Sõnnik ja raha ehk täiuslikkuse otsinguil

Nädal tagasi avati Eesti Rahva Muuseumis eelmise sajandi teise poole Eesti ühe kõige olulisema, kuid kindlasti kõige iseseisvama maalikunstniku Olev Subbi ülevaatenäitus „Täiuse poole püüeldes“, millega tähistatakse tema 95. sünniaastapäeva.

Ja siis? Kellel küll praeguses jaburuses veel kaunite kunstide jaoks tähelepanu jätkub! Kui rahu maa peal tagasi, siis ehk jälle.

Siiski võib kunst anda võimaluse põgeneda argielu talumatusest.

Jaburamadki veel olid olud ka täpselt 76 aastat tagasi, kui üks vastne kunstitudeng loksus mööda logisevaid raudteid koos pliiatsi ja paberiga Krasnojarski poole. Sealt kaheksa aastat hiljem naasnuna polnud tal vähimatki põhjust armastada Vene võimu. Kuid armastuse vastand pole mitte vihkamine, vaid ükskõiksus, ignoreerimine. Oma kunsti abil suutis Subbi end suurepäraselt eraldada ängistavast nõukogude (milline eufemism!) reaalsusest pikkadel okupatsiooniaastatel. Seda võimalust unustada, kasvõi korrakski, pakub vastavatud näitus tänuväärselt kõigile, kelle igapäevane kohus pole just kodumaa kaitsmine.

ERMi tagumise otsa liigendatud saalides on pea 80 Subbi tööd läbi kogu tema elu, paljud neist suureformaadilised, mis viivad vaataja kerge vaevaga ühte teise, paremasse maailma, kus me aegajalt, ja eriti praegu, väga viibida tahaksime. Seda luksust pole meile päriselus antud, piltide vahel aga küll. Näitus on avatud sügiseni, nii et argireaalsusest põgeneda jõuab vajadusel uuesti ja uuesti.

Subbi kohta on öeldud, et ta seisis seljaga tuleviku ja näoga mineviku, Lõuna-Eesti soojade lapsepõlvemälestuste poole, millele hiljem lisandus Vahemere-äärne Euroopa. Pigem keeras ta selja nõukogude oleviku karmhallile reaalsusele ja lõi oma piltidega täiusliku maailma, kuhu lasi peale kunsti vaid valitud sõbrad ja selle, mis nendega kaasas käis. Ajalehti ta ei lugenud, milleks seda jama endale iga päev nina alla hõõruda. Nii õnnestus ka Vene ajal elada kohati täiuslikku elu.

Täiuse poole püüdles Subbi tõesti igal rindel, ka tennisplatsil. Ebaõnnestunud löögi järel tõdes ta ikka, et selle äparduse vältimiseks oleks võinud palli parem käega kinni püüda (ja punkti vabatahtlikult vastasele loovutada). Punkti võitmine polnud põhiline, mängu ilu oli oluline. Ehk ei peaks tõesti elu igal hetkel võistlusena võtma.

Kuid mis puutuvad siia sõnnik ja raha!?

Olles kursis maaeluga teadis Subbi hästi, et sõnnik peab olema ühtlase kihina laiali laotatud, et see kasvule kaasa aitaks. Rahaga on aga vastupidi – raha peab olema kasvu tekitamiseks hunnikus, kontsentreeritud, siis on lootust, et sellest sünnib midagi uut, suurt ja ilusat. Vähemalt majanduslikus mõttes. Eduka kunstnikuna teadis Subbi muidugi ka seda, et kunsti ostetakse sellest rahast, mis üle jääb.

Nii praegune suurnäitus ERMis kui mitmed varasemad, samuti paljud kunstniku elu ja loomingut jäädvustavad raamatud ja albumid ei oleks sündinud ilma eraraha suuremeelse toeta. Kontsentreeritud rikkust on Eestis küllaga, kuid valdavalt eksponeeritakse seda meile tänavapildis kaunite jõuvankritena, mis paitavad küll silma, kuid võivad tekitada klassiviha. Õnneks leidub metseene, tänu kellele saab muuseumipileti hinna eest viia end hoopis teise, paralleelsesse maailma. Ühtlase kihina laiali laotatud maksumaksja rahaga poleks sellist suurejoonelist ekspositsiooni sündinud.

„Õu vana autoga“ 1979 (68 x 91 cm)

PS

Üldiselt ei lasknud Subbi argielul ateljee akna taga oma tuju rikkuda ja Siberi-aastaid meenutas ta ikka neutraalses või positiivses võtmes. Loodus on ju kõikjal kaunis. Ühe pildiga ta oma suhtumist okupatsioonivõimu siiski diskreetselt väljendas. See päriseluski eksisteerinud konsiilium, mis koosnes Subbi Lahemaal suvitanud kolleegidest-sõpradest, jagab ühist saladust. Püstolilasu kaja on vaibunud ja elumahl valgub lavale. Pildi autor suundub igaks juhuks vaatama, kas töö ikka korralikult tehtud sai.

Aasta oli siis 1979, sügav stagnaaeg, kuid tsensori pilk oli juba tuhmumas, nii et elusuuruses pilt oli uhkelt eksponeeritud Tallinna kunstnike kevadnäitusel Kunstihoones.

„Rahvuspargi kunstinõukogu“ 1979 (160 x 210 cm)

Põgus pilk peeglisse

Läinud reedene pilt meeleoludest ühe taassuure maa kongresside paleest kinnitas veelkord tõsiasja, et inimene on evolutsiooniliselt karjaloom ja grupikuuluvus on primaarne. Konformism aitab elus edeneda, säilitada olemasolev positisioon, kurvemal juhul vältida surma... Sõltuvalt parajasti valitsevatest oludest. Ja olud võivad muutuda ilmsi kiiremini kui unes.

Sellega seoses meenub vägisi üks täpselt kolme aasta tagune lugu, millega pole paraku muud peale hakata kui tõdeda, et nii on ja jääb.

Tennis, trumm ja põhiseadus

Põhiseaduse § 19 ütleb, et „Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi…“ Eesti keelde on seda tõlgitud nii, et sinu õigus rusikaga vehkida lõpeb seal kus algab minu nina. Põhimõttena kõlab hästi, kuigi hea meelega hoiaksin sinu rusika oma ninast siiski turvalisel kaugusel.

Keeruliseks läheb aga siis, kui nina asemel on kõrv. Kui kaugel minu kõrvast tohid sina teha tervistkahjustavat põrgulärmi, ilma et see seadustega konflikti läheks?

Kujutagem olukorda, et oled tubli 50 aastat külastanud tennisevõistlusi, nii platsil kui tribüünil, ja selle aja jooksul on kujunenud mingisugune arusaam, kuidas asjaosalised end seal suures plaanis üleval peavad. Antud juhul müra tekitamise mõttes. Oled käinud ka korv- ja jalgpalli vaatamas ja tõdenud, et kombed pealtvaatajatel on sootuks erinevad. Maitse asi, oluline on see, et tead, mis ees ootab. Et kas trummid ja pasunad käivad asja juurde või üldse mitte.

Äsjasel Davis Cupi kohtumisel Eesti vs Venezuela tabas aga vähemalt poolt saali kultuurišokk. Nimelt oli saali sattunud teismeline seltskond kõvema trummi ja pasunaga. Ilmselt laia profiiliga spordifännid, kes ei jäta vahele ühtki võimalust kaasmaalastele häälekalt kaasa elada ükskõik mis alal. Patriotism pole patt. Siiski ei tõotanud see pilt midagi head.

Hommikupoole oli samas toimunud laste võistlus, mistõttu oli saalis ka palju algkooliõpilasi, kaks neist istumas oma ema-isaga trummist-pasunast napi poole meetri kaugusel, rida eespool. Matš algas ja nagu arvata, pööras tenniseperekond end esimese trummipaugu peale võpatusega ümber ja pereisa vihjas trummimehele viisakalt, et nii ehk hästi ei sobi lapse kõrva ääres. Sõnum jõudis kohale vaid osaliselt, trumm asendus pasunaga ja peagi üürgas see eesistujatele kõrva juba väljakannatamatu intensiivsusega. Ka teistele, vähemalt kümne meetri raadiuses.

Kuna sõnu noor mees ei mõistnud, siis proovis ees istuv pereisa pärast mõningast sõnelust pasunat konfiskeerida. Selle peale kutsus oma teguviisi seaduspärasuses ja adekvaatsuses veendunud muusikaline multitalent turvamehe, kes tema põhiseadusliku õigust piiramatule eneseväljendusele kaitsma asus. Kuna tennisevõistlused üldiselt turvamehi ei vaja, siis oli tema kogemus arusaadavalt teistest elu valdkondadest ja pasundamine pole ju seadusega keelatud.

