Südamlik hoolitsus meie päevaste vajaduste eest, tootlikkusest rääkimata

Nagu hästi teada, Productivity isn’t everything, but in the long run it is almost everything (P. Krugman). Ehk siis meie elatustase saab pikas plaanis kasvada eelkõige tootlikkuse kasvu kaudu, ja tootlikkuse kasvatamiseks on vaja utšitsa, utšitsa, utšitsa (V. Lenin). Soovitavalt reaalaineid ja mitte mingit ugri-mugrit. Kes julgeks vastu vaielda?

Hästi on teada ka, et iga päev tuleb juua vett. Ja apteekrid on välja arvutanud, et ühte pooleliitrisesse pudelisse mahub inimese igapäevasest veevajadusest 31%. Mitte 30% ega mitte ka 33,3%, nii et kolmest pudelist päevas jääb veidi väheks.

Et apteegikülastajatel see vajadus meeles püsiks, tuleb seda tarvilist nestet ennastsalgavalt turundada  – Tõnismäe apteegis on see ahvatlevalt välja pandud vähemalt viies erinevas lokatsioonis. Et kellelgi kahe silma vahele ei jääks. Hoolitsetud on sellegi eest, et ka kehvema nägemisega pensionär saaks kohe aru, et tegu on hädavajadusega, mille rahuldamist apteekrid südamega võtavad. Hind ei tapa, võrreldes ülejäänud kraamiga, mida kõrval müüakse. Et tegu on kõigest „joogiveega“, pole enam väga oluline, aga ju käsib seadus ka selle hinnasildil ära mainida. Trükimusta sinna palju ei kulu.

Selle taustal tundub konkurentsiameti nurin ravimite mõneprotsendiste juurdehindluste kallal tagurliku tähenärimisena. Isegi kui pudelisse lasta rahvusvahelises võrdluses kallist Viimsi vett 3,84€/m3 (Helsingis 3,70), kujuneb joogiveeliitri juurdehindluseks 78025%. Selline tootlikkus on iga kaupmehe unistus, mille täitmiseks pole vaja koolis käiagi, pealehakkamist on vaja, aga mis on kättesaadav siiski vaid neile, kelle kätte riik on usaldanud sellise kauba müümise, mille kasulikkust ei oska tavaline inimene ise hinnata.

Siit kolm tähelepanekut:

• Ettevõtlusvabadus on väärt väärtus, aga selle piiramatu rakendamine võib anda kahtlase väärtusega tulemusi.

• Kogu majanduse tootlikkuse ja rahva elatustaseme kasvatamisele tuleb kasuks, kui ettevõtlikkus kui piiratud tootmistegur on suunatud uue väärtuse loomisele ja mitte riiklikult mahitatud ümberjagamisele.

• Juba Adam Smith teadis, et turumajandus ei toimi hästi ilma moraalse vundamendita, aga ta on ammu surnud.

 

Meie pensionipõlve võimalustest

Avaldatud Eesti Ekspressis 2.10.2019

Kes poleks tüdimuseni kuulnud targutusi, et „vananemise tingimustes ei ole alternatiivi kogumispensionile“. Või et „vananeva rahavastiku tingimustes pole võimalik tagada praegust asendusmäära“ (palga ja pensioni suhet). Lauri Lepikult olla kaks sotsiaalministrit küsinud lausa, et „kas meie pensionit veel saame tulevikus“? Uurime seda eksistentsiaalset küsimust.

Et keerulisest probleemist aru saada, tasub seda lihtsustada ja veidi utreerida. Kujutame ette maailma, kus elavad kaks töötavat tööealist ja üks mittetöötav pensionär. Tööealised teevad tööd ja toodavad kumbki kolm pätsi saia päevas. Saiast kogu toodang ja tarbimine koosnebki. 

Jagades need kuus saia ära kolme elaniku vahel, jääb keskmiselt igaühele päevas nosimiseks kaks saia. Kuidas need kuus saia kolme suu, või meie küsimusepüstituse puhul töötajate ja pensionäride vahel tegelikult jagunevad, sõltub sellest, kuidas töötajad ja pensionärid selles osas kokku lepivad.

