Nagu kaks tilka viina (klassihuvide antagonistlikkusest)

Teadupärast on ökonomistid äsjase majanduskriisi põhjuste ja lahenduste otsimise käigus jõudnud üpriski üksmeelselt järeldusele, et ebavõrdsuse suurenemine ja sissetulekute kontsentreerumine tulujaotuse kitsasse tippu viimastel aastakümnetel on üks kriisi põhjusi ja selle trendi murdmine on oluline tulevase kasvu ja sotsiaalse stabiilsuse tagamiseks. Inclusive growth on juba aastaid kesksel kohal kõigis OECD, Euroopa Komisjoni ja IMFi majanduspoliitika dokumentides. Ja midagi pole teha, ametiühingutel on ühtlasema tulujaotuse tagamisel oma roll.

Selle taustal kõlab julgelt üks tänane tsitaat: „Ma ei tea ühtegi edukat ettevõtet, kus tegutseks ametiühing.“ (Erkki Raasuke ÄP 28.9.2017) 

Kas rahvusvahelised institutsioonid on tõesti langenud ametühingute hukatusliku mõjuvõimu alla?

Eks elu kulgu kujundavad ka tulevikus ikka klassihuvid, mille edendamata jätmise eest süüdistagu igaüks iseennast, aga ühiskonna edu ei tarvitse olla ettevõtete edude mehhaaniline summa.

Nagu kaks tilka vett (majanduskeelehuvilistele)

Eesti majanduskasv on asjahuvilisi viimasel ajal positiivselt üllatanud. (2017 II kvartalis +5,7%, võrdluseks 2013–2016 keskmine 2,2%.) Seletuseks on pakutud küll abivalmeid naabreid, kes üha parema meelega meie kaupu–teenuseid ostavad, kui saamatut riiki, kes eurorahad alles nüüd kivi tagant välja on saanud.

Kogenud analüütikuid aga kiire kasv ei üllata – ka seekord on selle oluliseks põhjuseks „madal võrdlusbaas“, mis sedapuhku on sügavale langusele (mille 10. juubelit tähistame aasta pärast) järgnenud pika stagnatsiooni tulemus. Selle proosalise kantseliidi võib aga vabalt asendada Lennart Meri 20 aasta taguse luulelise tõdemusega, et „olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis“.

Nagu kaks tilka vett!

Partei ja valitsuse toetuseks ja aksioomide laituseks

Äsjane tuline arutelu Riigikogus (17.5.2017) eelarve tasakaalu ümber tipnes sellise sõnavõtuga:

“Aga nüüd laiemalt kõigist nendest eelnõudest, mida rahandusminister siin meie ette toonud on, on see kahtlemata kõige halvem, kõige hukatuslikum ja kõige suuremate tagajärgedega Eesti arengule. Siin on riigieelarve tasakaalu põhimõtte küsimus, aga siin on ka demokraatia küsimus. Kaks suurt probleemi. Kõigepealt sellega likvideeritakse kõigi seniste taasiseseisvumisjärgsete valitsuste arusaam eelarve tasakaalust kui aksioomist.”

Selle aksioomi küüsis on tõesti olnud mitmed valitsused, aga vähemalt Euroopa Komisjoni analüütiline seisukoht seda aksioomi ei tunnista:

“The slack present in the economy seems to go beyond what is suggested by headline data. /.../ Low levels of investment, combined with high corporate and household savings, are also behind the high current account surplus of the Eurozone, which reflects a dynamics of aggregate demand weaker than output dynamics. /.../ Eurozone’s high current account surplus is projected to recede only gradually over the forecast horizon, remaining still high (2.9 % of GDP) in 2018. /.../
.... achieving a supportive fiscal stance for the Eurozone seems appropriate at this juncture. Countries that have fiscal space should use it to support domestic demand, particularly investment,”

An unusual recovery: Charting the way forward for European policymakers, Buti, Leandro, Berti, voxeu 12.05.2017.

(Samuti soovitab OECD Eestile jätkuvalt mõõdukat defitsiiti, et finantseerida ilmseid vajadusi meie infrastruktuuris.)

