Kõige suurem häbiplekk ehk indekseerida või mitte indekseerida

Pole vist kahtlust, et alates viimastest valimistest on lõhe all-linna ja Toompea vahel aina süvenenud. Avalik arvamus paneb siin mängus muidugi ametnikud poliitikutega ühte patta, et neid siis üha kuumemal tulel smoorida. Saamata aru, et nende rollid ja tegutsemismotiivid ei tarvitse olla sarnased. Mõlemad soovivad muidugi säilitada oma positsiooni, kuid poliitikud töötavad välja poliitikaid ja ametnikud viivad neid ellu. Saba ei liputa koera, kuigi ühed mustad võivad olla mõlemad.

Järgmiste valimisteni on veel üksjagu aega, mistõttu on igati mõistetav, et ründe teravik on viimasel ajal suunatud rohkem ametnike vastu. Riik on nii rasva läinud, et mingist tühisest eelarve kärpimisest ei piisa – erasektor tahab tänavatel näha ametnike verd. Ja aadrit juba lastaksegi, RMK tegi otsa lahti.

Kuid tulles pealkirja juurde – kalameheretoorikaga (SKP lõhe, palgalõhe, haugi mälu, õng ja kala…) hästi kursis olev kodanik teab hästi, et kala hakkab mädanema peast. Seetõttu pole ime, et „Eesti vabariigi kõige suurem häbiplekk“ (Keskpäevatund 28.9.2024, 20. minutil) on kõrgemate riigiametnike palkade indekseerimine! Lisaks olevat sellest rääkimine täielik tabu ametnike-poliitikute paadis. Murrame siis selle tabu.

Kõrgemate riigiteenijate palk kasvab vastavalt pensioniindeksile, mis suures plaanis jälgib palga ja hõive arenguid tööturul ja arvestab veidi ka hinnatõusuga. Indeksi kasv on suhteliselt kiire – üle keskmise palga kasvu – kui töötajaid tuleb hõivesse juurde. Ja vastupidi, kui töötajaskond kahaneb, jääb ka indeksi tõus keskmise palga kasvule alla. Kuni viimase ajani on töötajaid tulnud turule juurde, kuid õige pea see trend vananemisega seoses pöördub.

Nagu pildil näha, on olnud aegu, kus riigi keskmine palk on kasvanud pensioniindeksist kiiremini (rohelised tulbad üle nulli), kuid on olnud ja saab olema ka teisi aegu. Juba mõne aasta pärast saabub pöördumatult ajastu, kus pensioniindeks praegusel kujul hakkab kasvama riigi keskmisest palgast aeglasemalt. Töötajaid jääb lihtsalt vähemaks, kui just rändepoliitikas radikaalset muutust ei tule. Pensionärid võivad siis ehk loota Toompea suuremeelsusele, kas ka riigiteenijad?

Nii et idamaist kannatust, indekseerimispõlgurid! Tuleb lihtsalt jõe äärde minna ja oodata, millal vesi sinu vaenlase laiba mööda kannab.

Üldiselt on indekseerimine muidugi õige asi, sest vastasel juhul tuleb regulaarselt loota Toompea võimele märgata, et elu all-linnas on edasi läinud ja mingid rahasummad ajale jalgu jäänud. Kuna pensionide indekseerimine on riigikriitikute meelest meie riigi suuruselt teine häbiplekk, siis tuleb tõdeda, et EL võrdluses on meie praegusel indeksil põhinev I samba pensionisüsteem siiski kõige jätksuutlikum. Kui just mitte sotsiaalselt, siis vähemalt fiskaalselt.

PS
Põhjamaades on kujunenud nii, et rahvasaadik teenib suures plaanis sama palju kui arst ja ülikooliprofessor, umbes kahekordset riigi keskmist. Soome parlamendi praeguse koosseisu lihtliikme palk on 7137 € kuus, komisjonide esimehed saavad 803 € lisa.

PS2
Soomes on keskmine pension 2000 € ehk 28% rahvasaadiku palgast, meil 774 € ehk 13%. Kui mõlemad kasvavad sama indeksi järgi, siis see vahekord püsib ja konvergentsi ei toimu. Maitse asi.

Lahtisest uksest sisse, ehk milleks meile lastetusmaks!

Lastetusmaks on nagu zombi, või eestlastele paremini tuttav Gabriel, kes vaatamata korduvatele katsetele teda maha lüüa ärkab ikka ja jälle ellu. Nii toobki Peeter Espak selle taas kapist välja, lubades lastetusmaksu kui riigikaitsemaksuga lüüa kaks kärbest sama hoobiga.

Vaatamata Espaki veidi küünilis-iroonilisele stiilile on tema käsitlus meie nutusest demograafilisest olukorrast riigikaitse võtmes igati asjakohane. Põhiseaduse järgi peab riik „tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“. Laste ja riigikaitse sidumine on loogiline, kuna lisaks laskemoonale on meil vaja „hoida rivis ja valmiduses piisavat hulka inimjõudu. /…/ olemegi sunnitud tõdema, et säärasesse süsteemi on kõige enam panustanud lasterohked pered.“

Selline mõttekäik pole muidugi originaalne. Juba Mussolini lootis lastetusmaksuga oma riigi demograafilist olukorda enne teist ilmasõda parandada. Mitte et see oleks sündimuse mõttes kuidagi kehv olnud, aga „mis on 40 miljonit itaallast 90 miljoni sakslase ja 200 miljoni slaavlase kõrval!“ Just nimelt. Pärast Duce surma maks kaotati ja edasised katsed seda taastada pole vilja kandnud.

Nii et lastetusmaksu vajaduses poleks nagu kahtlust, samas võib see kõlada moodsal poliitkorrektsuse ajastul mõne potentsiaalse maksusubjekti kõrvus häirivalt…

Kuid äkki meil selline juba eksisteerib? Juba ammu. Vähemalt nii kirjutasid ajalehed juba 15 aastat tagasi. Loogika olevat lühidalt selles (pikemalt EE 26.03.2009), et riigimakse maksavad lastega ja lasteta pered enamvähem sarnaselt, aga lastega pered naudivad erinevaid avalikke teenuseid ja saavad lastetoetusi (toetus on negatiivne maks!), mistõttu on nende maksukoormus kokkuvõttes väiksem. Maksukoormuste erinevust võibki tõlgendada lastetusmaksuna lastetutele.

Kui aga kellelegi tundub, et meie riigi tugi lastega peredele on liiga napp, „siis võime tõsta üldist maksukoormust ehk röövimise määra (Nozick) ning suurendada samas mahus lastetoetusi – ilma lasteta perede (neto)maksukoormus suureneb lastega perede suhtes kui imeväel“ ibid. Nii et uut maksu polegi vaja.

Soe ilm kaalub üles jaheda ekspordi

Tänane hommik tõi meie majanduse pärast muretsejatele taas kurva uudise. Nimelt räägiti raadios, et Eesti kaubaeksport kukkus juunis mullusega võrreldes 14%. Veidi pakub lohutust asjaolu, et see arv sisaldab ka imporditud kaupade eksporti, Eesti päritolu kaupade eksport kahanes 11%. 

Kuid olulisem on see, et erinevalt presidendist, peaministrist ja riigiametnikest, kes teenivad oma riiki 24/7, on erasektoris töötunnid täpselt loetud. Nii et kui võtta arvesse asjaolu, et tänavu juunis oli töötajale soodsate asjaolude tõttu 2 tööpäeva vähem kui mullu, siis võib öelda, et tööpäeva kohta vähenes siin toodetud kaupade eksport kõigest 1,7%. Raskel ajal polegi nii hull ja ilmajaam lubab väga sooja õhtut.

Kas rahu on kallis?

