Lugedes prof. Purju „Maksupoliitilisi valikuid“, emotsioonidega

(„Maksupoliitilised valikud“, A. Purju, Sirp 10.12.2010)

„Majandustegevuse eesmärk on heaolu.“

(Absoluutselt.) Ja riigi majanduspoliitika eksisteerimise ainukene mõte on kõrvaldada heaolu edendamise teelt kõik turutõrked. Autor viitab heaolu jaotusele „põlvkondade vahel“, ilmselt pidades silmas turul tekkivaid ülemääraseid erinevusi vanuseskaalal. Jaotusküsimuse osas peaks põlvkondadele lisaks võrdlema ilmselt ka muid sotsiaalseid rühmi, kuni samas asutuses töötava koristaja ja direktorini välja. Selle viimase hindamiseks valmis Inglismaa konservatiivsete pea- ja rahandusministri tellimusel äsja põhjalik uuring („Hutton Review of Fair Pay in Public Sector“), et kas palgavahed avaliku sektori asutustes pole ehk ebaõiglaselt suureks kärisenud.

Omaette küsimus on aga see, mida „heaolu“ eestlase jaoks üleüldse tähendab. Põhjanaabrite juures käib kogu ühiskonnapoliitiline debatt oma heaoluühiskonna säilitamise ja arendamise ümber – globaliseerumise ja rahvastiku vananemise kiuste. Eestis aga kipub heaoluühiskond olema pigem sõimusõna, kuna sellega käivad kaasas … teadagi mis. Vähemasti pole sellele mõistele kohaliku sisu otsimine üks valgele inimesele sobilik tegevus – siin ju niigi kõigil hea olla ja paremaks saab minna ainult läbi majanduskasvu. Niikaua, kuni me pole ühiskondliku kokkuleppe korras jõudnud isegi oma „heaoluühiskonna“ ideaali kompleksivabade otsinguteni, on tõesti raske maksimeerida ühiselt midagi muud peale majanduskasvu. (Seega saab heaoluühiskonnast esialgu rääkida vaid Lääne eeskujul.)

„Majanduskasvu sisuliselt ainsaks eesmärgiks seadmine võimaldab vältida suuremat osa arutelust tänaste probleemide üle.“

(Kui professor nii ütleb.) Kaks prominentset majandusteadlast väidavad ühe oma ammuse artikli kokkuvõttes nii: „Policies that maximise growth are optimal only for a government that cares solely about pure “capitalists““ (Alesina, Rodrik, (1994) „Distributive Policies and Economic Growth“). Artikli kontekst on küll veidi teine – nimelt kipuvad liigsuured varanduslikud ja sissetulekuerinevused tooma demokraatia tingimustes kaasa valijate soovi neid erinevusi liigprogresseeruvate maksudega tasandada. Arusaadavalt võib see soov mingist mõistlikkuse piirist alates muutuda majanduskasvu ja sedakaudu ka heaolu liigselt pärssivaks.

Siinkohal on sobiv tõlgendada erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide (OECD, IMF) poolt meile antavaid majanduspoliitilisi soovitusi. Need on enamasti kantud vaid kitsalt majanduskasvu kiirendamise (või avaliku sektori eelarve kiire tasakaalustamise) külmaverelisest eesmärgist, sest majanduspoliitika ainukene vaikimisi tehtav väärtuspõhine valik on teadagi see, et rohkem raha on parem kui vähem raha. Samas tunnistavad ka soovitajad ise, et valitsustel võib olla muidki eesmärke peale keskmise SKP per capita kergitamise, kuid need on kõik väärtuspõhised valikud, mis tuleb teha riigil endal poliitilise protsessi kaudu.

