Lugedes prof. Purju „Maksupoliitilisi valikuid“, emotsioonidega

(„Maksupoliitilised valikud“, A. Purju, Sirp 10.12.2010)

„Majandustegevuse eesmärk on heaolu.“

(Absoluutselt.) Ja riigi majanduspoliitika eksisteerimise ainukene mõte on kõrvaldada heaolu edendamise teelt kõik turutõrked. Autor viitab heaolu jaotusele „põlvkondade vahel“, ilmselt pidades silmas turul tekkivaid ülemääraseid erinevusi vanuseskaalal. Jaotusküsimuse osas peaks põlvkondadele lisaks võrdlema ilmselt ka muid sotsiaalseid rühmi, kuni samas asutuses töötava koristaja ja direktorini välja. Selle viimase hindamiseks valmis Inglismaa konservatiivsete pea- ja rahandusministri tellimusel äsja põhjalik uuring („Hutton Review of Fair Pay in Public Sector“), et kas palgavahed avaliku sektori asutustes pole ehk ebaõiglaselt suureks kärisenud.

Omaette küsimus on aga see, mida „heaolu“ eestlase jaoks üleüldse tähendab. Põhjanaabrite juures käib kogu ühiskonnapoliitiline debatt oma heaoluühiskonna säilitamise ja arendamise ümber – globaliseerumise ja rahvastiku vananemise kiuste. Eestis aga kipub heaoluühiskond olema pigem sõimusõna, kuna sellega käivad kaasas … teadagi mis. Vähemasti pole sellele mõistele kohaliku sisu otsimine üks valgele inimesele sobilik tegevus – siin ju niigi kõigil hea olla ja paremaks saab minna ainult läbi majanduskasvu. Niikaua, kuni me pole ühiskondliku kokkuleppe korras jõudnud isegi oma „heaoluühiskonna“ ideaali kompleksivabade otsinguteni, on tõesti raske maksimeerida ühiselt midagi muud peale majanduskasvu. (Seega saab heaoluühiskonnast esialgu rääkida vaid Lääne eeskujul.)

„Majanduskasvu sisuliselt ainsaks eesmärgiks seadmine võimaldab vältida suuremat osa arutelust tänaste probleemide üle.“

(Kui professor nii ütleb.) Kaks prominentset majandusteadlast väidavad ühe oma ammuse artikli kokkuvõttes nii: „Policies that maximise growth are optimal only for a government that cares solely about pure “capitalists““ (Alesina, Rodrik, (1994) „Distributive Policies and Economic Growth“). Artikli kontekst on küll veidi teine – nimelt kipuvad liigsuured varanduslikud ja sissetulekuerinevused tooma demokraatia tingimustes kaasa valijate soovi neid erinevusi liigprogresseeruvate maksudega tasandada. Arusaadavalt võib see soov mingist mõistlikkuse piirist alates muutuda majanduskasvu ja sedakaudu ka heaolu liigselt pärssivaks.

Siinkohal on sobiv tõlgendada erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide (OECD, IMF) poolt meile antavaid majanduspoliitilisi soovitusi. Need on enamasti kantud vaid kitsalt majanduskasvu kiirendamise (või avaliku sektori eelarve kiire tasakaalustamise) külmaverelisest eesmärgist, sest majanduspoliitika ainukene vaikimisi tehtav väärtuspõhine valik on teadagi see, et rohkem raha on parem kui vähem raha. Samas tunnistavad ka soovitajad ise, et valitsustel võib olla muidki eesmärke peale keskmise SKP per capita kergitamise, kuid need on kõik väärtuspõhised valikud, mis tuleb teha riigil endal poliitilise protsessi kaudu.

„Efektiivse maksustamise teooria kohaselt tuleks maksustada kõrgemalt mitteelastse nõudlusega kaupu, mille puhul tarbijad loobuvad maksudega kaasneva hinnatõusu tagajärjel tarbimisest suhteliselt vähem.“

(Teoreetiliselt tõepoolest.) Seda soovitust efektiivselt ellu rakendades poleks vaja maksustada midagi muud peale piima, leiva ja insuliini, kuna sundkulutuste puhul ei kaoks maksubaas kuhugi ning „teoreetiline“, matemaatiliselt lihtsasti tuvastatav heaolu kadu oleks minimaalne. Insuliiniaktsiisi asemel praktiseeritakse siiski pigem bensiiniaktsiisi, mille teoreetiline headus on peaaegu sama, kuid mis paratamatult kandub üle ka leiva ja piima hinda. Nii et ettevaatust teooriate puhtakujulisel praktiseerimisel! Ja nende esitlemisel peaks erinevaid aspekte publikumile selgelt teadvustama – mõni lihtsameelne võtab veel teooria sabast kinni.

