Kas võlg on võõra oma

BNS kirjutab, et …

IMF ei soovi Kreeka abipaketis osaleda

WASHINGTON, 10. oktoober, BNS – Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ei soovi Kreeka uues abipaketis osaleda, kinnitasid kaks allikat Reutersile. /…/

IMF on juba üle aasta vaielnud uued Kreeka abipaketiga ühinemise tingimuste üle. IMF on jätkuvalt seisukohal, et abipaketis Kreekale seatud majanduslikud eesmärgid on ilma Kreeka võlakoorma kergendamiseta ebareaalsed.

Allikate andmetel on IMF tüdinenud sel teemal vaidluse jätkamisest ja peab nüüd kõnelusi oma uue järelevalve rolli üle…

Pole ju saladus, et IMFi jaoks on Troikas ja Kreeka abiprogrammis osalemine olnud üpris piinarikas, kuna nende Kreeka võla jätkusuutlikkuse analüüsid ei ole olnud kaugeltki sama optimistlikud kui Euroopa Komisjoni omad. IMFi siseauditi raport euroala riikide programmidest järeldab:

And because the European Commission negotiated on behalf of the Eurogroup, the troika arrangement potentially subjected IMF staff’s technical judgments to political pressure from an early stage.

The IMF-supported programs in Greece and Portugal incorporated overly optimistic growth projections. More realistic projections would have made clear the likely impact of fiscal consolidation on growth and debt dynamics, and allowed the authorities to prepare accordingly.

ja soovitab edaspidiseks:

Recommendation 1: The Executive Board and management should develop  procedures to minimize the room for political intervention in the IMF’s technical analysis.

Recommendation 5: The Executive Board and management should reaffirm their commitment to accountability and transparency and the role of  independent evaluation in fostering good governance.

Huvitava kokkusattumusena ilmus just täna järjekordne uuring (Saksa) võla mahakirjutamise teemal, mille lõppjäreldustest ei puudu ka tänapäeva ökonomistidele üldiselt võõras moraalne aspekt.

Economic consequences of the 1953 London Debt Agreement

In assessing the LDA, we must disentangle political motivations (in particular foreign policy) from economic goals. Even if we were to ascribe the most cynical and instrumental motivations to the LDA of 1953 (the need for a strong Germany in the context of the Cold War of the 1950s, in addition to the realisation of the errors of the Versailles Peace Conference and their subsequent effects), it is clear that this debt relief was emphatically designed to help Germany grow. It always prioritised German economic health over the repayment of debt.

This is a striking contrast with recent and current policies toward southern Eurozone countries. Ironically, Germany was the biggest European debt transgressor of the 20th century, as pointed out by both Thomas Piketty and Albrecht Ritschl (Harlan 2015,  Ritschl 2011). Germany strongly insists that Greece, Portugal or Spain pay their obligations, forgetting that Europe was built in part on absolution of debts so that new generations did not pay for the mistakes in the past. Revisiting the LDA we can see how different the policies in the Eurozone crisis have been, and also how these policies may help explain the length of the associated recessions.

(Kas) jää hakkas liikuma

ÄP kirjutab täna, et „Jaapan hakkas jõuliselt majandust elavdama„. Nimelt plaanitakse kulutada fiskaalstiimuliks $132 mld ehk 3,2% SKPst (mitte küll korraga ühel aastal) ja seda olukorras, kus nende eelarvedefitsiit oli mullu niigi 6% SKPst. See on kaks korda suurem sellest Maastrichti piirist, mille ületasid Hispaania ja Portugal ning keda selle tõttu oleks pidanud trahvima, mida vast siiski ei tehta. (Loodetavasti ei, kuna võib ka öelda, et nad ohverdasid ennast eurotsooni kui terviku kiduva sisenõudluse toetamise nimel.)

ÄP sellele uudisele omapoolset hinnangut targu ei anna, vaid piirudb JP peaministri sõnadega: “Selle paketiga me mitte üksnes ei jätka nõudluse stimuleerimist, vaid suudame saavutada ka jätkusuutliku majanduskasvu eesotsas erasektori nõudluse kasvuga.”

