Kuidas koguda kerge vaevaga üle 100 000 toetusallkirja ja kolida Toompeale?

Viimase aja suuremaid saavutusi vabas Eestis on 98 580 toetusallkirja kollektiivsele palvekirjale, mis teeb ettepaneku kehtestada toidukaupadele Eestis soodustatud käibemaksumäär 10% ja mis äsja riigikogule üle anti. Kuid miks jäi maagiline 100 000 allkirja piir ületamata? Loomulikult selle pärast, et jäädi oma õilsal rännakul poolele teele pidama!

Kui õige küsiks Eesti rahvalt arvamust ühtse käibemaksumäära langetamise kohta 24%-lt 14%-le? Selgitamata selle paratamatuid tagajärgi. Paarsada tuhat paneks pikemata oma käe alla ja Toompeal algaksid tõsimeelsed arutelud rahva kui kõrgeima võimu kandja ahvatleva ettepaneku üle.

Vähesed teavad meie põhiseaduse kõiki paragrahve peast, kuid § 106 peaks küll kõigil toidu- ja maksuhuvilistel tänaseks selge olema. Tõsi ta on, et „rahvaalgatus“ ja „rahvahääletus“ on vaatamata sarnasele kõlale erineva juriidilise sisu ja jõuga, aga pole vist liialdus öelda, et suures plaanis avaldab kõrgeima võimu kandja seadusandjale praegu survet küsimuses, kus rahvaga „laiapõhjaline konsulteerimine“ on konstitutsioonilisel tasemel keelatud.

Nii et vastus püstitatud küsimusele peitub põhiseaduse §106 mõtte demonstratiivses eiramises.

 

Soome riigil näpud põhjas, Eestil põhi veel ei paista, õnneks

Raha kõige olulisem ja universaalsem omadus, mida majandusõpikutes arusaamatutel põhjustel selles sõnastuses ei mainita, on muidugi tõsiasi, et seda on alati vähe. Iga asja fundamentaalne olemus aga kerkib vägisi ikka ja jälle pinnale. Nii riikide kui inimeste puhul. Ja riigid, nagu inimesedki, on selles küsimuses väga erinevas positsioonis – et millised on võimalused tulude ja kulude tasakaalustamiseks. Nagu selgub allolevatelt piltidelt.

Siin tänab Soome rahandusminister Riikka Purra rahandusministeeriumi väljasõiduistungil oma juhtivaid töötajaid eesootavate kannatuste eest juba ette, kuigi riigieelarve miljardikärbe teostub alles lähiaastatel.

Seal tänab meie tervisekassa juht oma kõiki töötajaid koos pereliikmetega kannatuste eest, mis võivad neid kokkuhoiu tuhinas lähiaastatel tabada.

Valitsus tänab traditsiooniliselt Vihulas.

Eelneva põhjal võib juba praegu kannuvee peal virelevale Soome valitsusele oma kärpeülesande teostamisel vaid kaasa tunda.

 

Kuidas toita väheosalisi ja täita samas riigikassat

Avaldatud ka ERRi arvamusportaalis.

Hüva nõu kulub alati marjaks ära, kuid eriti oluline on see keerulistel aegadel ja kriitilistel hetkedel, seega praegu. Eesti majandusel pole olnud viimastel aastatel parimad ajad, nii väidab statistika. 2023–2024 keskmise palga ja pensioni ostujõud siiski kasvas, kuid töökohti on jäänud vähemaks ja palgatõus pole katnud hinnatõusu kaugeltki kõigil.

Tänavu kasvavad hinnad keskmise palgaga umbes samas tempos, kuid tulumaksu tõus sööb palgakasvust osa ära ja see tähendab enamiku palgatöötajate jaoks, et jooksvast sissetulekust saab endale lubada vähem kui mullu. Sõja ajal võiks mõningase elatustaseme langusega ju leppida ja rõõmustada selle üle, et kahuripaugud ja püssirohusuits jõuavad meieni peamiselt virtuaalselt. Kuid kõiki see ei lohuta ja rahulolematus olukorraga kasvab.

Niisiis otsitakse võimalusi, kuidas kasvatada oma elatustaset ja kaitsevõimet ja samal ajal. Kuna üheks hinnakasvu kiirendajaks tänavu on käibemaksu tõus, mille tase meil nüüd juba silmapaistvalt kõrge, siis on ka lahendus nagu maast leitud – toiduainete käibemaksu tuleb vähendada! Süüa tahavad ju kõik ja sõltumata geopoliitilisest olukorrast. Kuid kas toidu käibemaksu langetamine on tõesti parim viis, et Eesti rahvast nälja näpistusest päästa?

Akadeemik Soomere on kunagi kuskil öelnud, et akadeemiat on vaja selleks, et hoida ühiskonnas ära suuremad rumalused. Seda nõu võiks nüüd kuulda võtta ja vaadata, mida tarka on majandusteadusel öelda olukorras, kus riigil on raha hädasti vaja, kuid kedagi näljasurma saata siiski ei soovita. Teadus on kriitilise tähtsusega siis, kui rahva intuitsioon petab. Nagu praegu.

Majandusteadust on tihti süüdistatud selles, et ta ei suuda anda üheselt selgeid poliitikasoovitusi, kuid mõnes asjas ollakse siiski sama meelt. Meie kaasuse osas valitseb veendumus, et madalam käibemaks toidule on äärmiselt ebaefektiivne viis teha toit elanikkonna vaesemale osale kättesaadavamaks. Häda on selles, et nii kaotaks riik ka rikkamate elanike käibemaksutulu toiduostudelt. Rikkad ei tarvitse süüa rohkem kui vaesed, kuid nende toidukorvi maksumus on kordades suurem.

Kujutagem ette, et vaene mees sööb päevas pätsi leiba ja joob liitri piima. Rikas aga kilo kalamarja ja pudeli alkoholivaba šampanjat. Mõlemad saavad kõhu täis, aga teisel juhul laekub riigikassase kümneid kordi rohkem käibemaksu. Miks seda raha mitte kokku korjata? Käibemaks on efektiivne riigikassa täitmise meede ja igasugused erisused selles on enamasti problemaatilised. Sotsiaalpoliitika ehk vaesemate toimetuleku toetamise jaoks on loodud sotsiaaltoetused, mille suurendamine kombinatsioonis käibemaksutõusuga vähendaks käibemaksu regressiivsust sissetuleku suhtes.

Just sedasorti probleemide lahkamise eest anti esimene Nobeli majanduspreemia 1969. aastal Jan Tinbergenile, kes tõestas, et iga poliitikaeesmärgi saavutamiseks on vaja vähemalt sama palju poliitikameetmeid, sest nii on majanduslikult efektiivsem. Nii pole automaksuga mõtet teha keskkonnapoliitikale lisaks ka perepoliitikat – kui on soov lastega perede sõidukulusid toetada, siis tasub tõsta lastetoetusi. Samadel põhjustel pole käibemaksuga, mille esimene eesmärk on täita riigikassat, mõtet teha sotsiaalpoliitikat tulude ümberjagamise mõttes.

Siiski, arvestades meie digiriigi kõrget taset, pole ehk välistatud ka üks värske idee tagastada toidu eest makstud „ülemäärane“ käibemaks vaesematele inimestele reaalajas, kõrge standardmääraga oste sooritades (IMF). Selle lahenduse puuduseks aga jääb asjaolu, et leiva ja kalamarja vahele mahub vähemalt viiskümmend erineva hädavajalikkusega suupistet – kus lõppeb põhitoidus ja algab delikatess? Ettevõtjate energia ei peaks minema selle piiriga manipuleerimisele.

Kõrge käibemaksumäär kõigile kaupadele kasseerib piisavalt vahendeid toetamaks vaesemaid elanikke otsetoetustega elementaarsete vajaduste rahuldamisel, kui selleks peaks olema poliitilist tahet. Populistlikel kaalutlustel on ka demokraatlikes riikides tehtud palju maksupoliitilisi rumalusi. Kõike seda pole mõtet järele ahvida.

 

 

Sõnnik ja raha ehk täiuslikkuse otsinguil

Nädal tagasi avati Eesti Rahva Muuseumis eelmise sajandi teise poole Eesti ühe kõige olulisema, kuid kindlasti kõige iseseisvama maalikunstniku Olev Subbi ülevaatenäitus „Täiuse poole püüeldes“, millega tähistatakse tema 95. sünniaastapäeva.

Ja siis? Kellel küll praeguses jaburuses veel kaunite kunstide jaoks tähelepanu jätkub! Kui rahu maa peal tagasi, siis ehk jälle.