Kujutame nüüd ette teist maailma, kus elavad koos üks tööealine ja kaks pensionäri. Kuna tööviljakus sellest demograafilisest muutusest meie lihtsas mudelis ei sõltu, siis jagub selles maailmas igale elanikule keskmiselt vaid üks saiapäts. Tegelik jagunemine sõltub jällegi ühiskondlikust kokkuleppest, kuid demograafilise paratamatusena jääb elanike keskmine elatustase eelmise maailmaga võrreldes madalamaks. 

(Päriselu enamasti nii hull ei ole ja tööviljakuse kasv tagab selle, et tulevased põlved elavad keskmiselt ikka minevastest paremini, sest rahvastiku vananemine ei toimu üleöö.)

Ehk teisisõnu, riigi kogutoodang sõltub igal ajahetkel töötajate hulgast (ja tööviljakusest). Pensionäride elatustase töötajate suhtes, mis on meie murelaps, aga sõltub ühiskondlikust kokkuleppest, mille nimi on pensionisüsteem. Ja olgu see süsteem milline tahes, keskmist elatustaset see vähemalt eelpool kasutatud mudelis ei mõjuta. Seda mõjutab vaid töötajate ja ülalpeetavate arv (ja tööviljakus).

Tarbimisvõimet võib töötajatelt pensionäridele siirdada põhimõtteliselt kahel viisil. Üks skeem toimib riigi sunnil: maksustades töötajaid ja andes selle raha nende töötajatega samal ajal elavatele pensionäridele. See vastab meie I sambale.

Alternatiivse skeemi puhul säästavad töötajad vabatahtlikult osa oma jooksvast sissetulekust ja talletavad säästu finantsvarasse. Sai kuivaks pensionipõlveks ära. Ja kui töötajast saab pensionär, võtab ta oma finantsvara, avastab, et see süüa ei kõlba, müüb selle finantsturul maha ja ostab saadud raha eest töötajalt saia. 

Aga kellele pensionär oma finantsvara pensionipõlves müüb? Ikka temaga samal ajal elavale tööealisele, kes loobub osast enda küpsetatud saiapätsidest, kuid teeb seda esimese skeemiga võrreldes vabatahtlikult. See variant vastab meie III ja pärast reformi ka II sambale.

Teine finantsskeem ehk kogumine erineb esimesest ehk jooksvast maksustamisest eelkõige selle poolest, et jätab töötajale suurema isikliku vastutuse oma toimetuleku eest pensionipõlves. Pensionäride klassi tarbimisvõimet töötajate suhtes aga see ei paranda ehk keskmist asendusmäära ei tõsta.

Demokraatliku riigi pensionisüsteem on valimisprotsessi tulemus, mille toimimine sõltub demograafiast, makromajandusest ja inimese olemusest. Inimese kohta on teada, et ta hindab rõõmu tarbimisest täna oluliselt kõrgemalt kui ebamäärases tulevikus, lükkab edasi olulisi otsuseid ja suure riski või keerukate valikute puhul ei tee üldse mitte midagi või kui siis rumalusi. Ja inimest, kelle kõht on täna tühi, ei saa süüdistada selles, et ta oma pensionipõlvele eriti ei mõtle. See kõik on väga inimlik ja inimene jääb ikka inimeseks. Isegi nõukogude võim ei suutnud kasvatada „uut inimest“.

Hoopis teisiti on aga makromajandusliku olukorraga, mis on alates 1990ndatest, kui Maailmapank (veidi naiivselt) kolmesambalisi pensionisüsteeme propageerima hakkas, kardinaalselt muutunud. Siis oli põhjust suunata töötajaid säästmisele, et madalamate intressimäärade kaudu stimuleerida investeeringuid ja sedakaudu oma riigi majanduskasvu. 

Finantskriis aga paljastas tõsiasja, et säästmist on tänapäeva maailmas hoopis liiga palju! Pensionikoguja seisukohast tähendab see aga, et turvaliselt pole oma varanatukese väärtust enam võimalik kasvatada. Lisaks sissetulekute kontsentreerumisele on ülemäärase säästmise põhjuseks olnud ka aktiivne pensionikogumine.

