Kas rahu on kallis?

Avaldatud ka ERRi arvamusportaalis

Kaks aastat tagasi avastasime ehmatusega, et meid kaitsma pidanud NATO „vihmavari“ ongi vihmavari sõna otseses mõttes – vihma eest kaitseb hästi, aga rahega jääb jänni. Asusime vist tegutsema. Kuid vaatamata sellele sarjab Garri Kasparov ka nüüd, et NATO on nagu „vanainimene, kes puhub küünlaid surnuks ja meenutab kunagise hiilguse päevi“. Üks endine kõrge NATO ametnik on sellest jõuetusest kirjutanud terve raamatu. Ja kui uskuda lahkuvaid sõjaväejuhte, siis me „meelitame“ endiselt „naabrimeest“ endale „külla“, kuna meie laskemoonavarud ei vasta nende tulejõule.

Viimased ööd on unetult veetnud kõik, kes pole veel jõudnud oma tagalat kindlustada, sest vagunid võivad jälle veerema hakata. Sõjaliselt on probleem ressursis, aga poliitiliselt rahas, mida oleks vaja juurde 1 600 000 000 €. Suur summa? Kuidas võtta.

Täiesti kogemata on umbes nii palju väärt Eesti rikaste topi tipus olevate ettevõtlike inimeste vara. Milline võimalus suuremeelsuseks! Või eksproprieerime ja mure murtud? See on muidugi kohatu võrdlus ja lisaks pole see vara likviidne. Siiski – kui 10 või 100 või 1000 jõukamat oma õla alla paneksid, oleks see riigile juba abiks. Paljud hea meelega paneksidki. Lisaks tundub meil leiduvat ka salamiljonäre, tundmatud nii avalikkusele kui maksuametile –maid ja maju palju, tulu vähe. Neil kõigil oleks mustast stsenaariumist rohkem kaotada kui lihtsal üürnikul magalas.

Värske kuid loogilise mõttekäigu esitas Kaarel Piirimäe: „NATO-sisene koormajagamine peaks olema piiririikide suhtes õiglasem, liitlaste abi peab suurenema. /…/ Eesti ei peaks vaesuma selle pärast, et ülejäänud Lääs saaks elada turvaliselt ja nautida reeglitepõhise rahvusvahelise korra hüvesid. /…/ Eesti diplomaatia on teinud head tööd, selgitades, kui tähtis on ära hoida Venemaa võit Ukraina sõjas. Nüüd tuleks aga olla ambitsioonikam ja selgitada, et rahvusvahelise korra kaitsmine algab Eesti piiril /…/ Pole õiglane, et rahu ja majandusliku õitsengu maksavad kinni rindejoonel asuvad maad.“ 

Just nimelt. Aga selle mõtte viimine uinunud Euroopasse võtab igaviku ja seda aega meil pole.

Õnneks on „minimaalselt hädavajaliku moonavaru“ hankimiseks ka muid lahendusi. Eesti on endiselt heas kirjas rahvusvaheliste võlakirjainvestorite silmis, kes veel äsja olid valmis meie riigivõla pealt teenima alla 4% aastas. Sellise hinnaga võlga emiteerides oleks moonalaenu intressikulu 60 mln € aastas, mis tänavu moodustaks 0,16% SKPst, kümne aasta pärast aga vaid 0,1%. Polegi nii palju! Liitintressi võlu. 

Nii täna kui 10 ja 50 aasta pärast 5 € kuus iga täiskasvanud elaniku kohta, kui pearahana kokku korjata. Suur summa? Varsti ei saa selle eest kesklinnas enam tassi kohvigi. Ja rahulikum ööuni maksab ka midagi. Kui otsida, leiaks ka õiglasema jaotusvõtme.

Võlakirjade tagasiostmisega ei pea kiirustama, ainult surelikult inimeselt nõutakse laenu tagasimaksmist. Eelduslikult igavesti kestvad riigid refinantseerivad, ja 50 aasta pärast oleks intressimakse juba alla 0,03% SKPst ehk meie sissetulekust. Võlg oleks küll täies ulatuses alles, aga kui täna oleks see 4% SKPst, siis 50 aasta pärast vaid 0,7%. Poleks raske suurema pingutuseta kuid suure rõõmuga ära maksta, kui rahu ikka maa peal.

(Kes 2003. aastal end eluasemelaenuga viimse piirini koormas, kuid masust elusa ja tervena läbi tuli, ei pane tänaseid laenukulusid tähelegi – keskmine palk on vahepeal kasvanud kolm ja pool korda, annuiteetmakse aga jäänud samaks.)

Aga mis siis, kui keegi ei taha 10 aasta pärast enam refinantseerida ja võlausaldaja nõuab raha tagasi, sest sellest heidutusest ikkagi ei piisanud? See on täiesti võimalik. Kuid hädapärast kulutust tegemata jõuab selline olukord kätte ilmselt kiiremini ja suurema tõenäosusega ja siis oleks nii meil kui investoril muid ja suuremaid muresid kui vana võlg.

Si vis pacem, para bellum

Kui kallis on rahu?

Kaks aastat tagasi avastasime ehmatusega, et meid kaitsma pidanud NATO „vihmavari“ oligi sõna otseses mõttes vihmavari – vihma eest kaitseb hästi, aga rahele jääb alla. Asusime nagu tegutsema. Nüüd aga selgub, et me endiselt lausa „meelitame“ „naabrimeest“ endale „külla“, kuna moonavarud ei vasta kujunenud olukorrale. Viimased kaks ööd on rahutult maganud kõik, kes pole veel jõudnud oma tagalat kindlustada, sest vagunid võivad jälle veerema hakata.

Sõjaliselt on probleem ressursis, aga poliitiliselt rahas, mida oleks vaja juurde 1 600 000 000 €. Suur summa? Kuidas võtta.

Täiesti kogemata on umbes nii palju väärt Eesti rikaste topi tipus olevate ettevõtlike inimeste vara. Milline võimalus suuremeelsuseks! Või ekspropriieerime ja mure murtud? See on muidugi kohatu võrdlus ja lisaks pole see vara likviidne. Samas siiski – kui 10 või 100 või 1000 jõukamat oma õla alla paneks, oleks juba abiks. Paljud hea meelega paneksidki. Lisaks tundub meil leiduvat ka salamiljonäre, tundmatud nii avalikkusele kui maksuametile (firmasid ja vara palju, tulu kohe üldse mitte). Neil kõigil oleks mustast stsenaariumist rohkem kaotada kui lihtsal üürnikul.

Õnneks on ka muid lahendusi. Eesti on endiselt heas kirjas rahvusvaheliste võlakirjainvestorite silmis, kes veel äsja olid valmis meie riigivõla pealt teenima alla 4% aastas. Sellise hinnaga võlga emiteerides oleks moonalaenu intressikulu 60 mln € aastas, mis tänavu moodustaks 0,16% SKPst, kümne aasta pärast aga vaid 0,1% SKPst. Polegi nii palju. Nii täna kui 10 ja 50 aasta pärast 5 € kuus iga täiskasvanud elaniku kohta, kui pearahana kokku korjata. Suur summa? Rahulik ööuni maksab ka midagi. Võibolla leiaks ka õiglasema jaotusvõtme.

Võlakirjade tagasiostmisega ei pea kiirustama, muudkui aga refinantseerime ja 50 aasta pärast on intressimakse juba alla 0,03% SKPst. Ja kui täna oleks see võlasumma 4% SKPst, siis 50 aasta pärast vaid 0,7%. Poleks raske suurema pingutuseta kuid suure rõõmuga ära maksta, kui rahu ikka maa peal. (Kes 2005 end eluasemelaenuga viimse piirini koormas, kuid masust elusa ja tervena läbi tuli, ei pane tänaseid laenukulusid tähelegi – keskmine palk on vahepeal kasvanud pea kolm korda, annuiteetmakse aga jäänud samaks.)

Aga mis siis, kui keegi ei taha 10 aasta pärast enam refinantseerida ja võlausaldaja nõuab raha tagasi, sest sellest heidutusest ikkagi ei piisanud? Võimalik. Kuid seda kulutust tegemata jõuab see olukord kätte ilmselt kiiremini ja suurema tõenäosusega ja siis oleks nii meil kui investoril muid ja suuremaid muresid.

Si vis pacem, para bellum