Partei ja valitsuse hea nime kaitseks

Viimastel aegadel on kahetsusväärselt ja täiesti arusaamatutel põhjustel süvenenud rünnakud meie legitiimse partei ja valitsuse vastu. Rammusa tilga karikasse kallas klassivend Rein Raud, kes väitis, et … teadagi mida ta väitis. Mis teha, intellektuaalid on teinekord ülitundlikud ka ebaolulistes küsimustes.

Siiski on mul viimasel ajal olnud keeruline täita avaliku teenistuja eetikakoodeksit, millest olukordades, kui sisemine kompass selget sihti ei näita, on hea tuge leida. Nimelt nõutakse seal ametnikult ühest küljest „kodanikelt mandaadi saanud poliitikute õiguspäraselt väljendatud tahte“ järgimist ning ühtlasi tegutsemist „avalikes huvides“. 

Seetõttu oli suureks kergenduseks Swedbanki poolt äsja postkasti kukutatud abipalve – „Hea klient, lase ometi pangaautomaadil puhata!  ja väldi sularaha kasutamist novembrikuus. Kaardimaksed on veelgi turvalisemad ja mugavamad.“

Kui seni polnud isegi majandusanalüütikutel täit selgust, et kui suur probleem see „sularaha suurtes kogustes oletatavasti sukasääres“ hoidmine meie e-riigis ikka on, siis nüüd tuleb välja, et on küll ja isegi väga, võtab ka suure kommertspanga käpuli. 

Hea, et see segadus sula- ja kontoraha vahekorrast meie rahvamajanduses on nüüd ära klaaritud.

Enam pehmemalt öelda ei saa, aga asi seegi

 Kaja Kallas tunnistab oma blogis, et ...

„... kui ma loen avaldatud uurimisprotokolle [Silvergate'i asjus], siis kaldub mu arvamus pigem ühele poole. Ja paraku see ei toeta erakonna poolt valdavalt esitatud seisukohta.“

Viimastel aegadel kujunenud kontekstis on üha riskantsem väita, et uurimisprotokoll ei toeta erakonna poolt „valdavalt“ esitatud seisukohta. Kaalu sellele väitele lisab Kaja advokaadistaatus. Kuid „valdavalt“ on põhjendatud kasutada vist alles pärast seda tunnistust siin, sest seni on parteiline distsipliin hästi vett pidanud ja see on hirmutav.

Olgu selle liberaalse maailmavaatega nagu on, aga poliitiku peamine tööriist on ju avalik kõne, mille tõsiseltvõetavust võib vaadelda ethos–pathos–logos raamistikus. Selle esimesega on meil juba ammu keskpärased lood ja „oletatav laen ämma kapist“ lihtsalt toob selle utreeritumalt esile, nii et kõik saavad lõpuks aru, millega tegu. Aga ilma ethoseta pathos ja logos enam ei tööta – mis tööriistad siis kapist välja võetakse?

Kurb on see, et selja sirgu ajamiseks Eesti vabariigis peab sinu nimi olema vähemalt Kallas või Raud. Raud marginaliseeriti kõige kõrgemal tasemel üleoleva kergusega. Ehk läheb Kallasel paremini.

Keynes on ikka tabanud aja vaimu

"I work for a Government I despise for ends [and means] I think criminal." (1917)

Sularaha praktilisusest

Ühes väikeses ja tublis põhjapoolses e-riigis võib kergesti kerkida küsimus, et miks peaks üks korralik inimene süstemaatiliselt opereerima suurtes kogustes sularahaga. Võttes seda ilmselt kapist, laenates eeldatavasti ämmalt, saades võib-olla mõnelt sõbralt või oma isiklikust sularahavarrukast, kuhu see oli oletatavasti kogunenud. Ja viies ei tea kuhu. Pidevalt, ja täies veendumuses oma tegevuse asjakohasusest. (Täpsemalt vt PM 15.10.2012)

                                       

Õnneks on enamikele mõistatustele siin ilmas ratsionaalsed seletused olemas. Ja nimelt, kes on viimastel kuudel, no tõttöelda juba hea mitu aastat, jälginud ajakirjandust, siis on ta ehk kuulnud globaalsest võlakriisist, mille epitsentris on Kreeka. Ja kuigi Kreeka osakaal Eesti väliskaubanduses on 0,1%, jäädes selgelt alla nii Kenyale kui Guatemalale, on kreeklased suutnud mingil antiiksel imeväel tekitada üleilmse usaldamatuse igasuguse finantsvara vastu, mis ei krabise. Seetõttu hoiab iga vastutustundlik inimene oma sääste praegusel segasel ajal sularahas. Intressi see ei teeni, aga vähemalt nominaalväärtuse säilimine on tagatud. Nii lihtne see ongi, mingeid vandenõuteooriaid pole vaja sepitseda. Ja tehku kurat seal Kreekas oma riigirahandus lõpuks korda, et ausad põhjamaalased ei peaks nende pärast hädavalet vanduma!

