väga hariv lugemine.

John Cassidy, Letter from Chicago, „After the Blowup”

Ajakirjaniku jutt on tasuline kuid intervjuude transkriptid on tasuta ja ilmselt väärtuslikumad (arusaamatu majandusloogika!).

KUI intervjueeritavad OLEKSID vestelnud ühises ringis, OLEKS jutt kujunenud EHK selliseks:

Ajakirjanik: What about the efficient-market hypothesis and the idea that speculative bubbles are very rare or might not even exist? Is this the Chicago view?

Murphy: I think we believe that prices can depart from economic reality. The problem is you cannot see it in advance.

Becker: Friedman said there are phenomena that are hard to explain without thinking it’s a bubble.

Fama (selle kriisi ajal kõige rohkem kottida saanud Chicago mees, efektiivsete finantsturgude apoloog): I don’t even know what a bubble means.

Cochrane: I think most people mean by a „bubble” just, „Prices were high and I wish I sold yesterday.”

M.A.: Ma ei saa üldse aru kogu hinnamulli probleemist! Kapitalismi sisu ja ülim esmärk on ju ometi kapitalisti vara e kapitali väärtuse kasvatamine ja kui see kasvab mõnikord kiiremini, kui kõige optimistlikumas unenäos, siis ainult sellises mullis ma elada tahaksingi.