Väike samm suurele ja rikkale, tohutu hüpe väikestele piiririikidele ehk solidaarsuse jõust

Kuidas suhtuksite seisukohta, et kogu Eesti kaitsmine idanaabri eest oleks valdavalt Põlva, Võru ja Ida-Viru õlgadel? Kolm mitte just kõige rikkamat–suuremat maakonda, kuid just nemad juhtuvad olema piiritsoonis ja võiksid riigikaitse põhiraskust kanda küll. Ah et kohatu nali?

Aga just nii on lood meile edu ja õnnistust toonud Euroopa Liidus. Üleskutsed kaitsekulude solidaarsemale jaotamisele ELis ja NATOS pole esialgu tulemusi andnud. Miks?

„Eesti ei peaks vaesuma selle pärast, et ülejäänud Lääs saaks elada turvaliselt ja nautida reeglitepõhise rahvusvahelise korra hüvesid. /…/ Eesti diplomaatia on teinud head tööd, selgitades, kui tähtis on ära hoida Venemaa võit Ukraina sõjas. Nüüd tuleks aga olla ambitsioonikam ja selgitada, et rahvusvahelise korra kaitsmine algab Eesti piiril /…/ Pole õiglane, et rahu ja majandusliku õitsengu maksavad kinni rindejoonel asuvad maad.“ (Kaarel Piirimäe, PM 27.5.2024)

Pole jah õiglane, aga kuidas seda ebaõiglust rikastele eurooplastele nii nina alla määrida, et nad piinlikkust tunneksid ja sellest vajalikud järeldused teeksid? Eks ikka tehes asja puust ja punaseks.

Nüüdsest on igal diplomaadil, poliitikul ja lihtkodanikul võimalik end relvastada abivahendiga mis näitab, kui palju, või õieti kui vähe peaksid rikkad riigid oma senist panust riigikaitsesse suurendama, selleks et Balti piiririigid ei peaks oma heaolu ebaproportsionaalselt palju ohverdama. Sealt selgub näiteks, et kui need Eestist rikkamad Euroopa riigid, kelle kaitsekulude tase jäi 2023 alla 2% SKPst, suunaksid idapiiri kaitsesse veel vaid 0,02% SKPst (mis oleks Eesti majanduse kontekstis tühised 8 mln), siis Balti riikide kaitsekulutused kahekordistuksid!

(Tuleb muidugi tõdeda, et ega % üksi ei sõdi, sõdib ikka sõdur kaevikus, ja selles osas valitseb suur ebakindlus, et kuidas heaoluühiskonna hellik ikka kaevikueluga kohaneb. Eks siin peab lootma Zelenskõi rahuplaani viiendale punktile.)

Neil Armstrong ütles Kuule astudes: „See on üks väike samm inimesele, kuid tohutu hüpe inimkonna jaoks“. Antud juhul oleks see 0,X% väike samm suurtele ja rikastele, kuid tohutu hüpe väikestele piiririikidele ja EL solidaarsusele

 

Kuidas tõlgendada majandusstatistikat

Äsjasel majanduspoliitika seminaril EPs toodi korduvalt välja „Draghi raporti“ tõdemus, et EL on tootlikkuse arengus USAst lootusetult maha jäänud, mistõttu tuleks kohe midagi ette võtta. Samas märkis digitööstur Ivo Suursoo, et erinevus tuleb sisuliselt ainult ITga seotud valdkondadest. Ja tõepoolest, raport ütleb, et…

Ehk et eluliselt olulistes valdkondades nagu kaubandus, avalik haldus, ehitus, transport, TÖÖÖÖÖÖSTUS!... on ELis tootlikkus kasvanud sellel sajandil koguni USAst kiiremini! EL jääb tõepoolest maha eelkõige ITs ja finantsis, kuid nende sektorite põhiroll on teenindada kogu ülejäänud majandust, nad pole ju asi iseeneses! Just IT ja finants ning nendega selles kontekstis sarnased prof.teenused on haaranud USA majandusest ehk SISSETULEKUTEST suurema tordiviilu, nuumates eelkõige iseennast ja mitte kaasa aidates kogu majanduse tootlikkuse tõusule laiapõhjaliselt.

Nii et suures plaanis kehtib endiselt Bob Solow tõdemus aastast 1987:„You can see the computer age everywhere but in the productivity statistics.“ Tegelikult kõik kordub, ka 90ndate kohta järeldati, et IT buumist võidavad eelkõige IT firmad, kelle lõa otsas on nii valitsused kui erasektor.