Kuid veelgi olulisem argument kogumispensioni vastu muutunud maailmas on demograafia. Kuni suure kriisini elasid nii Eesti kui teised riigid meie esimese näidismaailma järgi, kuid koos kriisiga hakkas kogu ilm siirduma teise maailma demograafilisse pilti. Esimeses maailmas oli (ühel) pensionäril lihtne müüa oma kogutud finantsvara (kahele) tööealisele, kes soovisid kogumispensioni kaudu omakorda oma pensionipõlveks valmistuda. Teises maailmas aga on oma kogutud vara müüjaid üha rohkem ja ostjaid vähem.

Nagu varem tõdesime, ei aita kogumine (töötajate maksustamisega võrreldes) iseenesest pensionäride elatustaset tööealiste suhtes tõsta. Kogumine võimaldab küll parandada säästliku töötaja elujärge pensionipõlves, kuid mitte kõigi pensionäride oma töötajate suhtes korraga. Vananeb ju kogu planeet ja meie seejuures mitte kõige kiiremini.

Inimkonda eristab loomariigist komme, et lisaks järeltulijatele hoolitsevad inimesed ka oma esivanemate eest. Pensionärid on tööealiste vanemad, igal ajahetkel, nii kollektiivselt kui individuaalselt. Nii meie esimeses kui teises maailmas ja päriselus ka. Meie aga vaatame tuima näoga otsa graafikutele, mis näitavad Eesti keskmise pensioni madalat suhtelist taset ja selle jätkuvat vähenemist keskmise palga suhtes ning peame seda paratamatuseks.

Nii või naa, pensionäride saia küpsetavad nendega samal ajal elavad tööealised, nii täna kui homme, ja kogumine ei muuda seda tõsiasja karvavõrdki. Keskmine pension saab vananeva rahvastiku puhul keskmise palga suhtes tõusta vaid pensionäridega samal ajal elavate tööealiste kõhu kõrvalt ja pikemas plaanis loomuliku iibe paranemise kaudu. Vabatahtlikku kogumist eelistav süsteem eeldab, et inimväärne pension on tagatud ka ilma kogumiseta.

Kingitus tulevastele põlvedele

Eestlasele on hästi teada, et tulevaste põlvede arvelt elamine on patt ehk jumalale mittemeelepärane tegu, mis karistuseta ei jää. Seda kogesid vastutustundetud perifeeriariigid sajandi kriisis kümme aastat tagasi, kui olid oma riigivõlad lubamatutesse kõrgustesse lasknud (ja avastasid, et neil puudub oma keskpank viimse instantsi laenajana). Riigivõlg kui akumuleerunud eelarvedefitsiitide tagajärg just seda tähendabki, et kulutan täna, aga maksan homme. Täna kulutan mina, aga homme, kui koidab tasumise tund, oled minu asemel juba sina, tulevane põlv. Katoliku kirikus kvalifitseeruks selline teguviis ilmselt surmapatuks. Kiriku võim pole muidugi enam endine.

Eilne uudis aga rõõmustas – Elron plaanib osta neli uut rongi. Loodetavasti. Lapse- ja ratturisõbralikud ja puha. Kui valitsus raha leiab. Vastav minister: „tänase päeva küsimus on see, et millised on need võimalikud katteallikad“. Ehk siis nulliläheaste intressimäärade tingimustes pingutame püksirihma, et teha kingitus tulevastele põlvedele, sest ega me ju arve tasumisega samal aastal ronge kohe maha kanna. Euroopale selga pööravas Ühendkuningriigis on reisirongi keskmine vanus 21 aastat, kuid leidub ka 40 aastaseid isendeid. See tähendab, et need rongid sõidavad palju kauem kui nii mõnigi, kelle kõhu kõrvalt täna rongid ostame, nendega sõita saab. See on üllas tegu.

Pole kahtlust, et andmise rõõm on suurem kui saamise oma, eriti kui anname järeltulevatele põlvedele. Aga et niimoodi popsi kombel, peost suhu … vanarahvaski teadis, et ega see saks ole, kel paar tuhat võlgu pole.

PS
Üks reitinguagentuur äsja arvas, et võiksime ka neljasaja rongi jagu võlgu võtta, meie riigireitingut see ei kõigutaks.

Kõik Eesti võlgnikud, värisege!

See võiks olla tänase Ekspressi lipukiri. Kõlab peaaegu nagu „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“, mis oli kunagi iga häälekandja esikaanel, laenatud Kommunistliku parte manifestist, mida maailma progressiivne üldsus homse töörahva püha ja peatse Karl Marxi 201. sünnipäeva puhul meenutab. Vastvabanenud ei meenuta.

Eesti riigi sõnum võlgnikele on olnud karm juba pikki aastaid ja VVTP näeb ette „elatise võlgnike survestamise“ meetmete elluviimise „pideva tegevusena“. Jumal tänatud. Kuigi asjatundjate hinnangul kompavad juba praegused ahistusmeetmed inimõiguste piire. Ja probleem pole aastatega lahenenud, pigem vastupidi. Kui probleem ei lahene, siis võib olla, et lahendatakse valet probleemi. Probleemi paiknemisele mujal (elatise seadustatud alammäär on maksja jaoks tihti liiga kõrge) on korduvalt viidanud ka Riigikohus, kuid vähese eduga. Võlgnik ei vääri armu Eestimaal.

Omaette teema on aga kiirlaenuvõlglased, kes moodustavad Maksuametile teadaolevast 83 000 võlgnikust suure osa ja keda lõpuks pitsitab pankrot. Finantsteenuste uuring paljastab, et „muudel krediidiandjatel“ on umbes 282 000 laenulepingut jäägiga 187 000 000 eurot. Kuna nii mõnigi kärsitu pole piirdunud vaid ühe laenuga, siis on kiirlaenukliente mõnevõrra vähem, ehk u 100 000, mis teeb siiski tubli kümnendiku täiskasvanud elanikkonnast.

Võrreldes sedasorti laenude 45% krediidikulukuse määra II samba fondide tootlusega võib tekkida mõte, et märkimisväärse osa Eesti elanike seisukohast oleks ratsionaalne vana kiirlaen mitte uue kiirlaenuga asendada vaid II samba varaga ära kustutada. Ja värisemine lõpetada.

Kas võlg on võõra oma ehk ametnikueetika lühikursus viie minutiga

Eesti vanasõnameistrid olid nagu kahe käega ökonomistid – ühest küljest on nii, aga teisest naa. Sobiva rahvatarkuse leiab igale seisukohale. Meie vastutustundliku rahandusega riigis on üldiselt arvatud, et „võlg on võõra oma“, aga Iisaku kandis teatakse, et „vana võlg on selge raharaisk“. Nii et nii ja naa.

Elu võib sõltumata võimust ka ametnikule pakkuda keerulisi valikuid. Esimeses järjekorras on siis abiks põhiseadus, põhimäärus ja ametijuhend. Kui aga neist jääb väheks, aitab RMi kodulehel olev Ametniku eetikakoodeks, mida tänasel mitmekesisuse päeval on sobilik meenutada ja mida RMi ametnikud peaksid teadma une pealt.

Millal viimati lugesid? Seal on ka naabrivalvekohustus: „ametnik juhib tähelepanu, kui ta märkab kolleegi ebaeetilist /…/ tegevust. /…/ Olukorra lahendus võib seisneda kolleegile nõu andmises, /…/ või uurimisorganite teavitamises.“

Kõige tähtsam mõte koodeksis kõlab nii: „ametnik teostab avalikku võimu ainult avalikes huvides“. Avalikku huvi on algupärases, ühele lehele mahtuvas Ivar Tallo koostatud eetikakoodeksis mainitud kolm ja praegu kehtivas 17 leheküljelises seitse korda. Selle laia ja sügava mõiste definitsioon pole aga ohtratele lehekülgedele mahtunud, mistõttu tuleb see igal ametnikul endal nagu pühakirja tõlgendades ise kujundada.