Kui üldse kellelgi siin ilmas peaks olema eelarveruumi, siis on see Eesti, aga aksiomaatika pimestab. Eesti sisenõudluse ja kogutoodangu bilanss viitab samuti suurele säästmisele, sest jooksevkonto on alates 2009 olnud sisuliselt pidevalt ülejäägis, samas kui fundamentaalselt põhjendatud jooksevkonto hinnangud on meile 2–3% defitsiiti. Selle põhjal oleks meil ruumi suurendada sisenõudlust oma 5% võrra SKPst ja kuna erasektor seda teha ei taha, siis miks mitte seda veidi stimuleerida riigi poolt, ehk tuleb ka erasektor millalgi kaasa. Turujõud pole seda seni suutnud tagada.

Riigivõlapõlguse moraalsusest

(Ilmunud Sirbis 20.1.2017 toimetatud ja veidi lühendatud kujul.)

Riigivõlg on riigieelarve defitsiitide akumuleerumise tulemus. Riigieelarve defitsiit tähendab, et riigieelarve jooksvad kulud ületavad jooksvaid tulusid. Surelik inimene igavesti defitsiidis eelarvet endale lubada ei saa. Elu aga näitab, et enamiku maailma rikaste riikide eelarved on enamus aega defitsiidis ja enamasti on see üllatavalt jätkusuutlik.

Eestlase meelest on riigivõlg kui selline patt ja siiamaani on meil mõningase defitsiidi jätkusuutlikkuse tunnistamine ketserlik tegevus. Viimasel ajal on see dogma hakanud kergelt mõranema, kuid hämmastaval kombel vaevab eestlasi täielik fantaasiapuudus, mida võimaliku lisarahaga peale hakata. 

Kas ja millal on selline „üle oma võimete elamine“ mõistlik, sellest järgnev jutt ei räägi. Samuti ei vaadelda riigivõla võimalikku amoraalsust „tulevaste põlvede arvelt elamise“ aspektist. Riigivõlakirjad kohaliku kapitalituru turgutajana ja pensionifondide investeerimisobjektina jäävad ka kõrvale. Riigivõlal tundub aga olevat üks asendamatu funktsioon tänapäeva majanduses, mida eelarvetasakaalufundamentalistid väldivad, kuid mis seab kahtluse alla riigivõlafoobia moraalsuse. Sellele järgnev jutt keskendubki.

Riikide võlakoorem kipub kasvama kiiresti kas sõjapidamise või  majanduslanguse perioodidel. Pärast võlakoormuse järsku kasvu on seda tihtipeale mõõdukas tempos vähendatud – näiteks pärast 1990ndate alguse majanduskriisist toibumist mitmes Euroopa riigis. Siis oli see lihtne, kuna ülemäärasest võlast ei soovinud vabaneda kõik riigid korraga ja majanduskasv oli kiire. Mõõduka võlakoorma vähendamist iga hinna eest, rääkimata riigivõla „tagasi maksmist“, ei peeta enamasti millegipärast vajalikuks. 

Üheks riigivõlalembuse põhjuseks on demokraatiaga kaasas käiv surve poliitikutele pakkuda üha rohkem avalikke kaupu ja teenuseid ning samal ajal vähendada maksukoormust. Põhjuseks võib olla ka see, et  otsingutele vaatamata pole õnnestunud usaldusväärselt tuvastada riigivõla optimaalset[1] või kriitilist taset[2], mille poole oleks soovitav püüelda või millest hoiduda. Kindel on siiski see, et üks eelarvepoliitika oluline eesmärk on stabiliseerida riigivõlg pikas plaanis mingil turvalisel (suhtelisel) tasemel ja veenda selle eesmärgi täitmise võimes ka kõiki teisi.

Kas võlakoorma vähendamine, kui selline soov peaks olema, nõuab vältimatult riigieelarve ülejääki ehk jooksvatest tuludest väiksemaid kulutusi? Sugugi mitte. Märkimisväärne osa riigi võlakoorma vähendamise episoode leiab aset olukorras, kus riigieelarve kulutused ületavad endiselt riigieelarve tulusid, ehk eelarve on ikka defitsiidis. 2015. aastal oli nii poolte ELi riikidega.

Kuidas nii? Sest riigivõlga mõõdetakse enamasti suhtena majanduse mahtu. Oluline pole mitte võlasumma, vaid selle suhe sissetulekutesse. Nii et kui majandus kasvab piisavalt kiiresti ja intressimäärad on soodsad, siis võib riigi suhteline võlakoorem väheneda ka mõõduka ülekulutamise ehk defitsiidi korral. Kuna demograafilised trendid on enamikus riikides tulevastel aastakümnetel ebasoodsamad kui sõjajärgsetel aastakümnetel, siis on aeglasem ka majanduskasv ning võlast välja kasvamine tulevikus mõnevõrra vaevalisem. 