Ehk peame varuma kannatust, millal USA majanduse mitte-IT- ja finantsharud hakkavad ka AIst profiiti lõikama, mida ELi firmad miskipärast ei tee, või siis peavad neid moodsaid teenuseid USAst sisse ostma…

 

Asjade kinkimise ratsionaalsusest

Jõulud on tulemas ja ökonomistid ei jõua taas ära imestada, miks inimesed küll ei õpi oma vigadest ning teevad ka tänavu suurel hulgal jõulukinke. Eelmiste jõulude põhjal võib arvata, et ka seekord plaanivad pooled ameeriklased mõne kingi pärast pühi poodi tagasi viia. 

Mis nendel kingitustel siis viga on? 

Ökonomistid teavad, et puhtmajanduslikust vaatenurgast on kinkimine üks ebaefektiivne ja raiskav tegevus, mille kohta esitas Milton Friedman 45 a tagasi ühe mõttekäigu.

Friedmani järgi on kõige efektiivsemalt kasutatud raha selline, mille sa oled ise teeninud ja mille sa kulutad iseenda peale. Olles selle ise teeninud, kasutad sa seda kokkuhoidlikult. Ja kulutades seda enda peale, proovid sa saada sellest suurima võimaliku rahulduse. Keegi teine ei tea ju paremini kui sina ise, mis sul just praegu kõige rohkem vaja on. Kas pole!

Kingituse tegemisel aga pead sa ära aimama kellegi teise vajaduse, ja nagu näitab igal aastal hüljatud kinkide hulk, pole see sugugi lihtne. Harva rahuldab kink parimal võimalikul viisil saaja vajadusi. See on ju puhas raiskamine!

Sellest võib järeldada, et hoopis ratsionaalsem oleks kinkida raha. Nii saab kingi saaja ise otsustada, kuidas sellest summast maksimaalne kasu välja võtta.

Kuid vaatamata sellele pole asjade kinkimine efektiivsust taga ajavas ühiskonnas siiski välja surnud. Miks? Miks me ei kingi lihtsalt raha?

Sellist käitumist võib seletada signaliseerimisega, ehk kingi materiaalse väärtusega käib alati kaasas ka info selle kohta, kui palju on kingi tegija näinud vaeva kingi valimisel. Ehk kui palju läheb kinkijale korda kingi saaja heaolu. Kui palju ta tema vajadusi tunneb ja temast hoolib. Raha kinkimine võib olla solvav, kuna kinkija läks kergema vastupanu teed.

Lisaks võib õnnestunud kingituse tegemine pakkuda ka kinkijale endale rahulolu, mis ületab kingi maksumuse. 

Tundub, et puhtast matemaatikast selle pähkli läbi hammustamiseks ei piisa ja kinkimise majandusliku ebaratsionaalsusega tuleb leppida ka edaspidi.

Raha kasutamise efektiivsusest

Majandusnobelist Milton Friedman oli enamasti väga kriitiline riigi ehk poliitikute ja ametnike võime osas inimeste elu paremaks teha võrreldes erasektoriga. Oma skeptilise suhtumise selgitamiseks tõi ta kõigile arusaadava võrdluse selle kohta, kuidas inimene, nii nagu ta on loodud, suhtub raha kasutusse sõltuvalt sellest, kas see raha on tema enda teenitud või kellegi teise käest saadud, ning kas ta kulutab seda enda või kellegi teise vajaduste rahuldamiseks.

Kõige efektiivsemalt kasutatud raha on selline raha, mille on inimene ise teeninud ning mille ta kulutab enda peale. Seda raha kasutab inimene ikka kokkuhoidlikult ning soovib igast makstud summast saada maksimumi.

Vähem efektiivne on sellise raha kasutamine, mille inimene on küll ise teeninud, kuid mille eest ostab ta näiteks kingituse sõbrale. Ka seda raha loeb inimene hoolega, kuid ilmselt ei mõtle ta nii põhjalikult, kas sõber just sellist asja praegu kõige rohkem vajab.

Sarnaselt eelmise näitega on ebaefektiivne ka sellise raha kasutamine, mida inimene ei ole ise teeninud, kuid kasutab oma vajaduste rahuldamiseks. Näiteks lubab keegi suuremeelselt sulle restoranis välja teha. Muidugi valid sa parima prae ja väärikaima veini, et maksimeerida oma naudingut, ega pööra eriti tähelepanu sellele, mis see kõik maksma läheb.

Kõige ebaefektiivsemalt kasutatavaks rahaks peab Friedman aga sellist raha, mida inimene ei ole ise teeninud ja mida ta kulutab teiste, võõraste inimeste, vajaduste rahuldamiseks. Ilmselt ei kasuta ta seda säästlikult ja teiste, eriti võõraste inimeste vajadusi võib vaid aimata. Selle raha klassikaliseks näiteks on riigi kätte usaldatud maksuraha.

Vahemärkusena peab vist tunnistama, et veelgi ebaefektiivsemalt kulutatakse EL toetusraha, kuna see ei ole isegi oma riigi maksumaksjatelt kogutud.

Sellest järeldab Friedman, et enne tuleb põhjalikult kaaluda, kui valitsusele uusi ülesandeid  delegeerida ja selleks maksuraha koguda. Ebaefektiivselt kulutatud raha hulka majanduses tuleb hoida kontrolli all. Nii või naa, see külmavereline loogika on raskesti vaidlustatav ja väärib alati meeles pidamist.

Kõige suurem häbiplekk ehk indekseerida või mitte indekseerida

Pole vist kahtlust, et alates viimastest valimistest on lõhe all-linna ja Toompea vahel aina süvenenud. Avalik arvamus paneb siin mängus muidugi ametnikud poliitikutega ühte patta, et neid siis üha kuumemal tulel smoorida. Saamata aru, et nende rollid ja tegutsemismotiivid ei tarvitse olla sarnased. Mõlemad soovivad muidugi säilitada oma positsiooni, kuid poliitikud töötavad välja poliitikaid ja ametnikud viivad neid ellu. Saba ei liputa koera, kuigi ühed mustad võivad olla mõlemad.

Järgmiste valimisteni on veel üksjagu aega, mistõttu on igati mõistetav, et ründe teravik on viimasel ajal suunatud rohkem ametnike vastu. Riik on nii rasva läinud, et mingist tühisest eelarve kärpimisest ei piisa – erasektor tahab tänavatel näha ametnike verd. Ja aadrit juba lastaksegi, RMK tegi otsa lahti.

Kuid tulles pealkirja juurde – kalameheretoorikaga (SKP lõhe, palgalõhe, haugi mälu, õng ja kala…) hästi kursis olev kodanik teab hästi, et kala hakkab mädanema peast. Seetõttu pole ime, et „Eesti vabariigi kõige suurem häbiplekk“ (Keskpäevatund 28.9.2024, 20. minutil) on kõrgemate riigiametnike palkade indekseerimine! Lisaks olevat sellest rääkimine täielik tabu ametnike-poliitikute paadis. Murrame siis selle tabu.

Kõrgemate riigiteenijate palk kasvab vastavalt pensioniindeksile, mis suures plaanis jälgib palga ja hõive arenguid tööturul ja arvestab veidi ka hinnatõusuga. Indeksi kasv on suhteliselt kiire – üle keskmise palga kasvu – kui töötajaid tuleb hõivesse juurde. Ja vastupidi, kui töötajaskond kahaneb, jääb ka indeksi tõus keskmise palga kasvule alla. Kuni viimase ajani on töötajaid tulnud turule juurde, kuid õige pea see trend vananemisega seoses pöördub.

Nagu pildil näha, on olnud aegu, kus riigi keskmine palk on kasvanud pensioniindeksist kiiremini (rohelised tulbad üle nulli), kuid on olnud ja saab olema ka teisi aegu. Juba mõne aasta pärast saabub pöördumatult ajastu, kus pensioniindeks praegusel kujul hakkab kasvama riigi keskmisest palgast aeglasemalt. Töötajaid jääb lihtsalt vähemaks, kui just rändepoliitikas radikaalset muutust ei tule. Pensionärid võivad siis ehk loota Toompea suuremeelsusele, kas ka riigiteenijad?

Nii et idamaist kannatust, indekseerimispõlgurid! Tuleb lihtsalt jõe äärde minna ja oodata, millal vesi sinu vaenlase laiba mööda kannab.

Üldiselt on indekseerimine muidugi õige asi, sest vastasel juhul tuleb regulaarselt loota Toompea võimele märgata, et elu all-linnas on edasi läinud ja mingid rahasummad ajale jalgu jäänud. Kuna pensionide indekseerimine on riigikriitikute meelest meie riigi suuruselt teine häbiplekk, siis tuleb tõdeda, et EL võrdluses on meie praegusel indeksil põhinev I samba pensionisüsteem siiski kõige jätksuutlikum. Kui just mitte sotsiaalselt, siis vähemalt fiskaalselt.

PS
Põhjamaades on kujunenud nii, et rahvasaadik teenib suures plaanis sama palju kui arst ja ülikooliprofessor, umbes kahekordset riigi keskmist. Soome parlamendi praeguse koosseisu lihtliikme palk on 7137 € kuus, komisjonide esimehed saavad 803 € lisa.

PS2
Soomes on keskmine pension 2000 € ehk 28% rahvasaadiku palgast, meil 774 € ehk 13%. Kui mõlemad kasvavad sama indeksi järgi, siis see vahekord püsib ja konvergentsi ei toimu. Maitse asi.

Lahtisest uksest sisse, ehk milleks meile lastetusmaks!

Lastetusmaks on nagu zombi, või eestlastele paremini tuttav Gabriel, kes vaatamata korduvatele katsetele teda maha lüüa ärkab ikka ja jälle ellu. Nii toobki Peeter Espak selle taas kapist välja, lubades lastetusmaksu kui riigikaitsemaksuga lüüa kaks kärbest sama hoobiga.

Vaatamata Espaki veidi küünilis-iroonilisele stiilile on tema käsitlus meie nutusest demograafilisest olukorrast riigikaitse võtmes igati asjakohane. Põhiseaduse järgi peab riik „tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“. Laste ja riigikaitse sidumine on loogiline, kuna lisaks laskemoonale on meil vaja „hoida rivis ja valmiduses piisavat hulka inimjõudu. /…/ olemegi sunnitud tõdema, et säärasesse süsteemi on kõige enam panustanud lasterohked pered.“

Selline mõttekäik pole muidugi originaalne. Juba Mussolini lootis lastetusmaksuga oma riigi demograafilist olukorda enne teist ilmasõda parandada. Mitte et see oleks sündimuse mõttes kuidagi kehv olnud, aga „mis on 40 miljonit itaallast 90 miljoni sakslase ja 200 miljoni slaavlase kõrval!“ Just nimelt. Pärast Duce surma maks kaotati ja edasised katsed seda taastada pole vilja kandnud.

Nii et lastetusmaksu vajaduses poleks nagu kahtlust, samas võib see kõlada moodsal poliitkorrektsuse ajastul mõne potentsiaalse maksusubjekti kõrvus häirivalt…

Kuid äkki meil selline juba eksisteerib? Juba ammu. Vähemalt nii kirjutasid ajalehed juba 15 aastat tagasi. Loogika olevat lühidalt selles (pikemalt EE 26.03.2009), et riigimakse maksavad lastega ja lasteta pered enamvähem sarnaselt, aga lastega pered naudivad erinevaid avalikke teenuseid ja saavad lastetoetusi (toetus on negatiivne maks!), mistõttu on nende maksukoormus kokkuvõttes väiksem. Maksukoormuste erinevust võibki tõlgendada lastetusmaksuna lastetutele.

Kui aga kellelegi tundub, et meie riigi tugi lastega peredele on liiga napp, „siis võime tõsta üldist maksukoormust ehk röövimise määra (Nozick) ning suurendada samas mahus lastetoetusi – ilma lasteta perede (neto)maksukoormus suureneb lastega perede suhtes kui imeväel“ ibid. Nii et uut maksu polegi vaja.

Soe ilm kaalub üles jaheda ekspordi

Tänane hommik tõi meie majanduse pärast muretsejatele taas kurva uudise. Nimelt räägiti raadios, et Eesti kaubaeksport kukkus juunis mullusega võrreldes 14%. Veidi pakub lohutust asjaolu, et see arv sisaldab ka imporditud kaupade eksporti, Eesti päritolu kaupade eksport kahanes 11%. 

Kuid olulisem on see, et erinevalt presidendist, peaministrist ja riigiametnikest, kes teenivad oma riiki 24/7, on erasektoris töötunnid täpselt loetud. Nii et kui võtta arvesse asjaolu, et tänavu juunis oli töötajale soodsate asjaolude tõttu 2 tööpäeva vähem kui mullu, siis võib öelda, et tööpäeva kohta vähenes siin toodetud kaupade eksport kõigest 1,7%. Raskel ajal polegi nii hull ja ilmajaam lubab väga sooja õhtut.