Kuna tribüüni löök- ja puhkpilli sektsioonis oleks mängu jälgimine toonud kaasa pöördumatu kuulmiskahjustuse, vähemalt väikestele lastele, siis pidi perekond leidma endale eemal uued istekohad. See võttis fanfaari- ja trummikoondiselt viimased piirangud ja nii sai vähemalt pool saali, kellel ümberasumise võimalust polnud, ülejäänud aja nautida tennist kossupublikule tuttavas jõulises muusikalises kastmes. Tennisepublik pole harjunud oma emotsioone kaaskodanike peal välja elama, mistõttu jäi neil üle vaikides kannatada, näod hapud peas.

Mis me sellest järeldame? Tallinna Ülikooli psühholoogiaõppejõu AvoRein Terepingi sõnul võiksid „need, kes spordivõistlusi külastavad /…/ häälekamalt sellest rääkida.“ (ERR 6.12.2023) Seda siin tegingi. Teadlaste sõnul olevat 11–12 protsendil õpilastest kuulmislangus 20dB või enam. Enamus publikust oli siiski vanemas eas ja neid häiris detsibellidest rohkemgi kultuuride konflikt.

Igatahes tuleks edaspidi tennise maavõistlustel, kus omasid tuleb toetada vahendeid valimata, lisada kuulutusele hoiatus, et tennisetribüünidel üldiselt omaks võetud käitumisreeglid on ajutiselt peatatud, mistõttu korraldajad kultuurišokkide ja kuulmiskahjustuste eest ei vastuta.

Ja üks asi veel. Noorsandid polnud siiski kogemata oma trummi ja pasunaga tennisehalli ära eksinud. Kõik tuntud tegijad tenniseplatsil omas vanusklassis, mõni teada perekond ühiskonnas laiemaltki. Aga vanemad akustiliselt ohutus kauguses. No mis sa teed ära, kui Ferraril on pidurid katki, turvamehel pealtvaatamiskultuuride koolitus läbimata ja sotsiaalne kontroll ei tööta. Põhiseadus kõike ei reguleeri.

Asjade kinkimise ratsionaalsusest

Jõulud on tulemas ja ökonomistid ei jõua taas ära imestada, miks inimesed küll ei õpi oma vigadest ning teevad ka tänavu suurel hulgal jõulukinke. Eelmiste jõulude põhjal võib arvata, et ka seekord plaanivad pooled ameeriklased mõne kingi pärast pühi poodi tagasi viia. 

Mis nendel kingitustel siis viga on? 

Ökonomistid teavad, et puhtmajanduslikust vaatenurgast on kinkimine üks ebaefektiivne ja raiskav tegevus, mille kohta esitas Milton Friedman 45 a tagasi ühe mõttekäigu.

Friedmani järgi on kõige efektiivsemalt kasutatud raha selline, mille sa oled ise teeninud ja mille sa kulutad iseenda peale. Olles selle ise teeninud, kasutad sa seda kokkuhoidlikult. Ja kulutades seda enda peale, proovid sa saada sellest suurima võimaliku rahulduse. Keegi teine ei tea ju paremini kui sina ise, mis sul just praegu kõige rohkem vaja on. Kas pole!

Kingituse tegemisel aga pead sa ära aimama kellegi teise vajaduse, ja nagu näitab igal aastal hüljatud kinkide hulk, pole see sugugi lihtne. Harva rahuldab kink parimal võimalikul viisil saaja vajadusi. See on ju puhas raiskamine!

Sellest võib järeldada, et hoopis ratsionaalsem oleks kinkida raha. Nii saab kingi saaja ise otsustada, kuidas sellest summast maksimaalne kasu välja võtta.

Kuid vaatamata sellele pole asjade kinkimine efektiivsust taga ajavas ühiskonnas siiski välja surnud. Miks? Miks me ei kingi lihtsalt raha?

Sellist käitumist võib seletada signaliseerimisega, ehk kingi materiaalse väärtusega käib alati kaasas ka info selle kohta, kui palju on kingi tegija näinud vaeva kingi valimisel. Ehk kui palju läheb kinkijale korda kingi saaja heaolu. Kui palju ta tema vajadusi tunneb ja temast hoolib. Raha kinkimine võib olla solvav, kuna kinkija läks kergema vastupanu teed.

Lisaks võib õnnestunud kingituse tegemine pakkuda ka kinkijale endale rahulolu, mis ületab kingi maksumuse. 

Tundub, et puhtast matemaatikast selle pähkli läbi hammustamiseks ei piisa ja kinkimise majandusliku ebaratsionaalsusega tuleb leppida ka edaspidi.

