Eilses Päevalehes kurdab üks emapalga pealt maha võetav
paljulapseline ajakirjanik, et „laps on sünnist saati lasteaiajärjekorras, aga
ees on ikka veel sadakond last. Noh, eralasteaia loomulikult leidsin, see
maksab 300 eurot kuus (Tallinn maksab küll lastehoiutoetust kuni 107€ kuus)“.
Jne. Ühesõnaga üks lõputu hala, kuidas Eestis on lastega võimatu elada ja
sellepärast me kohe välja suremegi.
Õnneks on kohe samal leheküljel vastukaaluks ka midagi
konstruktiivset ja isiklikku vastutust meelde tuletavat, kuigi veidi teisel teemal. Nimelt kirjutab üks asepresident
nii.
„Kaheksa aastat olen elanud Belgias. Mind ja minu abikaasat
on teenindanud Belgia arstid ja tervishoiuasutused. Ja siin on patsient
väga-väga teretulnud. Suhtumine on hoopis teine … Kui keegi sooviks algatada
liikumise muuta Eesti tervishoid praegusest patsiendikesksemaks, oleksin valmis
talle mõningaid ideid pakkuma.“
Nüüd kõrvalepõige Tervise arengu instituudi tervishoiutöötajate palgauuringule, kust selgub, et mullu märtsis teenisid näiteks hooldusõed
ambulatoorsetes taastusraviasutustes u 320 eurot puhtalt kätte. Keskmiselt, koos kõigi
lisatasudega. Personaalselt muidugi kes kuidas.
Loomulikult ei tule ühelgi endast lugupidaval fertiilses eas
naisterahval pähe hakata hooldusõeks. Aga asepresidendi väärt nõu kuluks veel
viimaseid päevi rahandusministeeriumi majas tegutsevale asekantsler Tanel Rossile marjaks ära. Kuidas ikkagi
panna sellise palgaga inimene, kelle töö on raske nii füüsiliselt kui
emotsionaalselt, naeratama. Ehk aitab vastust leida ka tänaõhtune film.
Ühe vihje andis asepresident siiski juba eilses lehes: „Kui
ma loen ja kuulen üleskutseid, mis kutsuvad arste mässule, siis panen tähele,
et neid esitab mõni inimene, kes on viimase kahekümne aasta jooksul alati,
kõikjal ja kõiges ebaõnnestunud. Selline inimene vihkab kõike, oma kolleege,
asutust, kus ta töötab, ja eriti muidugi Eesti Vabariiki. Tema motiiv pole
kindlasti võitlus oma kolleegide huvide eest.“
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar