Sularaha praktilisusest

Ühes väikeses ja tublis põhjapoolses e-riigis võib kergesti kerkida küsimus, et miks peaks üks korralik inimene süstemaatiliselt opereerima suurtes kogustes sularahaga. Võttes seda ilmselt kapist, laenates eeldatavasti ämmalt, saades võib-olla mõnelt sõbralt või oma isiklikust sularahavarrukast, kuhu see oli oletatavasti kogunenud. Ja viies ei tea kuhu. Pidevalt, ja täies veendumuses oma tegevuse asjakohasusest. (Täpsemalt vt PM 15.10.2012)

                                       

Õnneks on enamikele mõistatustele siin ilmas ratsionaalsed seletused olemas. Ja nimelt, kes on viimastel kuudel, no tõttöelda juba hea mitu aastat, jälginud ajakirjandust, siis on ta ehk kuulnud globaalsest võlakriisist, mille epitsentris on Kreeka. Ja kuigi Kreeka osakaal Eesti väliskaubanduses on 0,1%, jäädes selgelt alla nii Kenyale kui Guatemalale, on kreeklased suutnud mingil antiiksel imeväel tekitada üleilmse usaldamatuse igasuguse finantsvara vastu, mis ei krabise. Seetõttu hoiab iga vastutustundlik inimene oma sääste praegusel segasel ajal sularahas. Intressi see ei teeni, aga vähemalt nominaalväärtuse säilimine on tagatud. Nii lihtne see ongi, mingeid vandenõuteooriaid pole vaja sepitseda. Ja tehku kurat seal Kreekas oma riigirahandus lõpuks korda, et ausad põhjamaalased ei peaks nende pärast hädavalet vanduma!

(Nii mõnelegi võib jääda arusaamatuks, kuidas üks väike ja vaene Kreeka teisel Euroopa serval suudab juba aastaid hoida kogu maailma majandust depressiivses seisus, aga see on juba teine teema, mis on jõukohane lahata majandusnobelistidele, kui neilegi.)

PS

Seoses raha maast leidmise legitimiseerimisega kaob vajadus ka rahapesu andmebüroo järele, kes paneb oma uksed kinni. Riigieelarve kulupoolel annab see kena kokkuhoiu. Maksubaasi kahanemisest tulenev tulude vähenemine on kokkuarvamisel.