„Mõjuv analoogiline meede (väiksema tuluga rühmade tarbimisvõime toetamine käibemaksutõusu tingimustes) oleks Eesti puhul maksuvaba miinimumi tõstmine, näiteks miinimumpalgani.“

Intellektuaalselt huvitav, minu jaoks sümpaatne ja majanduslikult ilmselt põhjendatud. Tõe huvides tuleks muidugi mainida, et selline suuremeelsus üksi maksaks riigieelarvele pea 3 mld kr aastas. Seda esimese ringi brutoefektina, netomõju oleks ilmselt üksjagu väiksem, kuna suur osa sellest rahaks läheks tõenäoliselt esimeses kaheksas tuludetsiilis seni rahuldamata esmavajaduste katteks ehk tarbimisse. Eriti praeguses situatsioonis turgutaks selline meede tänuväärselt endiselt kiduvat sisenõudlust, sotsiaalsest aspektist rääkimata. Kui aga soovida tagada fiskaalset neutraalsust esimeses ringis, peaks seda uut miinimumi ületavalt osalt tõstma tulumaksumäära 21%lt 26%ni. Selline tulude ümberjagamise skeem ei vasta ilmselt esialgu Eesti ühiskonna arusaamisele õigluse ja heaolu edendamisest.

„Astmelise tulumaksu ümber jahumise võiks ära lõpetada ja keskenduda olulisematele küsimustele.“

„Jahumine“ tuleks iga teema ümber ära lõpetada. Siin tundub siiski olevat kaasa mindud „heas seltskonnas“ tavaks oleva nõiajahiga, mille eesmärk on see ainuõigeid jumalaid salgav sõnapaar nii avalikust retoorikast kui analüütikast välja juurida. Minu meelest tähendaks see tagasipöördumist valgustuseelsesse pimedasse keskaega, kus usudogmaatikud end tuleriitade paistel soojendasid ja keskmiselt 0,1% majanduskasvust endale õiglaselt kuuluvat osa kindlustasid. Isegi „rahva võim“ ei üritanud oma viimasel kümnendil nii jõuliselt kehtestada sellist ideoloogilist puhtust, mida praegu teostab meie establishment. Ühe täiesti adekvaatse ja olulise maksutehnilise elemendi demoniseerimine teeb kahjuks kogu maksupoliitilise debati väga keeruliseks, kus analüütilisel lähenemisel pole enam kohta.

See „olulisem küsimus“, millele autor viitab, võiks maksustamise kontekstis olla kogu maksusüsteemi ülevaatamine. Progresseeruvamal tulumaksuskaalal on siin paratamatult oma selge roll, kuid lisaks ka seni ekspluateerimata maksubaaside rakendamisel ja paljul muul.

Samas pole heaoluriigi ehk suurema sotsiaalse turvalisuse taotlemine jumalast antud eesmärk. Maslow inimvajaduste hierarhia järgi oleme endiselt oma isiklike füsioloogiliste vajaduste rahuldamisega nii ametis, et turvalisus ja solidaarsus laiemas mõttes pole teema ning meie arusaamine heast elust erineb põhjanaabrite omast nagu siga ja kägu. Ega üle oma varju ikka ei hüppa.

Teoreetiliselt on muidugi võimalik, et konvergents arenenud maailmaga sotsiaalsete väärtuste osas ei ole meie tee, sest – nagu tõdes kadunud Kalev Kesküla – „eestlased lihtsalt armastavad ebavõrdsust“.

Kodanik ja kodanik, palk ja palk

Jõulude ja valimiste eelõhtul pakub üks rahvasaadik kõigile kodanikupalka (EPL 29.10.2010):

„Kodanikupalk tähendab riigieelarve kaudu rahastatavat riiklikku sissetulekut, mida on õigus saada igal kodanikul, ilma et ta peaks tõendama, et ta kannatab puudust. Põhisissetulek peaks kindlustama elamiseks vajaliku ja võimaldama seeläbi ühiskonnast osasaamist. Kui suur see kodanikupalk olla võiks? 1259 krooni kuus (minimaalseks toimetulekuks vajalik summa). Kodanikupalk asendaks senised toimetuleku- ja lastetoetused … Kodanikupalk aitab vähendada vaesust. Seoses majanduskriisiga vaesus kiiresti süveneb. Tegu on probleemiga, mis vajab kohe lahendust.“