Raha kasutamise efektiivsusest

Majandusnobelist Milton Friedman oli enamasti väga kriitiline riigi ehk poliitikute ja ametnike võime osas inimeste elu paremaks teha võrreldes erasektoriga. Oma skeptilise suhtumise selgitamiseks tõi ta kõigile arusaadava võrdluse selle kohta, kuidas inimene, nii nagu ta on loodud, suhtub raha kasutusse sõltuvalt sellest, kas see raha on tema enda teenitud või kellegi teise käest saadud, ning kas ta kulutab seda enda või kellegi teise vajaduste rahuldamiseks.

Kõige efektiivsemalt kasutatud raha on selline raha, mille on inimene ise teeninud ning mille ta kulutab enda peale. Seda raha kasutab inimene ikka kokkuhoidlikult ning soovib igast makstud summast saada maksimumi.

Vähem efektiivne on sellise raha kasutamine, mille inimene on küll ise teeninud, kuid mille eest ostab ta näiteks kingituse sõbrale. Ka seda raha loeb inimene hoolega, kuid ilmselt ei mõtle ta nii põhjalikult, kas sõber just sellist asja praegu kõige rohkem vajab.

Sarnaselt eelmise näitega on ebaefektiivne ka sellise raha kasutamine, mida inimene ei ole ise teeninud, kuid kasutab oma vajaduste rahuldamiseks. Näiteks lubab keegi suuremeelselt sulle restoranis välja teha. Muidugi valid sa parima prae ja väärikaima veini, et maksimeerida oma naudingut, ega pööra eriti tähelepanu sellele, mis see kõik maksma läheb.

Kõige ebaefektiivsemalt kasutatavaks rahaks peab Friedman aga sellist raha, mida inimene ei ole ise teeninud ja mida ta kulutab teiste, võõraste inimeste, vajaduste rahuldamiseks. Ilmselt ei kasuta ta seda säästlikult ja teiste, eriti võõraste inimeste vajadusi võib vaid aimata. Selle raha klassikaliseks näiteks on riigi kätte usaldatud maksuraha.

Vahemärkusena peab vist tunnistama, et veelgi ebaefektiivsemalt kulutatakse EL toetusraha, kuna see ei ole isegi oma riigi maksumaksjatelt kogutud.

Sellest järeldab Friedman, et enne tuleb põhjalikult kaaluda, kui valitsusele uusi ülesandeid  delegeerida ja selleks maksuraha koguda. Ebaefektiivselt kulutatud raha hulka majanduses tuleb hoida kontrolli all. Nii või naa, see külmavereline loogika on raskesti vaidlustatav ja väärib alati meeles pidamist.

Kõige suurem häbiplekk ehk indekseerida või mitte indekseerida

Pole vist kahtlust, et alates viimastest valimistest on lõhe all-linna ja Toompea vahel aina süvenenud. Avalik arvamus paneb siin mängus muidugi ametnikud poliitikutega ühte patta, et neid siis üha kuumemal tulel smoorida. Saamata aru, et nende rollid ja tegutsemismotiivid ei tarvitse olla sarnased. Mõlemad soovivad muidugi säilitada oma positsiooni, kuid poliitikud töötavad välja poliitikaid ja ametnikud viivad neid ellu. Saba ei liputa koera, kuigi ühed mustad võivad olla mõlemad.

Järgmiste valimisteni on veel üksjagu aega, mistõttu on igati mõistetav, et ründe teravik on viimasel ajal suunatud rohkem ametnike vastu. Riik on nii rasva läinud, et mingist tühisest eelarve kärpimisest ei piisa – erasektor tahab tänavatel näha ametnike verd. Ja aadrit juba lastaksegi, RMK tegi otsa lahti.

Kuid tulles pealkirja juurde – kalameheretoorikaga (SKP lõhe, palgalõhe, haugi mälu, õng ja kala…) hästi kursis olev kodanik teab hästi, et kala hakkab mädanema peast. Seetõttu pole ime, et „Eesti vabariigi kõige suurem häbiplekk“ (Keskpäevatund 28.9.2024, 20. minutil) on kõrgemate riigiametnike palkade indekseerimine! Lisaks olevat sellest rääkimine täielik tabu ametnike-poliitikute paadis. Murrame siis selle tabu.

Kõrgemate riigiteenijate palk kasvab vastavalt pensioniindeksile, mis suures plaanis jälgib palga ja hõive arenguid tööturul ja arvestab veidi ka hinnatõusuga. Indeksi kasv on suhteliselt kiire – üle keskmise palga kasvu – kui töötajaid tuleb hõivesse juurde. Ja vastupidi, kui töötajaskond kahaneb, jääb ka indeksi tõus keskmise palga kasvule alla. Kuni viimase ajani on töötajaid tulnud turule juurde, kuid õige pea see trend vananemisega seoses pöördub.