Alates suure kriisi puhkemisest 2008 on erasektor Lääne-maailmas elanud vahelduseks säästlikult. Sellistes oludes on valitsused riigieelarve defitsiitidega majandusaktiivsust ja tööhõivet tänuväärselt toetanud ning sedakaudu aidanud võlakoormat enamasti vähemalt pikas plaanis vähendada. Defitsiit ja võlg on aga endiselt tundlikud teemad mitte ainult Eestis, vaid pea kogu Läänemaailmas. 

Eelnev oli riigipoolne lihtne vaade defitsiidile ja võlale, kuid see ei ole ainukene vaatenurk. Erinevalt nõukogude ajast ei määrita vabas maailmas riigivõla obligatsioone inimestele pähe vägisi. Riigi võlakirju ostavad täiesti vabatahtlikult erinevad tegelased vabalt turult nõudluse ja pakkumise vahekorras kujuneva hinnaga. Seega on riigivõlale, mis enamasti materialiseerub riigivõlakirjade kujul, vabal turul nõudlust. Ja kus on nõudlust, seal peab olema ka pakkumist, sest muidu jäävad mõned vajadused rahuldamata ja heaolu kannatab. Nii on viimasel ajal juhtunud.

Alates globaalse finantskriisi puhkemisest on vabal turul nõudlus riigivõlakirjade järele järsult kasvanud, pakkumine aga vähenenud – riigi võlakirjast on saanud defitsiitne kaup. Nõudlust on tõstnud ebakindlus tulevase majandusarengu suhtes, mis on suunanud vabad vahendid riskantsemate investeeringute asemel väiksema tootlusega kuid stabiilsematesse varadesse. Lisaks on riikide keskpangad ostnud kokku suurtes kogustes riigivõlakirju oma rahapoliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Finantskriisis vähenes aga oluliselt kõrge reitinguga riigivõlakirjade pakkumine võlakirjaturul, kuna mõnede euroala riikide võlapaberid ei vastanud enam nõudmistele. See nappus võib olla pärssinud rahvusvahelist kaubavahetust ja sedakaudu pidurdanud maailmamajanduse taastumist[3].

Seega eksisteerib valgustatud seisukohti, teiste hulgas USA Föderaalreservi panga endise presidendi tasemel[4], et globaalset majandust endiselt vaevav probleem ei olegi mitte riigivõlgade liiga kõrge vaid hoopis liiga madal tase. Erasektor nõuab kaupa, mida võiks pakkuda riik, aga riigid ei tee seda piisaval määral. See on tõstnud kõrgele kauba hinna, mis avaldub võlakirjade madalas tootluses ehk ajalooliselt madalates intressimäärades, mis on omakorda mitmes plaanis problemaatiline nähtus. 

Mille järele see nõudlus siis on? Tegemist on nõudlusega „turvalise vara“ järele, ilma milleta jääks majanduselu seisma.

Turvalist vara vajavad säästjad oma säästude nihutamiseks töisest ajast pensioniikka, nii et süda ei peaks muretsema kogutud varanduse väärtuse säilimise pärast. Seda vajavad „ülekulutajad“ ehk laenajad oma laenude tagamiseks. Seda vajavad finantsasutuste kaudu tagatisena kõik, kes soovivivad globaalsel turul midagi osta või müüa. Ükski krediitkaardimakse ei toimu ilma, et seda ei garanteeriks kuskil mingi hulk turvalist vara. Ja kuna neid tehinguid on globaliseerunud maailmas väga palju ja üha rohkem, on ka vajadus selle turvalise ja likviidse tagatisvara järele suur ja kasvab koos maailma majandusega. Seda vara vajavad nii Eesti Pank kui Eesti riik, et hoida oma reserve kindlas kohas. 

Hüva, kuid turumajandus toodab ju kõike mõeldavat, miks siis mitte seda tarvilist asja? Kas on ikka kindel, et siin on vaja riigi ohverdust? 