Komisjoni esimehena teenib rahvasaadik viiekordset vabariigi keskmist e 61 295 kr bruto, lisaks 10% ulatuses palgast kulutusi, mille tegemisel ei olevat olulisi juriidilisi ega moraalseid piiranguid. Oma ettepaneku kohaselt langeb koanikupalga alla ka rahvasaadik ise, seega oleks tema sissetulek jaanuaris 54 607 kr kuus puhtaana käteen (eeldusel, et kodanikupalk on maksustatav tulu). Ehk siis nelikümmend kolm (43) korda üle „minimaalseks toimetulekuks vajaliku“. (Vajadused on mõistagi erinevad, kuna käivad sissetulekutest alati mõnevõrra ees – see on loodusseadus ja majanduskasvu kindel vedur.)

Võib küsida, et kui suur peab olema kodaniku palk, et ta oskaks hinnata, kas 1259 kr kuus „kindlustab elamiseks vajaliku“? Minu palgast jääb adekvaatse hinnangu andmiseks väheks.

Nii et 1200 kr toimetulekutoetuse asemel 1259 kr kodanikupalka. Kui 5% lisa ei ole ehk ülemäära palju, siis „toimetulekuteotuse“ ristimine „kodanikupalgaks“ korvab kõik kuhjaga. See on nagu jõuluaegne küünal – tuba ei küta, aga hinge soojendab küll.

Igatahes – väike samm kodanikule, aga suur samm rahvasaadikule.

Kas Eesti areng on hädaohus?

Eelmisel nädalal Riigikogus taas kord arutluse all olnud astmelise tulumaksu eelnõu sai oodatult väärilise vastulöögi. Vastuargumente kuulates ei saanud kellelegi jääda kahtlust, et juba selle teema tõstatamine on naeruväärne ajaraisk ning Eesti arengu seisukohast lausa kuritegelik. „Amoraalne maksukirves halvab tulevase kasvu!“ Kõik on nii lihtne ja selge – sotsiaalmajanduslikud küsimused ongi lihtsad ja selged.

Seda kummastavam oli viimasest Sirbist lugeda Arengufondi majanduseksperdi omapoolset teemakäsitlust, tema enda sõnul „emotsioonideta“. Õnneks on Sirbi tiraaž mõttevabas Eestis vaid kolmandik sellest, mis stagnaajal, nii et sedapuhku ohtu riigi alustaladele pole.

PS
Teadupärast on astmelise maksusüsteemi haldamine arvutiteadusele endiselt suur väljakutse. Meie esimese vabariigi aegse 13 maksuastme haldamine õnnestus vaid tänu asjaolule, et seda tehti käsitsi.

Kõhutäis kõige kõhnemale

Toimetulekupiiri osas oleme nüüd varsti seal, kus partei, valitsus ja opositsioon seda juba aastaid näha on tahtnud (1200 kr kuus). See summa peaks katma minimaalsed tarbimiskulutused toidule, riietusele, jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks (Sots.hoolekande seadus). Kuidas selle kõhutäiega siis nüüd on ehk mitu kalorit (per kõhn kõht ööpäevas) järgmisel aastal ette on nähtud?

Statistikaamet rehkendas (Eesti Toitumisteaduste Seltsi abiga) 2007. aastal elatusmiinimumi ja minimaalse toidukorvi maksumust ning leidis, et siis maksis minimaalne toidukorv 1031 krooni. 2011. aasta hindades teeb see vahepealset toidu kallinemist ja viimast inflatsiooniprognoosi arvestades u 1280 krooni. Selle raha eest peaks saama rahuldatud „täiskasvanud mittetöötava ja väheliikuva inimese energia ja mikrotoitainete vajaduse … tervisehäireid põhjustamata“. Selle korvi energiasisaldus on 2400 kcal.

Kuna toimetulekutoetusest tuleb katta ka „muid“ (mitteeluaseme)kulutusi, siis leiame 1200 kroonist toidule jääva osa. Kahes alumises kuludetsiilis moodustavad need „muud“ kulud LEU andmeil u 45% tarbimiskorvist ehk veidi väiksema osa kui kulutused toidule (jättes eluasemekulud, viina, suitsu ja palmisaared kõrvale). Seega 55% toimetulekutoetusest peaks jääma nälja kustutamiseks. Eelpool mainitud eeldusil jääb seega järgmisel aastal toimetulekutoetusest elaval esimesel pereliikmel kehakinnituseks 55% x 1200kr = 660kr, mis tagab tubli poole (660/1280=52%) minimaalselt ettenähtud kaloritest ehk 1250 kcal. Kui ka pere teine liige peaks toimetulekutoetusest elatuma, siis tema peab hakkama saama 1000 kcaloriga.