(Nii mõnelegi võib jääda arusaamatuks, kuidas üks väike ja vaene Kreeka teisel Euroopa serval suudab juba aastaid hoida kogu maailma majandust depressiivses seisus, aga see on juba teine teema, mis on jõukohane lahata majandusnobelistidele, kui neilegi.)

PS

Seoses raha maast leidmise legitimiseerimisega kaob vajadus ka rahapesu andmebüroo järele, kes paneb oma uksed kinni. Riigieelarve kulupoolel annab see kena kokkuhoiu. Maksubaasi kahanemisest tulenev tulude vähenemine on kokkuarvamisel.

Laenata või mitte laenata

Laenamine on räpane tegevus – seda teab pikaleveninud majanduskriisi taustal iga riigitruu eestlane.

Siiski on üks püha üritus, mille nimel laenu võtmine on OK ja lisaks laenamisele on andestatav ka raha leidmine oma taskust, kapist, pere eelarvest ja seda nii kindlalt, ilmselt kui eeldatavasti. Ka prokuratuuri jaoks.

(Majanduslikult on laenamine igati ratsionaalne tegevus investeeringuteks, mis edaspidi suure tõenäosusega rahavoogu genereerivad.)

Kuidas parteilased Eesti nimelises e-riigis aastal 2012 oma üllatuslikke sularahareserve seletavad, selgub siit (PM 15.10.2012). Küsimus suurele ringile: millistes ELi riikides peavad alljärgnevad seletused riigiga, näiteks maksuameti isikus suheldes vett?


Laenasin ämmalt, kes sai selle suvila müügist.
Tegemist oli mu isikliku sularahavaruga, mille võtsin seifist (50 000 EEK).
Tegemist oli mu enda rahaga, mille võtsin välja oma teiselt kontolt (200 000 EEK).
Võtsin raha oma kapist, need olid palga arvelt kogunenud pere säästud (200 000 EEK).
Tegemist oli minu oma rahaga, kuna hoian raha kullas, hõbedas ja valuutas (195 000 EEK).
Tegu oli mu isiklike säästudega (50 000 EEK).
Olin raha võtnud varem välja oma teiselt kontolt (50 000).
Sularaha oli kätte jäänud kasumlikest ostu-müügitehingutest kinnisvara ja sõiduautodega (14 500 EEK).
Tegu oli isikliku sularahaga (30 000 EEK).
Raha oli pere eelarve (16 500 EEK).
Sularaha oli koju kogunenud (2000 EEK).
Kindlasti oli raha minu vahenditest, sest muud mul polnud (34 000 EEK).
Ilmselt võtsin teise kaardi pealt välja, mul on 4 kontot (11 000 EEK).
Kogusin sularaha koju ja sain ka vanematelt (10 000 EEK).
Sularaha pärineb mu isalt (20 000 EEK).
Teen sularaha sissemakseid ja väljavõtmisi pidevalt (4500 EEK).
Eeldan, et see raha oli mul kodus, sest kavatsesin osta maad (180 000 EEK).
Mõni kogub raha puhkusereisiks, mina valimisteks (50 000 EEK).
Laenasin ilmselt vanematelt (15 000 EEK).
Võib olla mõni sõber tagastas laenu (50 000 EEK).
Mul on äritegevuses pidevalt sularaha käes (100 000 EEK)

Mis – kas kasinus ei toogi kasvu?!

IMFi viimase maailmamajanduse ülevaate järgi kipub avalik kasinus miskipärast majanduskasvu pehmelt öeldes pärssima, vähemalt praeguse rahapoliitika piiratuse olukorras. Hull lugu, poliitikud on üritanud rahvastele viimastel aastatel püüdlikult vastupidist muljet jätta...

"Ms Lagarde also urged countries more generally to refrain from new austerity measures amid signs that the IMF is becoming increasingly concerned about the impact of government cutbacks on growth."

 FT 11.10.2012

Geniaalsed mõtted üha aktuaalsemad

Vabariigi presidendi kantselei pressiteatest (21. mai 2012):

President Toomas Hendrik Ilves nimetas ekslikuks aegajalt erinevates riikides kõlavat nõuet, et kasinuspoliitika tuleb asendada kasvupoliitikaga. 

"Kasinus on poliitika, kasv aga tulemus," ütles ta Eesti Pangas kroonialbumi pidulikul esitlusel.