Tõepoolest, ka erasektoril on siin oma roll. Ajalooliselt on turvaliseks varaks olnud kuld ja väärismündid ning erasektori võlg. Kuna nõudlus turvalise vara järele kasvas juba enne kriisi, globaliseerumise käigus, kiiremini kui turvaliste riigivõlakirjade pakkumine, siis tekitas leidlik erafinantssektor sellele veel ühe asemiku – tagatud võlakohustused (Collateralised Debt Obligations). Need põhinesid omakorda võlakirjadel, mis olid tagatud kinnis- ja muu varaga (Mortgage/Asset Backed Securities). See innovaatilise finantsalkeemia sünnitis, koos muude majanduspoliitika äpardustega, tõi aga endaga teadupärast kaasa seni kestvate inimkannatustega globaalse finants- ja majanduskriisi[5]. 

Nii et ilusatel aegadel saab ka erasektor selle objektiivse vajaduse rahuldamisega hakkama. Keerulistel aegadel, kui nõudlus turvalise vara järele hüppeliselt kasvab ja vara ennast kipub vähemaks jääma, aga mitte. Ainukene, kes sellises olukorras suudab soovi korral alati oma kohustused täita ja vara turvalisuse tagada (vähemalt nominaalselt), on suveräänne riik. Pole mingit tehnilist põhjust, miks USA, Jaapan või Rootsi peaks jääma oma riigivõla teenindamisega hätta. 

Mis siis on selle turvalise vara imepärane omadus, et riigi abi vaja läheb?  

No questions asked – vastab veerand-eestlasest vastne majandusnobelist Bengt Holmström[6]. Erinevate potentsiaalselt turvaliste (erasektori loodud) varade probleemiks on nende väärtuse tuvastamise keerukus, eriti segastes oludes. Riigivõlakiri on aga sisuliselt nagu sularaha – kõik on pikema uurimiseta ühel meelel, mis on sajaeurose rahatähe väärtus täna ja homme. Selle „tegeliku“ väärtuse tuvastamiseks ei kulu enam aega ega vaeva, mis annab nii rahale kui riigivõlakirjale stabiilse, kõigile ühtemoodi teada oleva stabiilse hinna ja piisava likviidsuse. Selle vara puhul kehtib informatsiooni sümmeetria, mis on üks turu libeda toimimise eeltingimusi. Riigi poolt tagatud raha ja riigi võlakiri on selles mõttes võrdväärsed ja käesoleva probleemi lahendamise seisukohast pole majanduslikus mõttes vahet, kas trükkida sõna otseses mõttes juurde raha, või emiteerida riigivõlakirju. Riigi poolt turvatud raha hulka tuleb lugeda ka eraisikute teatud piirini tagatud hoiused kommertspankades, kuigi need väljendavad erasektori siseseid võlasuhteid. 

(Kõrvalepõikena võib lisada, et informatsiooni sümmeetriat turu likviidsuse tõstmiseks võib tagada kahel vastandlikul moel. Üks võimalus on toota kõigile huvilistele võrdselt kättesaadavat täielikku informatsiooni, mis tagaks läbipaistvuse kaubeldava vara väärtuse osas, kuid see võib osutuda väga kulukaks. Enamikul reaalmajanduse turgudel on põhjust selle poole siiski püüelda. Alternatiivina, mis töötab finantsturgudel, on aga kõigi turuosaliste võrdne „teadmatus“ kaubeldava vara sisu kohta. Sellega peab, tõsi küll, kaasas käima usaldusväärne kolmas osapool, kelle tarkusele (reitinguagentuur) või põhjatutele taskutele (riik) võib alati loota. Just teise variandi – võrdse informeerimatuse võimalusele finantsturgudel rõhub nobelist Holmström ja imestab, miks sellest tihti aru ei saada.)

Olgu pealegi, kuid mis pistmist on sellel kõigel moraaliga?

Kui seda küsimust vaadata utilitaristlikust vaatenurgast (Mill), siis peaks senisest mahukam riigivõlakirjade emiteerimine, et rahuldada kasvanud nõudlust, olema üks kasulik ehk moraalne tegu. Seda muidugi juhul, kui sellega kaasnevad võimalikud negatiivsed kõrvalnähud jäävad positiivsetele alla. Praegune konsensus on, et jätkuvalt kesistes oludes tuleks mitmetes riikides, eelkõige euroalal[7][8], majanduse kasvu toetada eelarvedefitsiitide ja sedakaudu riigivõla suurenemise hinnaga. Aga nagu eelnevalt nägime, võib sellel „ohvril“ olla omakorda hoopis positiivne kõrvalmõju. See aitab leevendada turgude  rahuldamata vajadust riigivõlakirjade kui turvalise vara järele. Seega võib praegustes oludes riigi rohkemast laenamisest kasu tõusta vähemalt kahte kanalit pidi, mis viitab võla kasvatamise moraalsusele.