                                                                                                                                                                               

Tohhoo tonti! Mis ajast eelarvedefitsiidi suurendamine võib stimuleerida majandust, eriti olukorras, kus riigivõlg on 230% SKPst, imestab Svaasimaa koduperenaise mentaliteediga eestlane!

Maailma progressiivne majanduseliit aga võtab selle uudise vastu rõõmuga ja tagatipuks soovitab sama ka eurotsoonile:

„Shinzo Abe’s stimulus is a lesson for the world: Eurozone nations should use expansionary fiscal policy for structural reform“, Adam Posen, FT 3.8.2016

„For too long, fiscal stimulus has been seen as inimical to structural reform. But done properly, macroeconomic stimulus can be reform, and be more fiscally responsible as a result.“

Heietan nii pikalt seepärast, et augustis on prognoosijad selliste uudiste suhtes eriti tundlikud. Mine tea, äkki otsustavad ka eurotsooni eelarvepoliitikud lisaks moraliseerimisele midagi oma majanduse toetuseks ära teha. OECD ja IMF on sellesuunalisi otseseid ja kaudseid vihjeid heitnud juba aastaid, mõistmata, miks valitsused oma majandusi ahistavad. (Nad väljenduvad veidi pehmemalt;-) Ehk siis nii meie kui kogu ühisrahapiirkonna suurimat probleemi – ärisektori investeeringute nõrkust – võiks sobilikud valitsuse investeeringud kenasti lahendada!

                                                             

„The Key to Raising Business Investment…“ David Lipton, First Deputy Managing Director, IMF 20.7.2015

“Why have businesses in advanced economies not been investing more in machinery, equipment and plants? Business investment is the largest component of private investment, and its weakness has puzzled many of us.

Some believe that the key to more business investment is less uncertainty about fiscal policy, regulation, and structural reforms. Some believe that it is providing better financing, including for small and medium-sized enterprises (SMEs).

But analysis says these explanations are limited. The facts suggest a much simpler answer: Business investment has been weak because economic activity has been weak. Ensuring a recovery in sales and sales prospects is the key.“

No kes oleks võinud arvata, et ettevõtja investeerib siis, kui tunneb omal nahal müügikäibe kasvu! Selle asemel, et „oodata erasektori/välisnõudluse taastumist“, võiks riigid ise vabalt kulutamise otsa lahti teha. Tänu IMFi ponnistustele (WEO April 2015) teame seda nüüd ka tõenduspõhiselt. 

Uus või vana põhjamaa või hoopis Saksamaa

Viimane SIRP lahkab „uut põhjamaad“ ja seob selle esmapilgul ehk veidi üllatavalt Saksamaaga. (Eesti kui uus põhjamaa. Saksamaa agressiivsel majanduspoliitikal on olnud hävitavad tagajärjed kogu Euroopale. Janar Mihkelsaar. SIRP 10.6.2016.)

Kes vanal põhjamaal resideerinud veidikene kauem, selle jaoks on jutt igati arusaadav. Kes vanal põhjamaal pole resideerinud, see võib suhtuda skeptiliselt.

„Esmapilgul jääb mulje, et välja pakutud mõtte peamine siht on lisada Eesti vanade Põhjamaade nimistusse, /…/ See interpretatsioon ei ole ent kuigi tõenäoline, kuivõrd Eesti senine poliitika on vastuolus vanade Põhjamaade põhiväärtustega. /…/ Põhjamaid nähakse manduva sotsialismi kantsina. Meile tahetakse mõista anda, et isegi vanad Põhjamaad peavad valima lõpuks Eesti tee...“

Elame, näeme. Siis aga toob autor sisse huvitava paralleeli ja väidab, et uus põhjamaa on nagu vana Saksamaa!