„Efektiivse maksustamise teooria kohaselt tuleks maksustada kõrgemalt mitteelastse nõudlusega kaupu, mille puhul tarbijad loobuvad maksudega kaasneva hinnatõusu tagajärjel tarbimisest suhteliselt vähem.“

(Teoreetiliselt tõepoolest.) Seda soovitust efektiivselt ellu rakendades poleks vaja maksustada midagi muud peale piima, leiva ja insuliini, kuna sundkulutuste puhul ei kaoks maksubaas kuhugi ning „teoreetiline“, matemaatiliselt lihtsasti tuvastatav heaolu kadu oleks minimaalne. Insuliiniaktsiisi asemel praktiseeritakse siiski pigem bensiiniaktsiisi, mille teoreetiline headus on peaaegu sama, kuid mis paratamatult kandub üle ka leiva ja piima hinda. Nii et ettevaatust teooriate puhtakujulisel praktiseerimisel! Ja nende esitlemisel peaks erinevaid aspekte publikumile selgelt teadvustama – mõni lihtsameelne võtab veel teooria sabast kinni.

„Mõjuv analoogiline meede (väiksema tuluga rühmade tarbimisvõime toetamine käibemaksutõusu tingimustes) oleks Eesti puhul maksuvaba miinimumi tõstmine, näiteks miinimumpalgani.“

Intellektuaalselt huvitav, minu jaoks sümpaatne ja majanduslikult ilmselt põhjendatud. Tõe huvides tuleks muidugi mainida, et selline suuremeelsus üksi maksaks riigieelarvele pea 3 mld kr aastas. Seda esimese ringi brutoefektina, netomõju oleks ilmselt üksjagu väiksem, kuna suur osa sellest rahaks läheks tõenäoliselt esimeses kaheksas tuludetsiilis seni rahuldamata esmavajaduste katteks ehk tarbimisse. Eriti praeguses situatsioonis turgutaks selline meede tänuväärselt endiselt kiduvat sisenõudlust, sotsiaalsest aspektist rääkimata. Kui aga soovida tagada fiskaalset neutraalsust esimeses ringis, peaks seda uut miinimumi ületavalt osalt tõstma tulumaksumäära 21%lt 26%ni. Selline tulude ümberjagamise skeem ei vasta ilmselt esialgu Eesti ühiskonna arusaamisele õigluse ja heaolu edendamisest.

„Astmelise tulumaksu ümber jahumise võiks ära lõpetada ja keskenduda olulisematele küsimustele.“

„Jahumine“ tuleks iga teema ümber ära lõpetada. Siin tundub siiski olevat kaasa mindud „heas seltskonnas“ tavaks oleva nõiajahiga, mille eesmärk on see ainuõigeid jumalaid salgav sõnapaar nii avalikust retoorikast kui analüütikast välja juurida. Minu meelest tähendaks see tagasipöördumist valgustuseelsesse pimedasse keskaega, kus usudogmaatikud end tuleriitade paistel soojendasid ja keskmiselt 0,1% majanduskasvust endale õiglaselt kuuluvat osa kindlustasid. Isegi „rahva võim“ ei üritanud oma viimasel kümnendil nii jõuliselt kehtestada sellist ideoloogilist puhtust, mida praegu teostab meie establishment. Ühe täiesti adekvaatse ja olulise maksutehnilise elemendi demoniseerimine teeb kahjuks kogu maksupoliitilise debati väga keeruliseks, kus analüütilisel lähenemisel pole enam kohta.

See „olulisem küsimus“, millele autor viitab, võiks maksustamise kontekstis olla kogu maksusüsteemi ülevaatamine. Progresseeruvamal tulumaksuskaalal on siin paratamatult oma selge roll, kuid lisaks ka seni ekspluateerimata maksubaaside rakendamisel ja paljul muul.

Samas pole heaoluriigi ehk suurema sotsiaalse turvalisuse taotlemine jumalast antud eesmärk. Maslow inimvajaduste hierarhia järgi oleme endiselt oma isiklike füsioloogiliste vajaduste rahuldamisega nii ametis, et turvalisus ja solidaarsus laiemas mõttes pole teema ning meie arusaamine heast elust erineb põhjanaabrite omast nagu siga ja kägu. Ega üle oma varju ikka ei hüppa.

Teoreetiliselt on muidugi võimalik, et konvergents arenenud maailmaga sotsiaalsete väärtuste osas ei ole meie tee, sest – nagu tõdes kadunud Kalev Kesküla – „eestlased lihtsalt armastavad ebavõrdsust“.