Terve inimese katkine kõht

Suured mehed on ikka läinud ajalukku kuldsete tsitaatidega. Mõni aeg tagasi ilmunud asepresidendi mõtted on nagu loodud provokatiivseks sissejuhatuseks tervishoiuökonoomikasse. 

Asepresident: „Põhjus on lihtne [miks arstid Belgias naeratavad]. Belgias konkureerivad tervishoiuasutused patsiendi pärast. Patsient ja tema rahuolu on neile ülimalt tähtis. Pole üldse oluline, kes sa oled, mis on sinu amet või kas sul on tutvusi, arstile on see jumala ükskõik. Peaasi, et sa tuled. Ja et sa tuled järgmine kord veel, ja järgmine kord – ikka samasse kohta.“

Peaaegu. Selles seisneb tõesti Adam Smithi „nähtamatu käe“ fenomen, et teenusepakkuja peab oma (piiramatute materiaalsete) vajaduste rahuldamiseks ka kliendi õnnelikuks tegema. Ikka selleks, et klient ka edaspidi oma raha temale tooks. Kui vaba konkurents hoiab hinnad kontrolli all ja kui klient oskab adekvaatselt hinnata kauba või teenuse kvaliteeti, siis ongi hästi.

Ja asepresident jätkab: „Kirurg ei saa olla kirurg, kui ta opereerib ühe korra aastas. Kellelegi ei tule seejuures mõtet, et selleks et kirurg rohkem opereerida saaks, võiks ta tervete inimeste kõhtusid lahti lõigata.“

Kui see ainult nii oleks! Kirurgi praktika vajaduses ei kahtle keegi. Aga selles teises väites ei saa kahjuks päris kindel olla. Eriti terendava streigi valguses. Kahjuks on elu näidanud, et raha põhiomadus – seda on alati vähe – viib pahatihti ka vandunud arstid „tervete inimeste kõhtusid lahti lõikama.“ Ja enam-vähem terve inimene ei tarvitse sellest vähemalt esialgu aru saada. Maksab arve ära ja läheb samasse kohta tagasi, sest naeratus oli nii võluv.

Just see „informatsiooni asümmeetria“ probleem oli oluline põhjus, miks tervishoiuökonoomika eraldus efektiivse vabaturu ökonoomikast juba 50 aastat tagasi. Sest ka arstid on inimesed, kes ei tarvitse alati suuta lahendada paratamatut konflikti oma isiklike piiramatute ärihuvide ja patsiendi meditsiiniliselt põhjendatud vajaduste vahel patsiendi hüvanguks.