„Uus põhjamaa on justkui nägus pakend, mille abil üritatakse meile maha müüa hoopis midagi muud. Kui see pakend avada, vaatab terasele vaatlejale vastu hoopis Saksamaa. /………/ Ülimalt püüdliku õpipoisi rolli täites ei ole Eestis suudetud esitada paljusid olulisi küsimusi. /…/ Kas eestlaste palgakasvu saab kontrollida ja alla suruda, et säiliks konkurentsivõime? Millist mõju avaldab neo-liberaalne majanduspoliitika demograafiale ja sotsiaalsele sidususele?“

Artikli mõne majandusanalüütilise väitega võib soovi korral norida, aga tõsi on see, et Euroopa praeguste majandusraskuste taga võib näha Saksamaa agressiivset „konkurentsivõime kasvatamist“ alates sajandivahetusest. (Kauba peale sakslaste omapärane käsitlus makroökonoomikast ehk siis teisisõnu selle distsipliini eiramine.) Joonisel näitab konkurentsivõime kasvu pruuni joone jõuline langus 2001–2008, mis tähendab töölisklassi osa vähendamist loodud lisandväärtuses. See vähendamine ei saanud toimuda kellegi muu kui kapitalisti kasuks. Aga kuna kapitalisti kõht oli juba täis, siis jäi tal kodumaal raha üle, mis eurotsooni turvalistes tingimustes lihtsameelsetele lõunamaalastele lahkelt välja laenati. Teadagi mis tagajärgedega – Saksa pankade võetud riske on nüüd varmalt garanteerimas ka Eesti rahvas.

Kuigi pruun joon on kriisaastatel üksjagu tõusnud, jääb Saksamaal tänu „ülikõrgele viidud konkurentsivõimele“ raha üle juba pea kümnendiku jagu SKPst (8,8% 2015 e pea 300 000 000 000 eurot aastas). Just niipalju peab aga kogu ülejäänud maailm kulutama rohkem kui ta teenib ja paraku ei tee ta seda praeguses depressioonis vabatahtlikult. Sellele viitab artikli alapealkiri.

Igatahes valgustav jutt. Eestlaste palgakasvu (kapitalisti kasumi arvelt) pole aga viimastel aastatel siiski õnnestunud kontrollida, nagu pilt näitab.

Miks keerata kella ja vahetada raha

Sest nii on lihtsam ja odavam. 

Kevadise kellakeeramisega on kõik ammu harjunud, aga mittepaindliku vahetuskursi küüsis vaevleb suur osa Euroopast ikka veel, ja lõppu pole näha. Valuutavahetuse vaevast on need eurooplased nüüd vabad, aga tüli tikub majja, sest jäik vahetuskurss nõuab tavaliselt inimeselt sellist paindlikkust, mida moodsas ühiskonnas ei ole.

Kella keeramise vastu on esitatud väiteid, et sama hästi võib teha ühekordse kampaania: tõuseme kõik varem ja muudame tööaja korraga varasemaks. Takistusi poleks nagu ka ettevõtte tasandil: tuleb ainult töölepingutesse muudatus teha /…/ kõigeks selleks ei pea /…/ ajaskaalat segamini paiskama. (Holger Kaints, EPL 28.3.2016.) 

Põhimõtteliselt jah, aga elu näitab, et palju lihtsam on kasutada „libisevat skaalat“, selle asemel et teha muudatusi miljonitesse lepingutesse. Inimestel on milleski kokku leppida uskumatult keeruline isegi siis, kui kokkulepitu võiks olla kõigile kasulik. Majanduslikus mõttes tähendab see aga, et ebarealistlik lootus kokkuleppele läheb kõigile kalliks maksma. Seetõttu ongi mõistlik mõnede lepingute sõlmimine viia kokkuleppijatest eemale ja sõlmida leping miljonite osapoolte jaoks korraga. Seda kella keeramine sisuliselt tähendab. Keeramise mõistlikkuses oleme kunagi muidugi kokku leppinud.

Kuid mis puutub siia raha?

Teadupärast läheb Soomel majanduskriisi seljatamine äraütlemata vaevaliselt. Võrreldes näiteks Rootsiga. Soomet ei ole aidanud ka nende suurepärased kohad konkurentsivõime edetabelites, kus nad Rootsit enamasti edestavad. Pole kahtlust, et üks olulisemaid asju, mis nende riikide majandusi fundamentaalselt eristab, on oma raha ja rahapoliitika olemasolu või selle puudumine. Üks kasutab eurotsooni ühisraha, aga teine peab oma raha teiste riikidega arveldades alati vahetama. Vastavalt kursile, mis kajastab parajasti kehtivat nõudluse ja pakkumise vahekorda valuutaturul. Sinna võib olla koer maetud.

Juha Sipilä valitsus on praeguseks ametis olnud aasta ja sama kaua on üritatud sõlmida „ühiskondlikku kokkulepet“, mis  vaatamata ponnistustele pole seni õnnestunud. Kainelt mõtlevad ökonomistid teavad, et just see oleks Soome majanduse päästerõngas. Kokkulepet aga ei sünni. Nii nagu ei sündinud seda vaatamata pingsatele otsingutele ka Soome eelmise lama ajal kakskümmend viis aastat tagasi, kui peaministriks oli Esko Aho. Kokkulepet ei sünni, kuna heaoluühiskonna kasvandikul ei ole seda paindlikkust, mida mittepaindlik vahetuskurss temalt nõuab. Ei oo eikä tuu.

Tookord leiti tervenemist toonud lahendus sealt, kust seda praegu otsida pole mõtet – vahetuskursi paindlikkusest. Ka siis oli Soome vahetuskurss fikseeritud, aga oma vääring oli siiski alles. Tagauks oli jäetud lahti ja see võimaldas selle ülesaamatult keerulise „ühiskondliku kokkuleppe“ pärast pikki ja viljatuid läbirääkimisi siiski ühe hoobiga ära sõlmida. Ilma ühegi allkirjata. Otsustades lasta oma vahetuskurss vabaks, valuutaturgude meelevalda. Välismaised võlausaldajad said vastu pükse, aga valgus tunneli otsas hakkas soomlaste jaoks paistma päevapealt ja elu hakkas taas ülesmäge minema. Ka üldine usaldus Soome majanduse vastu taastus kiiresti, nii et investorid jooksid peagi riigi võlakirjadele tormi.

Aga milles see „leping“ siis peaks seisnema? Lugejad on viimase kaheksa aasta jooksul ilmselt tüdimuseni kuulnud väljendit „struktuursed reformid“. Kõik me teame, et hästi ei käi nende riikide käsi, kes pole neid hädavajalikke asju „ära teinud“. Seetõttu väärivad nad ka oma vääritut saatust.

Enamasti jäetakse aga need „struktuursed reformid“ defineerimata, sest naeruväärne oleks jätkuvalt määratleda midagi, millest juba aastaid on räägitud. Tegelikult võib nende reformide all mõelda mida iganes, mistõttu on see sõnapaar ilma täpsustamata sisutühi ja tuleks sellisena keelata. Enamasti pole selle eufemismi taga midagi muud, kui vajadus muuta tööturg (tööinimene!) sedavõrd paindlikuks, et see muutuks kokkusobivaks pöördumatult jäiga vahetuskursi ehk siis meie ühisrahaga. 

Eesti keeles tähendab see „paindlikkus“ muidugi töötaja sama rõõmsat suhtumist palgalangetusse nagu palgatõusugi. Kas see ikka on realistlik ootus?

Milton Friedman kirjutas üle kuuekümne aasta tagasi paindlike vahetuskursside kiituseks just sellepärast, et ta ei uskunud hindade, eelkõige aga tööjõu hinna ehk palga piisavasse paindlikkusse tänapäeva ühiskonnas. Paindlikkusse eelkõige allapoole. Sellel veendumusel oli ta oma elu lõpuni, kuigi praegust kriisi ta näha ei jõudnudki.

Majanduse kohandumise seisukohast ei ole tegelikult vahet, kas eksporditingimuste halvenemisele reageerida vahetuskursi nõrgenemise või kodumaiste hindade langetamisega. Inimese seisukohast on aga vahe suur – vastuseis oma palga langetamisele on oluliselt suurem kui vahetuskursi nõrgenemisele. Selle viimase vastu ei oskakski õieti kellegi suunas protestida.

Just Friedman tõi välja ka analoogia paindliku vahetuskursi ja kellakeeramise vahel – ära jääb vajadus miljonite lepingute sõlmimiseks. See oleks mõttetult keeruline, ja nagu näha, ei õnnestu isegi seal, kus üldiselt on elatud suures üksmeeles.

Seega on mõttekas raskemate lepingute sõlmimine lükata võimaluse korral turgude õlgadele. Anonüümsed turud lahendavad nii mõnegi küsimuse kiiresti ja odavalt, sest nad teevad seda ilma tööandjate ja ametühingute, võlgnike ja võlausaldajate, juristide ja poliitikute osaluseta. Ilma leppimist takistavate emotsioonideta.

On üks abinõu, mis inimese lõpuks siiski painduma paneb, ja see on töö puudumisest tulenev viletsus. Piisavalt kaua kestev ülemäärane töötus sunnib kõiki tasapisi oma hinnanõudmistest taganema ja pikapeale teeb deflatsioon oma räpase töö. See kestab aastaid. Elu aga on lühike. Isegi Friedman ei pidanud sellist ohvrit vajalikuks.

Pikk tee (laia) eduni

Nii mõnegi näitaja järgi on meie edu juba ammu kadestamisväärne. Näiteks vurab Eesti teedel Porschesid ühe elaniku kohta kaks korda rohkem kui meist kaks korda rikkamas Soomes.

Samas nendib statistika, et 280 tuhat inimest elab meil suhtelises vaesuses ehk peab toime tulema vähem kui 400 euroga kuus, kellest omakorda 80 tuhat absoluutses vaesuses, sissetulekuga alla 200 euro kuus. Nendest kahest äärmusest moodustuvad meie keskmised näitajad, mis on ju keskmiselt kenad. Aga kuidas edasi?

Eesti edulugu sai alguse lootusest, et üleminekumajanduste õnne tagavad “Washingtoni konsensuse” kolm vaala – privatiseerimine, liberaliseerimine ja stabiliseerimine. See vabale turule ja fiskaalsele rangusele  toetuv kontseptsioon on hiljem küll liiga lihtsakoeliseks tunnistatud, kuid  ilmselgelt vallandas see meil edukalt erainitsiatiivi ja tõmbas turumajanduse raginal käima.

Praeguseks oleme aga jõudnud niikaugele, et kogu olemasoleva majanduspotentsiaali vabastamine ja tulevase kasvatamine nõuab senisest oluliselt targemat toimetamist. Ja seda eelkõige riigi poolt, sest turg toimib kogu ühiskonna hüvanguks ainult sobivas institutsionaalses keskkonnas.

Põhimõtteliselt on asi lihtne – pikaajaline stabiilne majanduskasv vajab keskkonda, mis toetab inim- ja tootmiskapitali pidevat kasvatamist. Samas tuleb hoolitseda, et õigesti häälestatud stiimulid suunaksid töövõimelised tööle ja haiged koju, säästud investeeringutesse ja mitte spekulatsiooni, andekad õpetajaks ja mitte finantsalkeemikuks.

Aga kuidas neid ilusaid kuid veidi abstraktseid ideid ellu viia?

Eks me teame või arvame teadvat oma kitsaskohti isegi, aga kaugemalt vaadates näeb tihti paremini. Lisaks võib oma jõududest murekohtade tuvastamisel väheks jääda – sõltumatuid ja praktilise kallakuga sotsiaalteaduslikke analüüsikeskusi on meil vähe. Seetõttu tuleks kaasata majanduse arengupidurite tuvastamiseks selle valdkonna maailma tipud, ei vähemat. Seda ettevõtmist võiks metoodiliselt koordineerida näiteks USA tuntuim arenguökonomist Dani Rodrik, tal on kogemusi.

Projekt kestaks ühe aasta ja meeskond koosneks rahvusvaheliselt tunnustatud ja kohalikest teadlastest ja praktikutest. Kaardistataks kõigi majandusega seotud valdkondade pudelikaelad, haridus- ja sotsiaalsüsteemis ennekõike. Jah, just need, sest eelkõige seal tagatakse nii ettevõtjale kui riigile vajaliku targa ja terve tööjõu taastootmine ja püsimine kodumaal. Tulemuseks oleks teadmispõhine alus arengupidureid vabastavateks reformideks. Kogu töö läheks maksma ehk mõni miljon eurot.                         

Kas see tasuks ennast ära? Kui sündinud „struktuursete reformiettepanekute“ abil õnnestuks tõsta Eesti kasvupotentsiaali näiteks vaid 0,1% aastas, siis oleks investeeringu tasuvusaeg mõni kuu. Tõenäoliselt on meie majanduskorralduses lihtsasti kõrvaldatavat ebaefektiivsust palju rohkem.

Selle projektiga peab kaasnema protsess, kus meid kord aastas külastaks kasvõi seesama guru ja esitaks kohalikele ekspertidele, ametnikele ja poliitikutele olulisi küsimusi. Pidevalt tuleb kontrollida, kas oleme ikka õigel teel ja õiged küsimused on siin kasulikumad kui kenad vastused. Sarnaselt ettevõtlusega on ka riigi tasandil majanduskeskkonna arendamine pidev otsing – kuidas kombineerida vaba turgu ja piiravat riiki, keda maksustada ja keda toetada.

Kõlab utoopilisena? Sellisel lähenemisel on siiski pretsedente. Viis aastat tagasi koondas Fiskaaluuringute instituut (IFS) Londonis maailma parima teadmise majanduskasvu toetava ja kaasaegsesse heaoluühiskonda sobiva „hea maksusüsteemi“ põhimõtete kohta. Kaasa lõid ka mitmed majandusnobelistid, et tulemusi oleks põhjust tõsiselt võtta.

Ühtlasi kaardistati brittide maksusüsteemi veidrused ja tõdeti, et radikaalne maksureform oleks hädavajalik. Praegune süsteem on ebaefektiivne, keeruline ja ebaõiglane ning selle pidurdav mõju sotsiaalmajanduslikule arengule mõttetult suur.

Aga mida selliste toredate paberitega peale hakata? Kas briti poliitikud tõesti tormasid sündinud soovitusi rakendama? Valikuliselt – meelepärased tõsteti esile ja tülikad vaikiti maha. Väljakujunenud süsteemi muutmine, kuigi „avalikes huvides“, riivab paratamatult kellegi seni kaitstud erahuve, ei meeldi mõnele valijagrupile või rahastajale, on vastuolus juurdunud dogmadega või heidab varju senise poliitika „ainuõigsusele“.

Mis on siis lahendus? Lihtsat ja kiiret lahendust rakendamise probleemile ei ole. Teoreetiline võimalus oleks kehtestada demokraatiale ajutiselt moratoorium ja osta lisaks nõunikele sisse ka valgustatud monarh, kes reformid ellu viiks. Hiina majanduse vaieldamatu edulugu räägib selle kasuks.

Praktikas on siiski ainsaks lahenduseks haritud ja nõudlik valijaskond, kes ei lase poliitilisel klassil langeda mugavustsooni, vaid sunnib tegutsema laia majandusedu ja mitte enda kitsastes huvides. Ilma aktiivse kodanikuta ei ole põhjust loota, et igale poliitilisele otsusele eelneks võitjaid ja kaotajaid tuvastav analüüs.

Kaheksa aastat tagasi tõdes Marju Lauristin sotsiaalteadlaste aastakonverentsil, et meie ühiskonna sotsiaalfilosoofilise harituse tase on nõrk ja see on Eesti suur probleem. Ehk on tase vahepeal veidi kosunud, aga pikk tee on veel käia, et edu ühtlase ja paksu kihina kogu Eestimaa kataks. Sest demokraatia on kord juba selline riigikord, mis garanteerib, et kedagi ei valitseta paremini, kui ta väärib (G. B. Shaw).