Avaldatud ka ERRi arvamusportaalis

Kaks aastat tagasi avastasime ehmatusega, et meid kaitsma pidanud NATO „vihmavari“ ongi vihmavari sõna otseses mõttes – vihma eest kaitseb hästi, aga rahega jääb jänni. Asusime vist tegutsema. Kuid vaatamata sellele sarjab Garri Kasparov ka nüüd, et NATO on nagu „vanainimene, kes puhub küünlaid surnuks ja meenutab kunagise hiilguse päevi“. Üks endine kõrge NATO ametnik on sellest jõuetusest kirjutanud terve raamatu. Ja kui uskuda lahkuvaid sõjaväejuhte, siis me „meelitame“ endiselt „naabrimeest“ endale „külla“, kuna meie laskemoonavarud ei vasta nende tulejõule.

Viimased ööd on unetult veetnud kõik, kes pole veel jõudnud oma tagalat kindlustada, sest vagunid võivad jälle veerema hakata. Sõjaliselt on probleem ressursis, aga poliitiliselt rahas, mida oleks vaja juurde 1 600 000 000 €. Suur summa? Kuidas võtta.

Täiesti kogemata on umbes nii palju väärt Eesti rikaste topi tipus olevate ettevõtlike inimeste vara. Milline võimalus suuremeelsuseks! Või eksproprieerime ja mure murtud? See on muidugi kohatu võrdlus ja lisaks pole see vara likviidne. Siiski – kui 10 või 100 või 1000 jõukamat oma õla alla paneksid, oleks see riigile juba abiks. Paljud hea meelega paneksidki. Lisaks tundub meil leiduvat ka salamiljonäre, tundmatud nii avalikkusele kui maksuametile –maid ja maju palju, tulu vähe. Neil kõigil oleks mustast stsenaariumist rohkem kaotada kui lihtsal üürnikul magalas.

Värske kuid loogilise mõttekäigu esitas Kaarel Piirimäe: „NATO-sisene koormajagamine peaks olema piiririikide suhtes õiglasem, liitlaste abi peab suurenema. /…/ Eesti ei peaks vaesuma selle pärast, et ülejäänud Lääs saaks elada turvaliselt ja nautida reeglitepõhise rahvusvahelise korra hüvesid. /…/ Eesti diplomaatia on teinud head tööd, selgitades, kui tähtis on ära hoida Venemaa võit Ukraina sõjas. Nüüd tuleks aga olla ambitsioonikam ja selgitada, et rahvusvahelise korra kaitsmine algab Eesti piiril /…/ Pole õiglane, et rahu ja majandusliku õitsengu maksavad kinni rindejoonel asuvad maad.“ 

Just nimelt. Aga selle mõtte viimine uinunud Euroopasse võtab igaviku ja seda aega meil pole.

Õnneks on „minimaalselt hädavajaliku moonavaru“ hankimiseks ka muid lahendusi. Eesti on endiselt heas kirjas rahvusvaheliste võlakirjainvestorite silmis, kes veel äsja olid valmis meie riigivõla pealt teenima alla 4% aastas. Sellise hinnaga võlga emiteerides oleks moonalaenu intressikulu 60 mln € aastas, mis tänavu moodustaks 0,16% SKPst, kümne aasta pärast aga vaid 0,1%. Polegi nii palju! Liitintressi võlu. 

Nii täna kui 10 ja 50 aasta pärast 5 € kuus iga täiskasvanud elaniku kohta, kui pearahana kokku korjata. Suur summa? Varsti ei saa selle eest kesklinnas enam tassi kohvigi. Ja rahulikum ööuni maksab ka midagi. Kui otsida, leiaks ka õiglasema jaotusvõtme.

Võlakirjade tagasiostmisega ei pea kiirustama, ainult surelikult inimeselt nõutakse laenu tagasimaksmist. Eelduslikult igavesti kestvad riigid refinantseerivad, ja 50 aasta pärast oleks intressimakse juba alla 0,03% SKPst ehk meie sissetulekust. Võlg oleks küll täies ulatuses alles, aga kui täna oleks see 4% SKPst, siis 50 aasta pärast vaid 0,7%. Poleks raske suurema pingutuseta kuid suure rõõmuga ära maksta, kui rahu ikka maa peal.

(Kes 2003. aastal end eluasemelaenuga viimse piirini koormas, kuid masust elusa ja tervena läbi tuli, ei pane tänaseid laenukulusid tähelegi – keskmine palk on vahepeal kasvanud kolm ja pool korda, annuiteetmakse aga jäänud samaks.)

Aga mis siis, kui keegi ei taha 10 aasta pärast enam refinantseerida ja võlausaldaja nõuab raha tagasi, sest sellest heidutusest ikkagi ei piisanud? See on täiesti võimalik. Kuid hädapärast kulutust tegemata jõuab selline olukord kätte ilmselt kiiremini ja suurema tõenäosusega ja siis oleks nii meil kui investoril muid ja suuremaid muresid kui vana võlg.

Si vis pacem, para bellum

Kui kallis on rahu?

Kaks aastat tagasi avastasime ehmatusega, et meid kaitsma pidanud NATO „vihmavari“ oligi sõna otseses mõttes vihmavari – vihma eest kaitseb hästi, aga rahele jääb alla. Asusime nagu tegutsema. Nüüd aga selgub, et me endiselt lausa „meelitame“ „naabrimeest“ endale „külla“, kuna moonavarud ei vasta kujunenud olukorrale. Viimased kaks ööd on rahutult maganud kõik, kes pole veel jõudnud oma tagalat kindlustada, sest vagunid võivad jälle veerema hakata.

Sõjaliselt on probleem ressursis, aga poliitiliselt rahas, mida oleks vaja juurde 1 600 000 000 €. Suur summa? Kuidas võtta.

Täiesti kogemata on umbes nii palju väärt Eesti rikaste topi tipus olevate ettevõtlike inimeste vara. Milline võimalus suuremeelsuseks! Või ekspropriieerime ja mure murtud? See on muidugi kohatu võrdlus ja lisaks pole see vara likviidne. Samas siiski – kui 10 või 100 või 1000 jõukamat oma õla alla paneks, oleks juba abiks. Paljud hea meelega paneksidki. Lisaks tundub meil leiduvat ka salamiljonäre, tundmatud nii avalikkusele kui maksuametile (firmasid ja vara palju, tulu kohe üldse mitte). Neil kõigil oleks mustast stsenaariumist rohkem kaotada kui lihtsal üürnikul.

Õnneks on ka muid lahendusi. Eesti on endiselt heas kirjas rahvusvaheliste võlakirjainvestorite silmis, kes veel äsja olid valmis meie riigivõla pealt teenima alla 4% aastas. Sellise hinnaga võlga emiteerides oleks moonalaenu intressikulu 60 mln € aastas, mis tänavu moodustaks 0,16% SKPst, kümne aasta pärast aga vaid 0,1% SKPst. Polegi nii palju. Nii täna kui 10 ja 50 aasta pärast 5 € kuus iga täiskasvanud elaniku kohta, kui pearahana kokku korjata. Suur summa? Rahulik ööuni maksab ka midagi. Võibolla leiaks ka õiglasema jaotusvõtme.

Võlakirjade tagasiostmisega ei pea kiirustama, muudkui aga refinantseerime ja 50 aasta pärast on intressimakse juba alla 0,03% SKPst. Ja kui täna oleks see võlasumma 4% SKPst, siis 50 aasta pärast vaid 0,7%. Poleks raske suurema pingutuseta kuid suure rõõmuga ära maksta, kui rahu ikka maa peal. (Kes 2005 end eluasemelaenuga viimse piirini koormas, kuid masust elusa ja tervena läbi tuli, ei pane tänaseid laenukulusid tähelegi – keskmine palk on vahepeal kasvanud pea kolm korda, annuiteetmakse aga jäänud samaks.)

Aga mis siis, kui keegi ei taha 10 aasta pärast enam refinantseerida ja võlausaldaja nõuab raha tagasi, sest sellest heidutusest ikkagi ei piisanud? Võimalik. Kuid seda kulutust tegemata jõuab see olukord kätte ilmselt kiiremini ja suurema tõenäosusega ja siis oleks nii meil kui investoril muid ja suuremaid muresid.