Siiski võib kunst anda võimaluse põgeneda argielu talumatusest.

Jaburamadki veel olid olud ka täpselt 76 aastat tagasi, kui üks vastne kunstitudeng loksus mööda logisevaid raudteid koos pliiatsi ja paberiga Krasnojarski poole. Sealt kaheksa aastat hiljem naasnuna polnud tal vähimatki põhjust armastada Vene võimu. Kuid armastuse vastand pole mitte vihkamine, vaid ükskõiksus, ignoreerimine. Oma kunsti abil suutis Subbi end suurepäraselt eraldada ängistavast nõukogude (milline eufemism!) reaalsusest pikkadel okupatsiooniaastatel. Seda võimalust unustada, kasvõi korrakski, pakub vastavatud näitus tänuväärselt kõigile, kelle igapäevane kohus pole just kodumaa kaitsmine.

ERMi tagumise otsa liigendatud saalides on pea 80 Subbi tööd läbi kogu tema elu, paljud neist suureformaadilised, mis viivad vaataja kerge vaevaga ühte teise, paremasse maailma, kus me aegajalt, ja eriti praegu, väga viibida tahaksime. Seda luksust pole meile päriselus antud, piltide vahel aga küll. Näitus on avatud sügiseni, nii et argireaalsusest põgeneda jõuab vajadusel uuesti ja uuesti.

Subbi kohta on öeldud, et ta seisis seljaga tuleviku ja näoga mineviku, Lõuna-Eesti soojade lapsepõlvemälestuste poole, millele hiljem lisandus Vahemere-äärne Euroopa. Pigem keeras ta selja nõukogude oleviku karmhallile reaalsusele ja lõi oma piltidega täiusliku maailma, kuhu lasi peale kunsti vaid valitud sõbrad ja selle, mis nendega kaasas käis. Ajalehti ta ei lugenud, milleks seda jama endale iga päev nina alla hõõruda. Nii õnnestus ka Vene ajal elada kohati täiuslikku elu.

Täiuse poole püüdles Subbi tõesti igal rindel, ka tennisplatsil. Ebaõnnestunud löögi järel tõdes ta ikka, et selle äparduse vältimiseks oleks võinud palli parem käega kinni püüda (ja punkti vabatahtlikult vastasele loovutada). Punkti võitmine polnud põhiline, mängu ilu oli oluline. Ehk ei peaks tõesti elu igal hetkel võistlusena võtma.

Kuid mis puutuvad siia sõnnik ja raha!?

Olles kursis maaeluga teadis Subbi hästi, et sõnnik peab olema ühtlase kihina laiali laotatud, et see kasvule kaasa aitaks. Rahaga on aga vastupidi – raha peab olema kasvu tekitamiseks hunnikus, kontsentreeritud, siis on lootust, et sellest sünnib midagi uut, suurt ja ilusat. Vähemalt majanduslikus mõttes. Eduka kunstnikuna teadis Subbi muidugi ka seda, et kunsti ostetakse sellest rahast, mis üle jääb.

Nii praegune suurnäitus ERMis kui mitmed varasemad, samuti paljud kunstniku elu ja loomingut jäädvustavad raamatud ja albumid ei oleks sündinud ilma eraraha suuremeelse toeta. Kontsentreeritud rikkust on Eestis küllaga, kuid valdavalt eksponeeritakse seda meile tänavapildis kaunite jõuvankritena, mis paitavad küll silma, kuid võivad tekitada klassiviha. Õnneks leidub metseene, tänu kellele saab muuseumipileti hinna eest viia end hoopis teise, paralleelsesse maailma. Ühtlase kihina laiali laotatud maksumaksja rahaga poleks sellist suurejoonelist ekspositsiooni sündinud.

„Õu vana autoga“ 1979 (68 x 91 cm)

PS

Üldiselt ei lasknud Subbi argielul ateljee akna taga oma tuju rikkuda ja Siberi-aastaid meenutas ta ikka neutraalses või positiivses võtmes. Loodus on ju kõikjal kaunis. Ühe pildiga ta oma suhtumist okupatsioonivõimu siiski diskreetselt väljendas. See päriseluski eksisteerinud konsiilium, mis koosnes Subbi Lahemaal suvitanud kolleegidest-sõpradest, jagab ühist saladust. Püstolilasu kaja on vaibunud ja elumahl valgub lavale. Pildi autor suundub igaks juhuks vaatama, kas töö ikka korralikult tehtud sai.

Aasta oli siis 1979, sügav stagnaaeg, kuid tsensori pilk oli juba tuhmumas, nii et elusuuruses pilt oli uhkelt eksponeeritud Tallinna kunstnike kevadnäitusel Kunstihoones.

„Rahvuspargi kunstinõukogu“ 1979 (160 x 210 cm)

Põgus pilk peeglisse

Läinud reedene pilt meeleoludest ühe taassuure maa kongresside paleest kinnitas veelkord tõsiasja, et inimene on evolutsiooniliselt karjaloom ja grupikuuluvus on primaarne. Konformism aitab elus edeneda, säilitada olemasolev positisioon, kurvemal juhul vältida surma... Sõltuvalt parajasti valitsevatest oludest. Ja olud võivad muutuda ilmsi kiiremini kui unes.

Sellega seoses meenub vägisi üks täpselt kolme aasta tagune lugu, millega pole paraku muud peale hakata kui tõdeda, et nii on ja jääb.

Tennis, trumm ja põhiseadus

Põhiseaduse § 19 ütleb, et „Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi…“ Eesti keelde on seda tõlgitud nii, et sinu õigus rusikaga vehkida lõpeb seal kus algab minu nina. Põhimõttena kõlab hästi, kuigi hea meelega hoiaksin sinu rusika oma ninast siiski turvalisel kaugusel.

Keeruliseks läheb aga siis, kui nina asemel on kõrv. Kui kaugel minu kõrvast tohid sina teha tervistkahjustavat põrgulärmi, ilma et see seadustega konflikti läheks?

Kujutagem olukorda, et oled tubli 50 aastat külastanud tennisevõistlusi, nii platsil kui tribüünil, ja selle aja jooksul on kujunenud mingisugune arusaam, kuidas asjaosalised end seal suures plaanis üleval peavad. Antud juhul müra tekitamise mõttes. Oled käinud ka korv- ja jalgpalli vaatamas ja tõdenud, et kombed pealtvaatajatel on sootuks erinevad. Maitse asi, oluline on see, et tead, mis ees ootab. Et kas trummid ja pasunad käivad asja juurde või üldse mitte.

Äsjasel Davis Cupi kohtumisel Eesti vs Venezuela tabas aga vähemalt poolt saali kultuurišokk. Nimelt oli saali sattunud teismeline seltskond kõvema trummi ja pasunaga. Ilmselt laia profiiliga spordifännid, kes ei jäta vahele ühtki võimalust kaasmaalastele häälekalt kaasa elada ükskõik mis alal. Patriotism pole patt. Siiski ei tõotanud see pilt midagi head.

Hommikupoole oli samas toimunud laste võistlus, mistõttu oli saalis ka palju algkooliõpilasi, kaks neist istumas oma ema-isaga trummist-pasunast napi poole meetri kaugusel, rida eespool. Matš algas ja nagu arvata, pööras tenniseperekond end esimese trummipaugu peale võpatusega ümber ja pereisa vihjas trummimehele viisakalt, et nii ehk hästi ei sobi lapse kõrva ääres. Sõnum jõudis kohale vaid osaliselt, trumm asendus pasunaga ja peagi üürgas see eesistujatele kõrva juba väljakannatamatu intensiivsusega. Ka teistele, vähemalt kümne meetri raadiuses.

Kuna sõnu noor mees ei mõistnud, siis proovis ees istuv pereisa pärast mõningast sõnelust pasunat konfiskeerida. Selle peale kutsus oma teguviisi seaduspärasuses ja adekvaatsuses veendunud muusikaline multitalent turvamehe, kes tema põhiseadusliku õigust piiramatule eneseväljendusele kaitsma asus. Kuna tennisevõistlused üldiselt turvamehi ei vaja, siis oli tema kogemus arusaadavalt teistest elu valdkondadest ja pasundamine pole ju seadusega keelatud.