Eestlaste riigivõlapõlgus näib aga olevat põhimõttelist laadi, millest soovitakse teha lausa universaalset moraaliseadust. Pole kuulda, et meie suhtumine teiste riikide laenamisse ja võlga oleks tolerantsem kui enda omasse. Tuleb muidugi tunnistada, et laenamine pole kõigile riikidele ja alati turvaline tegevus ning väikesed riigid ei ole selles aspektis võrreldavad suurtega.

Rahalises mõttes aga oleme me siiski ühe väga suure ja rikka riigi osa. Kahjuks seab meie ühisrahapiirkonna ebatäiuslik ülesehitus riigivõla normaalsele toimimisele finantssüsteemi instrumendina kitsendused, kuna liikmesriigid on ilma keskpangata ja ühine keskpank ilma oma rahandusministeeriumita. Euroala riikidel pole luksust laenata omas valuutas, mis sunnib neid mõistliku majanduspoliitika ajamiseks tegema pärispattu (original sin), ehk laenama valuutas, mille „trükkimist“ nad ei kontrolli. See probleem vajab lahendamist kiiremas korras[9], muu hulgas selleks, et ka euroala riigid võiksid oma ühiselt tagatud võlaga anda panuse rahvusvahelise likviidsuse tagamisse. Riigi roll on ometi pakkuda meile seda, mida erasektor mingil põhjusel ei paku, kas siis piisavas koguses või sotsiaalselt vastuvõetava hinnaga.

Kategoorilise imperatiivi järgi (Kant) on moraalne tegutseda vaid sellise käitumisreegli kohaselt, mida peaksid järgima ka kõik teised. Selle taustal võivad võlaskeptikud mõelda, mis juhtuks, kui nende suhtumise võtaksid omaks kõik riigid ja „maksaksid oma võlad tagasi“. Kuidas läbib meie võlga salgav hoiak kategoorilise imperatiivi testi? 

Eeloleva valguses tundub, et nii nagu „üle kõige on maailmal vaja üht vaba last“, on tal hädasti vaja ka turvalist vara piisavas koguses ja riigivõlg on selleks pea „ainus võimalus“. Riigivõla ja muul moel riigi poolt garanteeritud raha abita on raske luua rikkust täna ja säilitada seda homseks, nii et piiratud on ka vabadus. Kuivõrd peaks väike Eesti selle vara tootmisse panustama, pole majanduslikult eriti oluline, aga võibolla peaksime rikkaid riike selle ennastohverdava tegevuse eest hoopis tunnustama.

Seega võib öelda, et suhtumine riigivõlga on lisaks majanduslikule valikule ka moraalne otsus. Praegu tundub, et isegi abstraktne riigivõlg kui selline häirib eestlast rohkem kui noort prostituuti Depardieu viimases filmis Saint-Amour, kes Prantsuse riigi ränkraske võlakoorma pärast öösiti lohutult nutma puhkeb.

---

[1] Chowdhury, A, Islami, I (2010) Is there an optimal debt-to-GDP ratio?, voxeu

[2] Eichengreen, B (2013) Debt and deficits: what we know, and should we believe it? Notenstein White paper series

[3] Eichengreen, B (2016) „Financial Scarcity Amid Plenty,“ Project Syndicate 14.11.2016

[4] Kocherlakota, N (2015) „Public Debt and the Long-Run Neutral Real Interest Rate“ Bank of Korea Conference

[5] Gorton, G (2016) „The History and Economics of Safe Assets,“ NBER

[6] Holmström, B (2015) „Understanding the Role of Debt in the Financial System,“ BIS WP 479

[7] Buti, M (2016) „Fiscal space and low interest rates: A Eurozone perspective,“ voxeu

[8] EPSC Strategic Notes. Issue 20/2016: Towards a Positive Euro Area Fiscal Stance. Supporting public investments that increase economic growth.

[9] Completing Europe’s Economic and Monetary Union. 2016

Shrödingeri maksukass – keldris ja pööningul korraga!

