Kui kallis on rahu?

Kaks aastat tagasi avastasime ehmatusega, et meid kaitsma pidanud NATO „vihmavari“ oligi sõna otseses mõttes vihmavari – vihma eest kaitseb hästi, aga rahele jääb alla. Asusime nagu tegutsema. Nüüd aga selgub, et me endiselt lausa „meelitame“ „naabrimeest“ endale „külla“, kuna moonavarud ei vasta kujunenud olukorrale. Viimased kaks ööd on rahutult maganud kõik, kes pole veel jõudnud oma tagalat kindlustada, sest vagunid võivad jälle veerema hakata.

Sõjaliselt on probleem ressursis, aga poliitiliselt rahas, mida oleks vaja juurde 1 600 000 000 €. Suur summa? Kuidas võtta.

Täiesti kogemata on umbes nii palju väärt Eesti rikaste topi tipus olevate ettevõtlike inimeste vara. Milline võimalus suuremeelsuseks! Või ekspropriieerime ja mure murtud? See on muidugi kohatu võrdlus ja lisaks pole see vara likviidne. Samas siiski – kui 10 või 100 või 1000 jõukamat oma õla alla paneks, oleks juba abiks. Paljud hea meelega paneksidki. Lisaks tundub meil leiduvat ka salamiljonäre, tundmatud nii avalikkusele kui maksuametile (firmasid ja vara palju, tulu kohe üldse mitte). Neil kõigil oleks mustast stsenaariumist rohkem kaotada kui lihtsal üürnikul.

Õnneks on ka muid lahendusi. Eesti on endiselt heas kirjas rahvusvaheliste võlakirjainvestorite silmis, kes veel äsja olid valmis meie riigivõla pealt teenima alla 4% aastas. Sellise hinnaga võlga emiteerides oleks moonalaenu intressikulu 60 mln € aastas, mis tänavu moodustaks 0,16% SKPst, kümne aasta pärast aga vaid 0,1% SKPst. Polegi nii palju. Nii täna kui 10 ja 50 aasta pärast 5 € kuus iga täiskasvanud elaniku kohta, kui pearahana kokku korjata. Suur summa? Rahulik ööuni maksab ka midagi. Võibolla leiaks ka õiglasema jaotusvõtme.

Võlakirjade tagasiostmisega ei pea kiirustama, muudkui aga refinantseerime ja 50 aasta pärast on intressimakse juba alla 0,03% SKPst. Ja kui täna oleks see võlasumma 4% SKPst, siis 50 aasta pärast vaid 0,7%. Poleks raske suurema pingutuseta kuid suure rõõmuga ära maksta, kui rahu ikka maa peal. (Kes 2005 end eluasemelaenuga viimse piirini koormas, kuid masust elusa ja tervena läbi tuli, ei pane tänaseid laenukulusid tähelegi – keskmine palk on vahepeal kasvanud pea kolm korda, annuiteetmakse aga jäänud samaks.)

Aga mis siis, kui keegi ei taha 10 aasta pärast enam refinantseerida ja võlausaldaja nõuab raha tagasi, sest sellest heidutusest ikkagi ei piisanud? Võimalik. Kuid seda kulutust tegemata jõuab see olukord kätte ilmselt kiiremini ja suurema tõenäosusega ja siis oleks nii meil kui investoril muid ja suuremaid muresid.

Si vis pacem, para bellum