Säästmise paradoksid ehk kas homme kõik ökonoomitama?

Homme olevat rahvusvaheline säästupäev. Kas tõesti võib olla olemas selline päev? Vaatasin järele ja tõesti – just 31. oktoobril 1924 peeti Milanos esimest rahvusvahelist säästupangakongressi. 

Pea sajanditaguse ettevõtmise eesmärgiks oli teadvustada tarbijate massidele säästmist kui sellist ja selle olulisust nii majandusele kui inimesele. Et elada homme paremini kui täna, tuleb täna kõhu kõrvalt näpistada, võimaldades sellega tootlikkust tõstvaid investeeringuid ja sedakaudu homme lahedamat elu nautida.

Paradoksaalne on lugu küll selle algatuse algupäramaaga – saapamaad on põhjamaal ikka vastutustundetu kulutamise võrdkujuks peetud. Paradoksaalne on ka mõiste „ökonoomika“ päritolu – see tuleb Kreeka keelest (oikonomia) ja tähendab „leibkonna majandamist“, kus eelarvetasakaal oli ilmselt au sees. EKI ja Cambridge’i sõnastikes lähevad mõistete ökonoomitama ja economize tähendused seekord kokku – mõlemad viitavad koonerdamisele.

Üleskutse säästmisele võib tänapäeval tekitada siiski vastuolulisi tundeid. Juba tubli kümme aastat on arenenud maailma keskpangad, Euroopa omaga esirinnas, kasutanud pea kõiki mõeldavaid ja mõeldamatuid võtteid, et … suunata majandusagente säästmise asemel hoopis kulutama! (Jaapanis on seda harrastatud palju kauem, aga kuna erasektor piisavalt kulutamise ei kipu, siis on pidanud seda tegema riik, kasvatades oma võlakoormat sedavõrd, et õhtumaalasteltki ööune võtab.)

Vabas ühiskonnas kedagi kulutama sundida ei saa. Küll aga saab kulutamise vastandtegevuse ehk säästmise teha alalhoidlikule kodanikule võimalikult ebamajanduslikuks, hoides raha hinna ehk intressimäära nulli lähedal. Seda ongi tehtud ja lõppu ei paista.

Tegelikult on küll nii, et keskpangad on siin sabassörkijad ja turvalise säästmise on praegusel ajal majanduslikult kaheldavaks teinud hoopis vägevamad allhoovused, mis maailmamajandust viimased aastakümned suunanud. Nimelt vaevab vähemalt rikaste riikide majandusi erinevatel põhjustel juba pikemat aega säästude üleküllus (investeerimisvajaduse suhtes), mis tuli teravalt ilmsiks suurele finantskriisile järgnevas aneemilises majanduskeskkonnas. 

Seega, head kodanikud – teie sääste pole juba ammu kellelegi vaja, mistõttu ei õnnestu neid ka riskivabalt investeerida, ilma et peale ei maksaks.

Nii et paradoksaalne lugu selle säästmisega moodsal ajal. Kuidas talitada olukorras, kus ühest küljest peaks nagu mõtlema pensionipõlvele ja mitte kogu sissetulekut poodi viima (kuna riiklik pension ei kavatse tagada väärikat vanaduspõlve)? Teisest küljest peaks aga tulema vastu keskpankade palvetele ja raha soodsatel tingimustel lausa juurde laenama, et seda siis poodi viia ja sedakaudu keskpanga missiooni täitmisele kaasa aidata. Rahamaailma vägevatega tüli norides jääb kaotajaks ikka väike inimene.

Võta sa kinni, mida siis ikkagi teha homsel säästupäeval …

Juhtub ka paremates perekondades, aga pole hullu

Erasektor ametnikke ja nendega samastatud isikuid ei armasta, kui pehmelt väljenduda. Sellega ollakse vist leppinud. Aga nagu elus ikka, pole halba ilma heata.

Pea kolm aastat tagasi kirjutas kultusjutusaatejuht Priit H. Ekspressis:

„Kui prooviks 2018. aastal ilma vihkamise ja alandamiseta? /…/ Tajusin lõppenud 2017. aastal aina kasvavat vihkamist väga erinevate teemade juures“. Autor seletab, et „Vihkamisele eelneb lõksusattumise tunne, hirm. Miks on nii paljudel inimestel tunne, et nad on sattunud väljapääsmatusse olukorda, mida nad ei kontrolli ja mis tekitab frustratsiooni?“. Ning ta lõpetab oma artikli tsiteerides eksperti: „oma tahte abil, ratsionaalselt ja süstemaatiliselt seda rakendades, võime vastu seista primitiivsele kalduvusele oma vastaseid alandada.“

Kuid ajad muutuvad ja inimesed koos nendega. Kaks nädalat tagasi, laupäeval (19.9.2020), kostus kohalikust raadiost lainepikkusel 100,7MHz kl 12:50 paiku sama mehe suust selliseid hõiskeid:

„/…/ väga mõnus on olla ametnik /…/ ametnikke tuleb kogu aeg juurde /…/ üha suurem osa eestlastest ongi riigiametnikud /…/ ega nemad ei tooda mingit väärtust, rääkimata lisaväärtusest /…/ see ei ole OK, et kogu aeg tuleb juurde mingisuguseid jüngreid kuskil /…/ sest et riigiametnik ei tooda mitte tuhkagi, temast ei tule mingit kasu /…/“.

Noh, emotsionaalselt ülesköetud mehele võib ju mõndagi andestada, ehk rahuneb esmaspäeva hommikuks maha, paneb oma õppejõu mütsi pähe ja räägib tudengitele jälle selget juttu. Ametnik aga olgu väärikas 24/7 vastavalt oma eetikakoodeksile, ja võtku meediapeks vastu.

Aga mis siin siis head on? 

Kui uskuda Milton Friedmanit, et inimühiskond toimetab oma toimetamisi eelkõige turusuhete kaudu, siis pole hullu kedagi. Nimelt on vaba turu suur voorus, et ta suunab vastastiku kasulikule koostööle ka inimesed, kes üksteist vihkavad. Nii et elu ei jää seisma, kuni turg töötab ja nähtamatu käsi suunab.

Südamlik hoolitsus meie päevaste vajaduste eest, tootlikkusest rääkimata

Nagu hästi teada, Productivity isn’t everything, but in the long run it is almost everything (P. Krugman). Ehk siis meie elatustase saab pikas plaanis kasvada eelkõige tootlikkuse kasvu kaudu, ja tootlikkuse kasvatamiseks on vaja utšitsa, utšitsa, utšitsa (V. Lenin). Soovitavalt reaalaineid ja mitte mingit ugri-mugrit. Kes julgeks vastu vaielda?

Hästi on ka teada, et iga päev tuleb juua vett. Ja apteekrid on välja arvutanud, et ühte pooleliitrisesse pudelisse mahub igapäevasest veevajadusest 31%. Mitte 30% ega mitte ka 33,3%, nii et kolmest pudelist päevas jääb veidi väheks.

Et apteegikülastajatel see vajadus meeles püsiks, tuleb seda tarvilist nestet ennastsalgavalt turundada  – Tõnismäel on see ahvatlevalt välja pandud vähemalt viies erinevas lokatsioonis, et kellelgi kahe silma vahele ei jääks. Hoolitsetud on sellegi eest, et ka kehvema nägemisega pensionär saaks kohe aru, et tegu on hädavajadusega, mille rahuldamist apteekrid südamega võtavad. Hind ei tapa, võrreldes ülejäänud kraamiga, mida kõrval müüakse. Et tegu on „joogiveega“, pole enam väga oluline, aga ju käsib seadus ka selle ära mainida. Trükimusta sinna palju ei kulu.

Selle taustal tundub konkurentsiameti nurin ravimite mõneprotsendiste juurdehindluste kallal tagurliku tähenärimisena. Isegi kui pudelisse lasta rahvusvahelises võrdluses kallist Viimsi vett 3,84€/m3 (Helsingis 3,70), kujuneb joogiveeliitri juurdehindluseks 78025%. Selline tootlikkus on iga kaupmehe unistus, mille täitmiseks pole vaja koolis käiagi, pealehakkamist on vaja, aga mis on kättesaadav siiski vaid neile, kelle kätte riik on usaldanud sellise kauba müümise, mille kasulikkust ei oska tavaline inimene ise hinnata.

Siit kolm tähelepanekut:

• Vabadus on väärt väärtus, aga selle piiramatu rakendamine võib anda kahtlase väärtusega tulemusi.

• Kogu ühiskonna tootlikkuse ja elatustaseme kasvatamisele tuleb kasuks, kui ettevõtlikkus on suunatud uue väärtuse loomisele ja mitte riiklikult mahitatud ümberjagamisele.

• Adam Smith teadis, et turumajandus ei toimi hästi ilma moraalse vundamendita, aga ta on ammu surnud.

 

Kingitus tulevastele põlvedele

Eestlasele on hästi teada, et tulevaste põlvede arvelt elamine on patt ehk jumalale mittemeelepärane tegu, mis karistuseta ei jää. Seda kogesid vastutustundetud perifeeriariigid sajandi kriisis kümme aastat tagasi, kui olid oma riigivõlad lubamatutesse kõrgustesse lasknud (ja avastasid, et neil puudub oma keskpank viimse instantsi laenajana). Riigivõlg kui akumuleerunud eelarvedefitsiitide tagajärg just seda tähendabki, et kulutan täna, aga maksan homme. Täna kulutan mina, aga homme, kui koidab tasumise tund, oled minu asemel juba sina, tulevane põlv. Katoliku kirikus kvalifitseeruks selline teguviis ilmselt surmapatuks. Kiriku võim pole muidugi enam endine.

Eilne uudis aga rõõmustas – Elron plaanib osta neli uut rongi. Loodetavasti. Lapse- ja ratturisõbralikud ja puha. Kui valitsus raha leiab. Vastav minister: „tänase päeva küsimus on see, et millised on need võimalikud katteallikad“. Ehk siis nulliläheaste intressimäärade tingimustes pingutame püksirihma, et teha kingitus tulevastele põlvedele, sest ega me ju arve tasumisega samal aastal ronge kohe maha kanna. Euroopale selga pööravas Ühendkuningriigis on reisirongi keskmine vanus 21 aastat, kuid leidub ka 40 aastaseid isendeid. See tähendab, et need rongid sõidavad palju kauem kui nii mõnigi, kelle kõhu kõrvalt täna rongid ostame, nendega sõita saab. See on üllas tegu.

Pole kahtlust, et andmise rõõm on suurem kui saamise oma, eriti kui anname järeltulevatele põlvedele. Aga et niimoodi popsi kombel, peost suhu … vanarahvaski teadis, et ega see saks ole, kel paar tuhat võlgu pole.

PS
Üks reitinguagentuur äsja arvas, et võiksime ka neljasaja rongi jagu võlgu võtta, meie riigireitingut see ei kõigutaks.

Kõik Eesti võlgnikud, värisege!

See võiks olla tänase Ekspressi lipukiri. Kõlab peaaegu nagu „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“, mis oli kunagi iga häälekandja esikaanel, laenatud Kommunistliku parte manifestist, mida maailma progressiivne üldsus homse töörahva püha ja peatse Karl Marxi 201. sünnipäeva puhul meenutab. Vastvabanenud ei meenuta.

Eesti riigi sõnum võlgnikele on olnud karm juba pikki aastaid ja VVTP näeb ette „elatise võlgnike survestamise“ meetmete elluviimise „pideva tegevusena“. Jumal tänatud. Kuigi asjatundjate hinnangul kompavad juba praegused ahistusmeetmed inimõiguste piire. Ja probleem pole aastatega lahenenud, pigem vastupidi. Kui probleem ei lahene, siis võib olla, et lahendatakse valet probleemi. Probleemi paiknemisele mujal (elatise seadustatud alammäär on maksja jaoks tihti liiga kõrge) on korduvalt viidanud ka Riigikohus, kuid vähese eduga. Võlgnik ei vääri armu Eestimaal.

Omaette teema on aga kiirlaenuvõlglased, kes moodustavad Maksuametile teadaolevast 83 000 võlgnikust suure osa ja keda lõpuks pitsitab pankrot. Finantsteenuste uuring paljastab, et „muudel krediidiandjatel“ on umbes 282 000 laenulepingut jäägiga 187 000 000 eurot. Kuna nii mõnigi kärsitu pole piirdunud vaid ühe laenuga, siis on kiirlaenukliente mõnevõrra vähem, ehk u 100 000, mis teeb siiski tubli kümnendiku täiskasvanud elanikkonnast.

Võrreldes sedasorti laenude 45% krediidikulukuse määra II samba fondide tootlusega võib tekkida mõte, et märkimisväärse osa Eesti elanike seisukohast oleks ratsionaalne vana kiirlaen mitte uue kiirlaenuga asendada vaid II samba varaga ära kustutada. Ja värisemine lõpetada.

Valitsus, vabadus ja terve mõistus

Raha(ndus)ministeeriumi juubelikonverentsi ajaloolised aukülalised ei varjanud oma muret riigi pealetungi pärast üldiselt ja „neoliberaalse ideoloogia“ taandumise pärast rahandusministeeriumi ametnikkonnas spetsiifiliselt. See mure on levinud laiemalt, ka õiguskantsler kurdab, et kõikvõimalikke regulatsioone on liiga palju: „Põhimõtteliselt on Eestis võimalik peaaegu kõiki millegi eest karistada.“ Õnneks on ettevõtlikud inimesed asutanud riigi reformimiseks sihtasutuse, elame–näeme.

Ilmselt kadestavad eelpool mainitud tegelased Milton Friedmani, kes oma klaaride mõttekäikude ja säravate oraatorivõimetega on väljendanud sarnaseid seisukohti löövamalt kui kõik ülejäänud liberaalid kokku. Muu hulgas 25 aastat tagasi Hoover Institutionis (mittevasakpoolne mõttekoda) peetud kõnes „Why government is the problem“. Ilma küsimärgita, kuna vastused on teada. 

Vastavalt pealkirjale näitab Friedman veenvalt, kuidas kõigi Ühendriike vaevavate hädade põhjuseks on valitsus, mis küll soovib oma kodanikele pakkuda parimat, välja kukub aga nagu alati. Abraham Lincolni ideaalist „government of the people, by the people, for the people“ on saanud „government of the people, by the bureaucrats, including the legislators who have become bureaucrats, for the bureaucrats“.

Mõned näited: hariduskulutused on kolmekümne aastaga kolmekordistunud, kvaliteet aga käib alla; pereväärtused manduvad ja teismelised rasestuvad üha tihemini; õilsatel kaalutulustel kehtestatud üürihinnapiirangud viivad kodutuse ja kõrgete kinnisvarahindadeni; lokkava seadusetuse põhjuseks on liiga palju seadusi, kõiki neid ei jaksa keegi täita; jne. 

Friedman on veendunud, et turg on peaaegu kõiges parem kui riik ja selle näiteks toob ta liiklusummikud – erakätes autotööstus suudab kõik huvilised varustada autodega, aga riik ei saa kuidagi hakkama piisava teedevõrgu rajamisega. (2017 oli USAs müügil 275 erinevat automudelit, millest 38 olid verivärsked, nii et valikut tõesti on.) Katsu sa vastu vaielda. 

See kõne on kohustuslik õppematerjal kõigile riigiametnikele, kes siiralt usuvad, et nad tegutsevad avalikes huvides. Friedman tsiteerib seal üht oma sõpra: ühes asjas võid sa iga inimese osas kindel olla – ta seab oma isiklikud huvid sinu huvidest alati ettepoole. Tundub küüniline? Ka eestlane teab, et oma särk on ihule kõige lähemal. Huvitaval kombel eelnes kõnele 12 aastat katkematut vabariiklaste võimu Reaganist Bushini, nii et vana liberaal oli opositsioonis pea kogu establishmentiga. Eks seegi näitab mehe suurust. 

Friedmani terased mõttekäigud väärivad imetlust, ilma naljata, sest tema kirjeldatud (realiseerunud!) ohud on reaalsed. Kaasaegsed teadsid, et temaga vaielda ei olnud kerge. Lohutust annab riigiametnikule ehk see, et üks tema Chicago ülikooli aegne kolleeg ja (erinevalt Friedmanist) eurorahapiirkonna edusse uskunud majandusnobelist Robert Mundell oli ühel hetkel sunnitud tõdema: „Milton, the trouble with you is you lack common sense.

Pole halba ilma heata

Läinud nädalavahetusel tabas Eesti rahvamajandust valus kaotus – tööõnnetuse käigus amortiseerus pea täielikult väärtuslik tootmissisend F 430 (Pininfarina disain, punane, 430 hobujõudu). Õnneks on neid liiklusregistris arvel veel 50 tükki, kuid erinevalt sellest eksemplarist ei leia viiendik neist kasutust lisandväärtuse tootmise protsessis.

Viimasel ajal, tõttöelda juba tubli kümme aastat, kriisi algusest saadik, on lääneriikide majandusi vaevanud investeeringute nappus. Seetõttu oli F 430 jõudmine kohaliku ettevõtte masinaparki kaks nädalat tagasi teretulnud sündmus. Statistikud ja analüütikud lisasid selle rõõmuga Eesti majanduse tootmiskapitali olemisse. Saatuse tahtel jäi aga selle kõrgtehnoloogilise aparaadi panus tööviljakuse tõstmisse üürikeseks, mistõttu meie tänavune majanduskasv mullustesse kõrgustesse ei küüni. 

                            

Liikurit opereerinud transporditöötajad pääsesid õnnetusest kuuldavasti kriimustustega (tööohutuse nõuded olid täidetud), kuid ehk veenab see äpardus tööõnnetuskindlustuse vajalikkuses ka viimaseid skeptikuid. Nii et pole halba ilma heata. 

Lohutuseks võib veel tõdeda, et meie ettevõtete tootmispotentsiaal on viimasel ajal siiski mõnevõrra kosunud ja ettevõtlikud inimesed ei hangi tehniliselt ja esteetiliselt kõrgel tasemel jõuvankreid vaid lustisõitudeks. Nii leiab üha enam uusi neljarattaveolisi Audisid–Porschesid–bemareid kasutust puhtalt kaubavedudeks (kategooria N1). 

Paraku võib täheldada ka üht muret tekitavat trendi – kui veel mõned aastad tagasi läks kõigist uutest Harley-Davidsonidest ettevõtetele tootmissisenditeks kaks kolmandiku, siis tänavu teises kvartalis arvele võetud 34st isendist vaid pooled. See võib olla põhjuseks, miks minu eile tellitud pitsa saabus hilinemisega ja oli kohale jõudes külm.