Raske on lahti saada vanadest veendumustest. Usun endiselt, et sotsmaksu lagi asub tulumaksu keldris. Ehk teisisõnu ei usu, et kvantmaailmas võimalikud nähtused (näitlikustatult: kass on korraga elus ja surnud) oleksid inimese mõõtu maailmas võimalikud. Aga mine tea, mõned füüsika ja filosoofia piirimail käivad mehed väidavad, et see mida me siin kogeme, ongi kvantmaailma vari …

Eilset Foorumit vaadates jäi mulje, et vähemalt maksukass võiks eirata meie maailma reegleid. Ehk siis Eesti poliitanalüütilises ruumis elav maksukass võiks olla samal ajal nii keldris kui pööningul. Kuidas küll teda tavalise inimese tarkusega kinni püüda? Sotsmaksu laest ja tulumaksu astmetest räägiti saates mitte ainult kordamööda vaid ka korraga, sõna otseses mõttes samas lauses.

Sotsmaksu lagi tähendab teatud sissetulekust alates sostmaksu määra 0%. Et kui teenid 5000 eurot kuus, siis esimese 3000 pealt maksad sotsmaksu 33%, aga ülejäänu pealt üldse mitte, ehk 33 protsendipunkti praegusest vähem (33–33=0).

Astmeline (senisest progresseeruvam) tulumaks tähendab aga tavapäraselt teatud sissetulekust alates kõrgemat tulumaksu määra. Et kui teenid 5000 eurot kuus, siis esimese 3000 pealt maksad tulumaksu nagu seni, aga ülejäänu pealt praeguse 20% asemel näiteks 53%. 

Kui kehtestada mõlemad muudatused korraga, mis meie maksudebattides poleks nagu päris välistatud, siis töötaksid need teineteisele vastu. 

Kuskil pole siiski öeldud, et tulumaksu järgmine aste peaks olema eelmisest kõrgemal! Vähemalt tehniliselt võib see samahästi olla ka madalamal, miks mitte ka sügaval keldris. Jätame mõtteharjutuse korras ja maksusüsteemi selguse huvides sotsmaksu rahule ja üritame sotsmaksu lae rahalise efekti saavutada tulumaksuga.

Kuna maksubaas on tulu- ja sotsmaksu jaoks kõrge palga ülemises otsas enam vähem sama, tuleks sotsmaksu lae mõju tekitamiseks tulumaksuga kehtestada samast ülempiirist alates praegusest 33 protsendipunkti võrra madalam tulumaksumäär, ehk ...

20%–33%=–13%!

Kuidas kõlab, astmelise tulumaksu mõttega flirtimise taustal?

Võib ehk väita vastu, et tulumaks on töötaja ja sotsmaks on tööandja maks. Tegemist on siiski tööjõumaksuga ja pikemas plaanis pole vahet, kas manipuleeritakse „töötaja“ või „tööandja“ poolse osaga. Erinevus on olemas lühiajaliselt, kuid üldiselt kuni järgmiste palgaläbirääkimisteni, ehk natukene kauem. Seega ei ole juriidiline ja majanduslik maksuintsidents pikas plaanis samad ja maks langeb selle osapoole õlule, kes muudab oma käitumist vähem, sõltumata juriidikast. Nii et kui tööandja ja töötaja on läbirääkimistel võrdsed osapooled, võiks maksukokkuhoid jaguneda pooleks.

Vältimaks Shrödingeri kassi eksistentsiaalset probleemi tasub kõigepealt välja mõelda, millise sotsiaalse grupi maksukoormust me mingitel majanduslikel või sotsiaalsetel kaalutlustel soovime muuta ja siis anda see poliitiline soov maksuanalüütikutele realiseerimiseks. Tõenäoliselt tuleb selle ülesande lahendamiseks appi võtta ka toetussüstem.

Eesti otsib ...

Eesti otsib k____kasvatajat, kes poleks maksnud ümbrikupalka.

Halloo Kosmos!