Kuna tribüüni löök- ja puhkpilli sektsioonis oleks mängu jälgimine toonud kaasa pöördumatu kuulmiskahjustuse, vähemalt väikestele lastele, siis pidi perekond leidma endale eemal uued istekohad. See võttis fanfaari- ja trummikoondiselt viimased piirangud ja nii sai vähemalt pool saali, kellel ümberasumise võimalust polnud, ülejäänud aja nautida tennist kossupublikule tuttavas jõulises muusikalises kastmes. Tennisepublik pole harjunud oma emotsioone kaaskodanike peal välja elama, mistõttu jäi neil üle vaikides kannatada, näod hapud peas.

Mis me sellest järeldame? Tallinna Ülikooli psühholoogiaõppejõu AvoRein Terepingi sõnul võiksid „need, kes spordivõistlusi külastavad /…/ häälekamalt sellest rääkida.“ (ERR 6.12.2023) Seda siin tegingi. Teadlaste sõnul olevat 11–12 protsendil õpilastest kuulmislangus 20dB või enam. Enamus publikust oli siiski vanemas eas ja neid häiris detsibellidest rohkemgi kultuuride konflikt.

Igatahes tuleks edaspidi tennise maavõistlustel, kus omasid tuleb toetada vahendeid valimata, lisada kuulutusele hoiatus, et tennisetribüünidel üldiselt omaks võetud käitumisreeglid on ajutiselt peatatud, mistõttu korraldajad kultuurišokkide ja kuulmiskahjustuste eest ei vastuta.

Ja üks asi veel. Noorsandid polnud siiski kogemata oma trummi ja pasunaga tennisehalli ära eksinud. Kõik tuntud tegijad tenniseplatsil omas vanusklassis, mõni teada perekond ühiskonnas laiemaltki. Aga vanemad akustiliselt ohutus kauguses. No mis sa teed ära, kui Ferraril on pidurid katki, turvamehel pealtvaatamiskultuuride koolitus läbimata ja sotsiaalne kontroll ei tööta. Põhiseadus kõike ei reguleeri.

Asjade kinkimise ratsionaalsusest

Jõulud on tulemas ja ökonomistid ei jõua taas ära imestada, miks inimesed küll ei õpi oma vigadest ning teevad ka tänavu suurel hulgal jõulukinke. Eelmiste jõulude põhjal võib arvata, et ka seekord plaanivad pooled ameeriklased mõne kingi pärast pühi poodi tagasi viia. 

Mis nendel kingitustel siis viga on? 

Ökonomistid teavad, et puhtmajanduslikust vaatenurgast on kinkimine üks ebaefektiivne ja raiskav tegevus, mille kohta esitas Milton Friedman 45 a tagasi ühe mõttekäigu.

Friedmani järgi on kõige efektiivsemalt kasutatud raha selline, mille sa oled ise teeninud ja mille sa kulutad iseenda peale. Olles selle ise teeninud, kasutad sa seda kokkuhoidlikult. Ja kulutades seda enda peale, proovid sa saada sellest suurima võimaliku rahulduse. Keegi teine ei tea ju paremini kui sina ise, mis sul just praegu kõige rohkem vaja on. Kas pole!

Kingituse tegemisel aga pead sa ära aimama kellegi teise vajaduse, ja nagu näitab igal aastal hüljatud kinkide hulk, pole see sugugi lihtne. Harva rahuldab kink parimal võimalikul viisil saaja vajadusi. See on ju puhas raiskamine!

Sellest võib järeldada, et hoopis ratsionaalsem oleks kinkida raha. Nii saab kingi saaja ise otsustada, kuidas sellest summast maksimaalne kasu välja võtta.

Kuid vaatamata sellele pole asjade kinkimine efektiivsust taga ajavas ühiskonnas siiski välja surnud. Miks? Miks me ei kingi lihtsalt raha?

Sellist käitumist võib seletada signaliseerimisega, ehk kingi materiaalse väärtusega käib alati kaasas ka info selle kohta, kui palju on kingi tegija näinud vaeva kingi valimisel. Ehk kui palju läheb kinkijale korda kingi saaja heaolu. Kui palju ta tema vajadusi tunneb ja temast hoolib. Raha kinkimine võib olla solvav, kuna kinkija läks kergema vastupanu teed.

Lisaks võib õnnestunud kingituse tegemine pakkuda ka kinkijale endale rahulolu, mis ületab kingi maksumuse. 

Tundub, et puhtast matemaatikast selle pähkli läbi hammustamiseks ei piisa ja kinkimise majandusliku ebaratsionaalsusega tuleb leppida ka edaspidi.