Kui raha pole, siis äkki vedeleb see maas, ehk kes on poodu ja mis on köis

Poodu majas köiest ei räägita, aga liberaalsel ajal sobib ehk meenutada üht põlist nalja ökonomistide arvel…

Jalutavad kaks ökonomisti mööda tänavat, möödudes külma kõhuga $100st rahatähest, seda üles korjamata. Veidi hiljem, kui targutused turgude efektiivsusest ja jäiga vahetuskursi muredest on ennast ammendamas, küsib üks ökonomist teiselt: ega see polnud mitte $100ne rahatäht, millest me mõni aeg tagasi möödusime? Ei, kui oleks olnud, siis oleks keegi selle juba ammu enne meid üles korjanud, vastab teine.

Loo küüniline moraal on see, et kõik lihtsad võimalused raha teenida on kellegi teise poolt juba ära kasutatud ja kui sulle tundub, et kuskil on siiski raha ripakil, siis oled tõenäoliselt midagi kahe silma vahele jätnud. Nii see tihti ongi. Kuid siiski… uusi ettevõtteid luuakse meil iga päev, mis tähendab, et ettevõtlikel inimestel on endiselt usku kasumi teenimise võimalustesse kõige erinevamates valdkondades. Ametnikud olgu selle eest tänulikud ja poliitikud ärgu kärpigu ette võtmise stiimuleid, siis on kõik hästi.

Seni ongi olnud hästi, ehk lausa kahtlaselt hästi – juba aastaid on Eesti maksusüsteem kuulutatud maailma parimaks, ettevõtja seisukohast (Tax Foundation). Eelneva taustal võib meie algse küsimuse püstitada riigi vaates: äkki siiski vedeleb kuskil (maksu)raha maas, vaja see vaid üles korjata? Lihtsalt ettevõtmise asi. Sellega seoses üks tähelepanek.

Vaatamata majanduslangusele, mida statistikud suutsid mullu ELi kontekstis mõõta vaid Eestis, läheb meie ettevõtetel üldiselt hästi. See väljendub ka paremates autodes meie teedel ja tänavatel, mis paitavad silma ega toida kadedust. Kuidas nii? Oleme harjunud end ikka kadetsevaks rahvaks pidama! Aga akadeemik Jaan Undusk kirjutab nädalavahetuse Postimehes, et „eestlane on põhiliselt kitsi, hoiab kokku nii enda kui oma vara arvel. Venelane ei ole kitsi, aga venelane on kade“. PM 7.4.2023

Üks ettevõtlike eestimaalaste lemmikautosid näeb välja nii nagu alloleval pildil. Kuna meie teed-tänavad kubisevad sellise väljanägemisega masinatest, siis ei pöörata neile ammu enam tähelepanu. Pole ka kindel, kas selline kast kellegi silmi paitab. Igatahes võeti neid (MB G63 AMG) tänavu jaanuaris–veebruaris meil uuena arvele veel viis tükki. Tax free. Soome riik oleks nende viie isendi pealt kasseerinud automaksu miljoni. Kas Eesti riik on jätnud raha maha vedelema? Ainult üks mudel, kaks kuud, ja miljon! Muid mudeleid ja marke osteti ikka ka, Porschesid näiteks 41 tükki, uusi, vaadake aknast välja.

Selle seni ekspluateerimata maksubaasi kallale mineku juures on vähemalt kaks küsimust. Esiteks – kas see võtab ära stiimulid väikeses Eestis üldse midagi ette võtta, ehk kukutab kokku meie majanduse? Ja teiseks – kas ülevoolava tarbimise progressiivne maksustamine riivab kodanike õiglustunnet?

Aga kes on poodu ja mis on köis? Võta sa kinni.