PM 24.11.2016: Ene Ergma: astmelise tulumaksuga saadetakse selge sõnum – õppimine on aja raiskamine

„ ... Olen sügavalt veendunud, et ühiskonna kihistumise vähendamisel on kõige mõjuvam faktor hea haridus. Minu ema, kes jäi varakult orvuks ja kelle haridustee katkes pärast kuuendat klassi, rääkis meile, oma lastele, alati hariduse tähtsusest – tema ainus unistus oli anda oma lastele hea haridus. Selle unistuse ta ka täitis.
Pole mingi uudis, et selleks, et saada heaks arstiks, kõrgel tasemel teadlaseks, heaks IT-spetsialistiks jne, peab pikalt koolis käima, aastaid õppima. Millise sõnumi saatis uus koalitsioonilepe selle kohta meie noortele? Maksuvaba miinimumi tõstmise nime all sisse viidud astmeline tulumaks saatis neile minu arvates väga selge sõnumi: õppimine on aja raiskamine, sest mida kauem õpid ja mida kõrgem on su kvalifikatsioon ja seega võimalus teenida elamisväärset palka, seda rohkem riik sind karistab.

IRL on uhke, et ei lasknud koalitsioonileppesse astmelist tulumaksu sisse kirjutada (!). Keda te petate? “

Halloo kosmos! Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – allolev uudis annab lootust, et olukord ei ole lootusetu …

Teaduste Akadeemia korraldab järelaitamiskursused ühiskonnaõpetuses

TALLINN, 24. november – Teaduste Akadeemia humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakond on tähele pannud, et pöördelistel aegadel levib kulutulena mitmeid kummalisi ja sotsiaalteaduslikult küsitavaid väljaütlemisi ühiskonna ja majanduselu korraldamise teemadel. Sellega seoses korraldab Teaduste Akadeemia laia profiiliga järelaitamiskursused ühiskonnaõpetuses. Kuna teadmatus selles valdkonnas tundub olevat laiapõhjaline ja kohtade arv on piiratud, siis eelisõigus registreerumisel on oma maja inimestel.

Ühiskonnaõpetuse lühikursuse raames antakse tavapärasele koolitarkusele lisaks lühike sissejuhatus moraalifilosoofiasse. Lisaks eestlaste poolt hästi omandatud Robert Noziku õpetusele („Anarhia, riik ja utoopia“ 1974) seletatakse ka tema kolleegi, siinmail vähetuntud John Rawlsi („Õigluse teooria“ 1971) mõttekäike (teadmatuse loor …). Neid fundamentaalseid tekste tuleb tasakaalustatud maailmapildi saamise nimel käsitleda koos. Vahendi ja eesmärgi tasakaalu otsingute näitlikustamisel kasutatakse Eestlastele hästi tuntud õnge ja kala metafoori.

Käitumispsühholoogiale toetudes vaadeldakse raha rolli inimtegevuse motivaatorina – võrreldes vajadusega eneseteostuse, tunnustuse, kuuluvuse, tähelepanu, turvalisuse ja soojade inimsuhete järele.

Samuti tehakse kursantidele selgeks tänapäeva Lääne demokraatlikku ühiskonda sobiva hea maksusüsteemi põhiomadused (IFS: Dimensions of Tax Design). Muu hulgas arutletakse, kas maksusüsteemi peaks käsitlema karistussüsteemi või majandus- ja sotsiaalsüsteemi osana ja kas madalapalgalistele on võimalik juurde anda nii, et kõrgepalgalistelt midagi ära ei võta. Ühiskonna kihistumise põhjused ja selle vähendamise vajadus ning tõhusad meetmed leiavad samuti teadmis- ja mitte veendumuspõhist käsitlemist (OECD: Trends in Income Inequality and its Impact on Economic Growth).

Madalapalgaliste netopalga ennaktempos tõstmise mõjude hindamiseks vaadeldakse üht äsjast uuringut, millest järeldub, et kõige madalama sissetulekuga leibkondade elujärje parandamine mõjutab märkimisväärselt positiivselt nende laste tervist, mis omakorda parandab nende võimet õppida ja tulevikus tulu teenida. Ülekandemehhanismiks on parem hoolitsusvõimalus laste eest, vähesem suitsetamine (madalam stress) ja tervislikum toitumine. Ühtlasi aitavad sellised prosotsiaalsed poliitikad kasvatada teadlikumaid kodanikke, kes ei käsitle makse karistusena ega ühiskonda orjusena.

Kursus on Akadeemiale kohaselt väärtusvaba ehk maailmavaateliselt kallutamata ja selle eesmärgiks on aidata kodanikel jõuda selgusele erinevate sotsiaalpoliitiliste valikute kokkusobivuses oma arusaamaga õigest ja valest.

Peallinna toimetus, +373 629 6638, asotsiaal@bms.ee
Battic Mews Service