Si vis pacem, para bellum

Autode maksustamisest Nobeli-väärilise majandusmõtte valguses

Päike paistab, jaanipäev läheneb ja automaksudebatt kogub pöördeid nagu kevadine Kawasaki. Pärast aastakümnete pikkust vaikust ei vaibu aastakene tagasi ühtäkki kerkinud teema enne lõpplikku lahendust, kuid skeptikutele on endiselt ebaselge, mis on maksu eesmärk. Kas tegu on keskkonnamaksuga või lapitakse labasel kombel auke riigieelarves? Esmapilgul ei tarvitse üks välistada teist, kuid maksu disaini seisukohast on see küsimusepüstitus siiski asjakohane.

Esimese hooga võiks ju arvata, et kõik maksud toovad raha riigikassasse, kus seda on ikka puudu, ja kui kõrvalmõjuna on veel midagi positiivset, siis miks mitte… Ja vastupidi – kui kiirendame rohepööret ja teenime sellega veel maksutulu, siis miks mitte… Kuid sellega on üks probleem – nimelt anti esimene Nobeli majanduspreemia mehele, kes väitis vastupidist.

„Esimene Nobeli preemia majandusteaduses anti 1968. aastal Ragnar Nurksele.” Kas teadsite? See on ju Eesti mees! Vähemalt nii algab üks Chicago koolkonna ja selle nobelistide käsitlus prof Malcolm Gillisi sulest 2003. aastal (Kalev Kukk, Sirp 5.10.2007). Kas tõesti klaver põõsas?

Paraku on küll nii, et kui Rootsi keskpank hakkas 1969. aastal Alfred Nobeli mälestuseks majanduspreemiaid välja andma, oli Ragnar Nurkse juba surnud. Seetõttu, kuid mitte ainult, sai esimese preemia Nurkse hea kolleeg Rahvaste Liiga majandusuuringute osakonnast, Taani ökonomist Jan Tinbergen. Ja Tinbergen jõudis poliitikakujundamise seisukohast ühele olulisele järeldusele. Nimelt, et mitme erineva poliitikaeesmärgi saavutamiseks on vaja rakendada vähemalt sama palju erinevaid poliitikameetmeid. Majandusmõtteloos tuntakse seda Tinbergeni reegelina.

Selle väite puhtmatemaatilisest tõlgendusest saab aru ka kooliõpilane – et süsteem oleks üheselt määratud (poliitikate efektiivsus teada), peab võrrandeid (mis näitavad kuidas poliitikad viivad oodatud tulemuseni) olema sama palju kui tundmatuid (mis neid poliitikaid kirjeldavad).

Praktilisem põhjus on see, et soov ühe meetmega saavutada mitut erinevat eesmärki on ebaoptimaalne, kuna ilmselt tuleb eesmärkides teha järeleandmisi. Efektiivsem on iga eesmärgi jaoks kasutada selleks kõige paremini sobivat poliitikat. Ja seda mitte ainult meie kaasuses, vaid poliitikas laiemalt. Vähemalt teoreetiliselt.

On tõsiasi, et riigieelarve tulud ja kulud pole meil ei lühikeses ega pikas plaanis tasakaalus. Kulusid kergitavad objektiivselt nii sõda kui elatustaseme tõusuga seotud valijate kasvav nõudlus avalikult pakutud teenuste järele (Wagneri seadus), mille poliitikud meeleldi rahuldavad. Varem või hiljem tuleb tasakaal taastada.

Maksukoormust tõstmata sellest supist puhtalt välja ei tule ja kasvuruumi Eestil selles osas õnneks on. Lisaks ei sobi meil lõputult Soome–Rootsi maksumaksjate seljas liugu lasta, nad niigi küürus oma astmelise tulumaksu koorma all ega saa lubada endale nii uhket autoparki, nagu meie ülemine ots. Seega, maksukoormuse tõusu pole vaja häbeneda, aga keda ja kuidas uute maksudega koormata?

Kui eesmärk on puhtalt fiskaalne, siis on maksukoormuse lisamisel oluline arvestada eelkõige maksevõimega. Praktikas tähendab see progresseeruvat maksuskaalat, ehk suuremat sissetulekut või vara maksustatakse kõrgema määraga kui madalamat. Selle eesmärgi saavutamiseks pole autode kaudu lähenemine sugugi paha mõte.

Kuna tulu ja finantsvara on lihtne varjata, autot aga keeruline, siis miks mitte kasutada maksubaasina näiteks auto turuhinda. Mis räägiks veel selgemat keelt juhi maksevõimest? Mitmel pool nii tehakse ja Soome riik küsib mõne kallima ja saastavama uue masina puhul maksu sama palju kui Saksa tehas auto enda eest. Niimoodi lähenedes võiks põhimõtteliselt meilgi rahuldada riigikassa vajaduse. Majanduslikult efektiivselt, kuigi mõnede meelest ilmselt mitte õiglaselt.

(Efektiivne oleks see lähenemine maksulaekumise mõttes siis, kui eestlased ei laseks ennast uuest maksust heidutada ning ostaksid vaatamata kõrgemale hinnale endisel hulgal kalleid sõidukeid. Vastasel juhul tuleb midagi muud välja mõelda.)

Kui eesmärk on vaid keskonnasõbralike liikumisvalikute edendamine ehk inimeste käitumise muutmine, siis auto keskkonnajalajäljest jõuliselt sõltuv maks võiks meile lisanduvate isendite massi ja võimsust ning autopargi arvukust kärpida küll. Mida paremini ta seda teeb, seda vähem toob ta muidugi raha riigikassase. Kuna see polnud ka maksu eesmärk, on kõik hästi.

Aga kui siiski oli, tuleb meenutada Tinbergeni reeglit.

Kuna meie automaksul on eesmärke siiski kaks, siis on nii, et mida paremini saab täidetud üks, seda halvemini teine. Maksu laekub hästi, kui maksumaksja selle tõttu oma käitumist ei muuda. Sellisel juhul aga jäävad keskkonnaeesmärgid täitmata. Ja vastupidi, kui vahetame oma autopargi kiirelt elektrilise vastu või kolime kollektiivselt bussi, siis jääb riigikassa kuivale. Nokk kinni, saba lahti.

Tegelikult on eesmärke või piiranguid automaksu kontekstis rohkemgi kui kaks. Raha on vaja, rohepööret on vaja, firma-HarleyDavidsonide eratarbeks üle-ekspluateerimist tahaks piirata, autoparki noorendada, romudest lahti saada, autoomanikke sadulasse suunata jne. Samas tuleb vältida ka soovimatuid tagajärgi – näiteks paanilist huvi mingit tüüpi autodest üleöö lahti saada (kuna maks osutub auto turuväärtuse või omaniku maksevõime suhtes ebaproportsionaalselt suureks) või väheosaliste elujärje halvenemist.

Päriselu pole muidugi mustvalge ja kompromissid on paratamatud, kuid ideaalmaailmas tuleks iga mure murdmiseks mõelda välja eraldi meede või isegi kaks ja mitte üritada mitut kärbest ühe hoobiga lüüa. Kevad on käes ja kärbsed varsti väljas.

Nagu kaks tilka vett ehk kuidas meil siis läheb

Tänasest Äripäevast vaatavad kõrvuti vastu kaks esmapilgul vastandlikku uudist, mis võivad tekitada hämmingut – kas surutis väärib tõesti pidu!

ÄP1

ÄP2

Tegelikult oleme sarnases olukorras olnud ka varem (2008). Ja sama lugu on viimasel ajal ka meie SKP statistikaga – kaks aastat järjestikust majanduslangust, kuid samas kiire palgakasv, suhteliselt tugev tööturg, eeskujulik laenukäitumine ja oodatust parem eelarvepositsioon. Tule taevas appi!

Vastandite ühtsus on filosoofiline küsimus, millele ei ole juba definitsiooni järgi lõplikku ja õiget vastust (autod tänaval on nagu voolav jõgi Herakleitosele…). Otsingud siiski jätkuvad ja seletusena pole välistatud ka ajakirjanduse lihtlabane klikijanu. Nii et pole tigedat idanaabrit vajagi, segadust külvame endasse ise, turustiimulite ajel.