Optimistliku gurmaanina võib arutleda ka teistpidi – vähemalt esimene pereliige saab kere põhjendatud vajaduste järgi täis pargitud ning millelegi muule materiaalsele pole enam raha mõelda. Kahjuks on see ohtlik variant, sest täis kõht on töötule halb nõuandja.

Kuna sellel aastal õnnestub toimetulekutoetuse toidule jäävast osast esimesel pereliikmel katta vaid 44% minimaalsest kaloraažist, siis on progress täiesti olemas.

Igatahes – väike samm inimesele, aga suur samm riigile.

Voltaire on meil jälle üpris surnud

Äsja tähistas üks osa Eesti ühiskonnast 40ne kirja 30ndat juubelit. Kui originaaltekstis vahetada „eesti keel“ tekstiga „vaba, kriitiline aga ratsionaalne majandusmõte“ ning „vägivald“ tekstiga „partei ja valitsuse poolne süvenev avalik põlgus ja stigmatiseerimine“, siis võiks kirja veelkord avaldada, lausa peaks, ja mitte meenutusena kaugetest pimedatest aegadest, vaid toetusena riigikontrolöri äsjasele appikarjele Riigikogus, mida sots.teadlased on juba ammu sosistanud.

Mida sellest järeldada? Ikka seda, et inimolemus jääb samaks ega sõltu parajasti lubatud parteide arvust – midagigi püsivat ja turvalist siin muutuvas ilmas. Aga kaevata pole sedapuhku kuhugi, ise tegime.

Igal juhul oleme suutnud end kindlalt kirjutada Euroopa selle millenniumi sotsiaalfilosoofia ja majandusmõtte ajalukku.

Miks täishõive ei tähenda 0% töötust

Kui äsjastele majandusnobelistidele sattuks näppu Eesti tööturu andmestik, siis esimese hooga visualiseeriksid nad olukorra enda jaoks tõenäoliselt nii:



(Nagu näha, hakkasid (stat.ameti andmeil) vabad töökohad vähenema IVkv 2007, kuid töötuse määra kasvus hakkas see kajastuma alles IIIkv 2008; alates 2009 aasta algusest vabade töökohtade arv enam ei vähenenud, kuid töötus jätkas jõudsat kasvu, kuni 2010 II kvartalis tegi pöörde paremusele; 2010 III kvartal on prognoos.)

Häda on tööturu (ka kinnisvaraturu, abieluturu...) puhul selles, et nii pakkumiste (töötaja kvalifikatsioon, isikuomadused, kohatud palgaootused jne) kui nõudmiste (tööandja ootused professionaalsusele, pühendumusele, kiiretele tulemustele, vähenõudlikkusele jne) kirevus on totaalne. Seetõttu ei kohta pakkumine alati ja piisavalt kiiresti sobivat nõudlust, ja võibolla ei kohta mitte kunagi.

Lisaks ei kohane hinnad nõudmise ja pakkumise vahekorra muutudes piisavalt kiiresti, kuna tööotsijal on lisaks objektiivsetele omadustele ka mingisugune väärikus, uhkus, enesehinnang, põhjendamatud ootused-lootused jne, mis ainult suurendavad tööturu jäikust.

Eesti kaugelearenenud töövahendusportaalid vähendavad loodetavasti otsinguhõõret ("search friction") viimase võimaluseni.

PS
USA kohta on vastav pilt väga sarnane, va horisontaalskaala osas:

Kuidas ökonomist ökonomistile munapraadimist õpetab

- Pane pann pliidile ja lisa veidi õli;
- Kui oled Keynesiaan, siis stimuleeri panni mõõdukal kuumusel;
- Kui sa pole Keynesiaan, siis ära stimuleeri panni – lihtsalt oota, kuni õli on piisavalt kuumaks läinud (see võib võtta mõnevõrra aega!);
- Haki sibul nii peeneks, et ükski tükk ei suudaks avaldada olulist mõju kogu toidule;
- Pruunista sibul, löö munad panni, prae ja serveeri;
- Kui oled Keynesiaan, siis ära unusta pliiti välja lülitada!

Täisversioon gurmaanidele: