Viimase aja suuremaid saavutusi vabas Eestis on 98 580 toetusallkirja kollektiivsele palvekirjale, mis teeb ettepaneku kehtestada toidukaupadele Eestis soodustatud käibemaksumäär 10% ja mis äsja riigikogule üle anti. Kuid miks jäi maagiline 100 000 allkirja piir ületamata? Loomulikult selle pärast, et jäädi oma õilsal rännakul poolele teele pidama!
Kui õige küsiks Eesti rahvalt arvamust ühtse käibemaksumäära langetamise kohta 24%-lt 14%-le? Selgitamata selle paratamatuid tagajärgi. Paarsada tuhat paneks pikemata oma käe alla ja Toompeal algaksid tõsimeelsed arutelud rahva kui kõrgeima võimu kandja ahvatleva ettepaneku üle.
Vähesed teavad meie põhiseaduse kõiki paragrahve peast, kuid § 106 peaks küll kõigil toidu- ja maksuhuvilistel tänaseks selge olema. Tõsi ta on, et „rahvaalgatus“ ja „rahvahääletus“ on vaatamata sarnasele kõlale erineva juriidilise sisu ja jõuga, aga pole vist liialdus öelda, et suures plaanis avaldab kõrgeima võimu kandja seadusandjale praegu survet küsimuses, kus rahvaga „laiapõhjaline konsulteerimine“ on konstitutsioonilisel tasemel keelatud.
Nii et vastus püstitatud küsimusele peitub põhiseaduse §106 mõtte demonstratiivses eiramises.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar