Haamer ja kasinus

“Kui sinu ainukene tööriist on haamer, hakkab iga probleem sarnanema naelaga“, teadis juba Abraham Maslow. 

Ehk siis meie fiskaalpoliitilise debati kontekstis (mitte ainult tänavu, 2017) – kui sinu ainukene tööriist on kasinus, tundub majandus olevat alati veidi üle kuumenenud. 

Viimasel ajal ei jõua kokku lugeda meie rahapoliitilise institutsiooni kõige kõrgemal tasemel tehtud eelarvepoliitilisi soovitusi – (ka) järgmise aasta riigieelarve tuleks teha vähemalt tasakaalus või soovitavalt ülejäägis. Täpsemal uurimisel selgub küll, et see juba ongi enam-vähem tasakaalus (–0,25% SKPst). Üheks argumendiks headel aegadel ülejäägi tegemiseks toovad nad vajaduse halvematel aegadel, mis kunagi kindlasti tulevad, majandust stimuleerida. Ja eelkõige võiks see toimuda ehitussektori kaudu, mis on teadupärast eriti protsükliline. Ehk riik investeerigu siis, kui erasektor seda ei tee. See on hea põhimõte, puhas Keynes.

Kuna meil on raskemaid aegu lähiminevikust varnast võtta (iPhone’i sünnist saadik!), siis pole keeruline vaadata, mida meie rahapoliitiline institutsioon mõned aastad tagasi soovitas. 25. märtsil 2015 olid nende nõuanded sellised:

„

/…/

Uute investeeringute rahastamine riigivõlakirjadega võib olla majanduse kui terviku jaoks ebaefektiivne ja tuua kaasa kahjulikke kõrvalmõjusid ka siis, kui projektid on head. Praeguse väikese tööpuuduse ja kiire palgatõusu juures läheks suur osa riigivõlakirjade emiteerimise kaudu saadud lisarahast „kaotsi“, sest taristuprojektide elluviimise eest tuleb maksta varasemast märksa rohkem. Lisaks tekitaks ajutise iseloomuga suured riigi ehitusprojektid Eestis majandus- ja sotsiaalseid probleeme, sest pärast suurte projektide lõppemist jääks märgatav osa teistest sektoritest ülesostetud töötajaid rakenduseta.

Projekti- ja tervikvaate vahel tekib suur lahknevus eeskätt hea konjunktuuri ajal, mil tööpuudus on väike ja tootmisvõimsus hästi rakendatud. Sellises olukorras võib riigivõlakirjade emiteerimine ja sellest saadud raha kasutamine uuteks riigi investeeringuteks olla ebaefektiivne ja tuua kaasa kahjulikke kõrvalmõjusid ka siis, kui taristuprojektid on hästi valitud.

Eesti majandusolukorra, sh majanduse tsüklilise positsiooni hinnangud on hetkel üsna erinevad. Eesti tööpuudus on siiski langenud viimaste aastate madalaimale tasemele. Tööpuudus on olnud praegusest veelgi madalam üksnes paaril buumiaastal. …

/…/

“

Nagu tänasest päevast maha kirjutatud! Selle seisukoha kohta võiks küsida arvamust meie ehitussektorilt. Tõsi, siin rõhutakse rohkem „majandusele kui tervikule“, kuid ehitussektori käekäik on nii tõusus kui mõõnas üldise sentimendi hea indikaator. Kuid vaatame põgusalt statistikat.

Üldine konjunktuur oli 2015 a kevadel kehvemast kehvem, kuigi kriisi põhi oli muidugi läbitud. Aastatel 2013–2016, ehk siis paar aastat enne ja paar pärast neid manitsusi oli Eesti majanduskasv keskmiselt 2,2% ja konkreetselt 2015 aastal 1,7%, ehk pehmelt öeldes keskpärane. Ehitushinnad kasvasid 2014 a 0,6%, 2015 a 0,5% ja 2016 a langesid 0,8%, nii et õige odavalt oleks saanud nendel aastatel midagi kasulikku ehitada. Ehitussektor vaevles kaks-kolm aastat tagasi kohutavas nõudluse puuduses ning lisandväärtus ehituses vähenes 2013–2016 keskmiselt 3,3% aastas, pöörates nina ülespoole alles 2016 aasta poole pealt. Aga kuna viletsusest oli saanud pika kriisi jooksul elu norm, siis ehmatas 2017 aasta esimese poole majanduskasv kõik ära ja nüüd räägitakse jälle ülekuumenemisest. Elame–näeme. 

Ühesõnaga võib tekkida küsimus, et kas meie rahapoliitilise institutsiooni jaoks üldse eksisteerib nii halbu aegu (ehituses või laiemalt), kus valitsusel oleks põhjust midagi nende vastu ette võtta.

PS

iPhone’i levimuse järgi otsustades tuleb vist tõesti tunnistada, et mingit kriisi pole siinmail kunagi olnudki.