Nagu pildil näha, on olnud aegu, kus riigi keskmine palk on kasvanud pensioniindeksist kiiremini (rohelised tulbad üle nulli), kuid on olnud ja saab olema ka teisi aegu. Juba mõne aasta pärast saabub pöördumatult ajastu, kus pensioniindeks praegusel kujul hakkab kasvama riigi keskmisest palgast aeglasemalt. Töötajaid jääb lihtsalt vähemaks, kui just rändepoliitikas radikaalset muutust ei tule. Pensionärid võivad siis ehk loota Toompea suuremeelsusele, kas ka riigiteenijad?

Nii et idamaist kannatust, indekseerimispõlgurid! Tuleb lihtsalt jõe äärde minna ja oodata, millal vesi sinu vaenlase laiba mööda kannab.

Üldiselt on indekseerimine muidugi õige asi, sest vastasel juhul tuleb regulaarselt loota Toompea võimele märgata, et elu all-linnas on edasi läinud ja mingid rahasummad ajale jalgu jäänud. Kuna pensionide indekseerimine on riigikriitikute meelest meie riigi suuruselt teine häbiplekk, siis tuleb tõdeda, et EL võrdluses on meie praegusel indeksil põhinev I samba pensionisüsteem siiski kõige jätksuutlikum. Kui just mitte sotsiaalselt, siis vähemalt fiskaalselt.

PS
Põhjamaades on kujunenud nii, et rahvasaadik teenib suures plaanis sama palju kui arst ja ülikooliprofessor, umbes kahekordset riigi keskmist. Soome parlamendi praeguse koosseisu lihtliikme palk on 7137 € kuus, komisjonide esimehed saavad 803 € lisa.

PS2
Soomes on keskmine pension 2000 € ehk 28% rahvasaadiku palgast, meil 774 € ehk 13%. Kui mõlemad kasvavad sama indeksi järgi, siis see vahekord püsib ja konvergentsi ei toimu. Maitse asi.

Lahtisest uksest sisse, ehk milleks meile lastetusmaks!

Lastetusmaks on nagu zombi, või eestlastele paremini tuttav Gabriel, kes vaatamata korduvatele katsetele teda maha lüüa ärkab ikka ja jälle ellu. Nii toobki Peeter Espak selle taas kapist välja, lubades lastetusmaksu kui riigikaitsemaksuga lüüa kaks kärbest sama hoobiga.

Vaatamata Espaki veidi küünilis-iroonilisele stiilile on tema käsitlus meie nutusest demograafilisest olukorrast riigikaitse võtmes igati asjakohane. Põhiseaduse järgi peab riik „tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“. Laste ja riigikaitse sidumine on loogiline, kuna lisaks laskemoonale on meil vaja „hoida rivis ja valmiduses piisavat hulka inimjõudu. /…/ olemegi sunnitud tõdema, et säärasesse süsteemi on kõige enam panustanud lasterohked pered.“

Selline mõttekäik pole muidugi originaalne. Juba Mussolini lootis lastetusmaksuga oma riigi demograafilist olukorda enne teist ilmasõda parandada. Mitte et see oleks sündimuse mõttes kuidagi kehv olnud, aga „mis on 40 miljonit itaallast 90 miljoni sakslase ja 200 miljoni slaavlase kõrval!“ Just nimelt. Pärast Duce surma maks kaotati ja edasised katsed seda taastada pole vilja kandnud.

Nii et lastetusmaksu vajaduses poleks nagu kahtlust, samas võib see kõlada moodsal poliitkorrektsuse ajastul mõne potentsiaalse maksusubjekti kõrvus häirivalt…

Kuid äkki meil selline juba eksisteerib? Juba ammu. Vähemalt nii kirjutasid ajalehed juba 15 aastat tagasi. Loogika olevat lühidalt selles (pikemalt EE 26.03.2009), et riigimakse maksavad lastega ja lasteta pered enamvähem sarnaselt, aga lastega pered naudivad erinevaid avalikke teenuseid ja saavad lastetoetusi (toetus on negatiivne maks!), mistõttu on nende maksukoormus kokkuvõttes väiksem. Maksukoormuste erinevust võibki tõlgendada lastetusmaksuna lastetutele.

Kui aga kellelegi tundub, et meie riigi tugi lastega peredele on liiga napp, „siis võime tõsta üldist maksukoormust ehk röövimise määra (Nozick) ning suurendada samas mahus lastetoetusi – ilma lasteta perede (neto)maksukoormus suureneb lastega perede suhtes kui imeväel“ ibid. Nii et uut maksu polegi vaja.