Ehk aitavad järgnevad dialektilised nopped selles töös, kes une pealt ei tea …

Ühest küljest ütleb koodeks …

• Ametnik peab lähtuma valijatelt mandaadi saanud poliitikute õiguspäraselt väljendatud tahtest ja kehtivatest õigusaktidest;
• Ametniku ekspertteadmine on piiritletud poliitilise tahtega ning tegelikkuses ei pruugi need ühtida;
• Pärast avaliku debati toimumist ja otsuse vastuvõtmist riigikogus või valitsuses on ametniku esmane ülesanne viia õiguspärane otsus ellu …;
• Ametnik peab jätma oma töös isiklikud poliitilised eelistused tagaplaanile ja lähtuma talle väljendatud õiguspärasest poliitilisest tahtest.

Teisest küljest aga …

• Ametnik võib tööalastes küsimustes avaldada isiklikku arvamus, tehes seda vastutustundlikult, argumenteeritul;
• Ametnik tegutseb oma töövaldkonna parimatest teadmistest ja oskustest lähtuvalt;
• Ametniku tegevus on suunatud rahva teenimisele;
• Ametniku kohustus on leida tasakaal erinevate arvamuste ja huvide vahel; kui ristuvad poliitiline tahe, ekspertteadmine, ametkondlikud suunised, avalik arvamus ja isiklikud eelistused, tuleb tegevust ja otsuseid analüüsida avalikku huvi ja õiguspärasust arvestades;
• Ametnik on ühelt poolt teenistuses erialaeksperdina...
• Asutused peaksid poliitikate ja õigusaktide väljatöötamise etapis soosima erialase ekspertarvamuse argumenteeritud väljendamist ja kajastamist avalikkuses. See on vajalik, et rikastada avalikku debatti ning seda isegi juhul, kui ametniku ekspertarvamus erineb poliitilistest eesmärkidest;
• Näiteks olulist mõju omavate reformide ettevalmistamisel, kui need on avatud avalikuks debatiks, tuleks valdkonda hästi tundva ametniku ekspertarvamuse avaldamist meedia kaudu soosida ka juhul, kui see erineb reformi algatanud ministri arvamusest;
• Tähtsal kohal on avatud organisatsioonikultuuri kujundamine, mis tähendab muuhulgas arutelude soodustamist;
• Ametnik on valdkonna ekspert, kes tugineb tööülesannete täitmisel parimatele teadmistele, on huvitatud erialasest enesetäiendamisest;
• Ametialane enesetäiendamine toimub töö ajast riigi arvel…;
• Ametnikel on kohustus uute poliitikate väljatöötamisel edastada tasakaalustatud ning objektiivset informatsiooni;
• Ametnik on oma tegevuses uuendusmeelne.
   

Valitsus, vabadus ja terve mõistus

Raha(ndus)ministeeriumi juubelikonverentsi ajaloolised aukülalised ei varjanud oma muret riigi pealetungi pärast üldiselt ja „neoliberaalse ideoloogia“ taandumise pärast rahandusministeeriumi ametnikkonnas spetsiifiliselt. See mure on levinud laiemalt, ka õiguskantsler kurdab, et kõikvõimalikke regulatsioone on liiga palju: „Põhimõtteliselt on Eestis võimalik peaaegu kõiki millegi eest karistada.“ Õnneks on ettevõtlikud inimesed asutanud riigi reformimiseks sihtasutuse, elame–näeme.

Ilmselt kadestavad eelpool mainitud tegelased Milton Friedmani, kes oma klaaride mõttekäikude ja säravate oraatorivõimetega on väljendanud sarnaseid seisukohti löövamalt kui kõik ülejäänud liberaalid kokku. Muu hulgas 25 aastat tagasi Hoover Institutionis (mittevasakpoolne mõttekoda) peetud kõnes „Why government is the problem“. Ilma küsimärgita, kuna vastused on teada. 

Vastavalt pealkirjale näitab Friedman veenvalt, kuidas kõigi Ühendriike vaevavate hädade põhjuseks on valitsus, mis küll soovib oma kodanikele pakkuda parimat, välja kukub aga nagu alati. Abraham Lincolni ideaalist „government of the people, by the people, for the people“ on saanud „government of the people, by the bureaucrats, including the legislators who have become bureaucrats, for the bureaucrats“.

Mõned näited: hariduskulutused on kolmekümne aastaga kolmekordistunud, kvaliteet aga käib alla; pereväärtused manduvad ja teismelised rasestuvad üha tihemini; õilsatel kaalutulustel kehtestatud üürihinnapiirangud viivad kodutuse ja kõrgete kinnisvarahindadeni; lokkava seadusetuse põhjuseks on liiga palju seadusi, kõiki neid ei jaksa keegi täita; jne. 

Friedman on veendunud, et turg on peaaegu kõiges parem kui riik ja selle näiteks toob ta liiklusummikud – erakätes autotööstus suudab kõik huvilised varustada autodega, aga riik ei saa kuidagi hakkama piisava teedevõrgu rajamisega. (2017 oli USAs müügil 275 erinevat automudelit, millest 38 olid verivärsked, nii et valikut tõesti on.) Katsu sa vastu vaielda. 

See kõne on kohustuslik õppematerjal kõigile riigiametnikele, kes siiralt usuvad, et nad tegutsevad avalikes huvides. Friedman tsiteerib seal üht oma sõpra: ühes asjas võid sa iga inimese osas kindel olla – ta seab oma isiklikud huvid sinu huvidest alati ettepoole. Tundub küüniline? Ka eestlane teab, et oma särk on ihule kõige lähemal. Huvitaval kombel eelnes kõnele 12 aastat katkematut vabariiklaste võimu Reaganist Bushini, nii et vana liberaal oli opositsioonis pea kogu establishmentiga. Eks seegi näitab mehe suurust. 

Friedmani terased mõttekäigud väärivad imetlust, ilma naljata, sest tema kirjeldatud (realiseerunud!) ohud on reaalsed. Kaasaegsed teadsid, et temaga vaielda ei olnud kerge. Lohutust annab riigiametnikule ehk see, et üks tema Chicago ülikooli aegne kolleeg ja (erinevalt Friedmanist) eurorahapiirkonna edusse uskunud majandusnobelist Robert Mundell oli ühel hetkel sunnitud tõdema: „Milton, the trouble with you is you lack common sense.

Pole halba ilma heata

Läinud nädalavahetusel tabas Eesti rahvamajandust valus kaotus – tööõnnetuse käigus amortiseerus pea täielikult väärtuslik tootmissisend F 430 (Pininfarina disain, punane, 430 hobujõudu). Õnneks on neid liiklusregistris arvel veel 50 tükki, kuid erinevalt sellest eksemplarist ei leia viiendik neist kasutust lisandväärtuse tootmise protsessis.

Viimasel ajal, tõttöelda juba tubli kümme aastat, kriisi algusest saadik, on lääneriikide majandusi vaevanud investeeringute nappus. Seetõttu oli F 430 jõudmine kohaliku ettevõtte masinaparki kaks nädalat tagasi teretulnud sündmus. Statistikud ja analüütikud lisasid selle rõõmuga Eesti majanduse tootmiskapitali olemisse. Saatuse tahtel jäi aga selle kõrgtehnoloogilise aparaadi panus tööviljakuse tõstmisse üürikeseks, mistõttu meie tänavune majanduskasv mullustesse kõrgustesse ei küüni. 

                            

Liikurit opereerinud transporditöötajad pääsesid õnnetusest kuuldavasti kriimustustega (tööohutuse nõuded olid täidetud), kuid ehk veenab see äpardus tööõnnetuskindlustuse vajalikkuses ka viimaseid skeptikuid. Nii et pole halba ilma heata. 

Lohutuseks võib veel tõdeda, et meie ettevõtete tootmispotentsiaal on viimasel ajal siiski mõnevõrra kosunud ja ettevõtlikud inimesed ei hangi tehniliselt ja esteetiliselt kõrgel tasemel jõuvankreid vaid lustisõitudeks. Nii leiab üha enam uusi neljarattaveolisi Audisid–Porschesid–bemareid kasutust puhtalt kaubavedudeks (kategooria N1). 

Paraku võib täheldada ka üht muret tekitavat trendi – kui veel mõned aastad tagasi läks kõigist uutest Harley-Davidsonidest ettevõtetele tootmissisenditeks kaks kolmandiku, siis tänavu teises kvartalis arvele võetud 34st isendist vaid pooled. See võib olla põhjuseks, miks minu eile tellitud pitsa saabus hilinemisega ja oli kohale jõudes külm.