Üks tont käib ringi mööda Euroopat –

… – K-tont! /…/ Kus on see opositsioonipartei, keda tema võimulolevad vastased ei oleks tembeldanud kommunistlikuks …“

Nii alustasid K. Marx ja F. Engels 168 aastat tagasi oma Londonis ilmunud Kommunistliku partei manifesti. Kui arvate, et meenutan seda käimasoleva „vasakpöörde“ tõttu, siis eksite. 

Hoopis rabas jalust allolev uudis. Ilmselt on lahkuv president tutvunud IMFi viimase siseauditi raporti ja muude teemakohaste ohtrate materjalidega vaid pealiskaudselt ja lugenud sealt välja midagi, mida seal ei ole. Või pole tema majandusnõunikud teinud oma tööd korralikult. Igatahes tõlgendavad Obama nõunikud IMFi paljusid seisukohti selles kriisis radikaalselt erinevalt kohalikest nõunikest ja ametlikust doktriinist.

Kõik protestid käesoleva kommentaari osas palun saata cc-na ka B. Obamale ja teistele lahkuvatele presidentidele, aga kontrollige enne nende parasjagu kehtivaid meiliaadresse.

Obama: kasinuspoliitika üksi ei too jõukust
ATEENA, 15. november, AFP-AP-BNS - Kreekas visiidil viibiv USA president Barack Obama lubas teisipäeval veenda oma Euroopa liitlasi, et "kasinus üksi ei too jõukust".
"Oma sõnumis ülejäänud Euroopale rõhutan endiselt meie seisukohta, et kasinus üksi ei saa tuua jõukust," ütles Obama kohtumisel Kreeka peaministri Alexis Tsiprasega.
USA president üritab saada Euroopat leevendama majanduslangusest toibuva Kreeka võlakoormat.
Obama sõnul pole Kreeka valitsuse rakendatud reformid olnud kerged, kuid need olid vajalikud ja teevad riigi majanduse pikas perspektiivis konkurentsivõimelisemaks.
Tsipras sõlmis möödunud aastal Euroopa Liiduga siseriiklikult väga ebapopulaarse abipaketi ning nüüd soovib Kreeka valitsusjuht USA-lt abi võlakoorma leevendamiseks. Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) osales kahes eelnevas Kreeka abipaketis, kuid keeldub kolmandat korda osalemast, kui EL ei vähenda Kreeka võlakoormat.
EL-i juhtriigiks peetav Saksamaa, kus toimuvad järgmisel aastal parlamendivalimised, on võlakoorma leevendamisele vastu.

Vallatud kurvid

Vasakpööre ja parempööre ehk kuidas eestlased kadestavad ameeriklasi ja tunnevad kaasa brittidele. 

Eestimaal on huvitavad ajad. Mart Luik hirmutas juba eelmiste valimiste aegu Keskpäevatunnis, et ...

„Kui vaadata valimisloosungeid ja -reklaame, siis vasakpööre on siin juba ju toimunud, ettevõtjatega ei tegele enam keegi, kõik pakuvad lihtsalt raha.“

Nüüd aga kinnitatakse rahvale kõrgeima juhtkonna tasemel, et vasakpööre on lõplikult kätte jõudmas. Kinnitage turvavööd! 

See väljavaade paneb ilmselt eestlasi kadestama ameeriklasi, kelle värske president lubab, et ...

„We’ll pass massive tax reforms to create millions of new jobs and lower taxes for everyone. And we are, by the way, the highest taxed nation in the world — please remember that.“

Enamiku Maarjamaalaste allkirjad on sellele loosungile vist garanteeritud!

Brittidega on aga topelt kehvasti. Kõigepealt hülgavad nad meie ühise sõbraliku pere ja lisaks vahetavad valitsuse, mis küll nime poolest parempoolne, aga teeb vasakpoolseid (definitsiooni järgi hukatuslikke?) tempe – nimelt lükkab planeeritud eelarvetasakaalustamise edasi. 

(Fiskaalpoliitikahuvilistele: Mäletatavasti kuulutas George Osborne 2010, kriisi sügavikus, välja riigieelarve tasakaalustamise kava, millele avaldas esimese hooga toetust 20 tuntud ökonomisti, kaasa arvatud Ken Rogoff (The Sunday Times 14.2.2010). Mõni päev hiljem aga kirjutasid 58 vähemalt sama nimekat ökonomisti vastukirja (FT 18.2.2010), milles lükkasid selle argumentatsiooni otsustavalt ümber. … Kui paar aastat hiljem neilt 20-lt ökonomistilt küsiti, et kas nad on jäänud oma arvamusele kindlaks, siis möönis seda vaid üks, kes ei olnud Ken Rogoff (New Statesman 15.8.2012).) 

Trump lubab olla „kõikide ameeriklaste president“. Obama partei kaotuse põhjusena mainitakse, et ta seda piisavalt olla ei suutnud. Brexiti tingis keskmise inglase rahulolematus oma elujärje edenemisega pikkade aastate jooksul (milles ülemäära Brüsselit süüdistada on ülekohtune). 

Pikalt vinduma jäetud globaalne majanduskeskkond tekitab protesti igasuguse – nii „vasakpoolse“ kui „parempoolse“ – eliidi vastu ja sellele järgnevad kurvid võivad olla vägagi vallatud.

Poliitika ja analüütika nagu siga ja kägu

Alüütiline konsensus on, et taastumine käesolevast majanduskriisist on olnud ennekuulmatult, arusaamatult ja põhjendamatult aeglane. Ühtlasi on analüütiline konsensus juba aastaid koondunud Keynesistlikus tiivas, mille järgi on globaalse, aga ennekõike euroala esimene ja põhiline majandusprobleem ebapiisav kogunõudlus. Just see takistab kiiremat hõive ja tööviljakuse kasvu. Erasektor säästab rohkem kui soovib investeerida, mistõttu intressimäärad on nullis ja inflatsioon jääb jätkuvalt lootustele alla.

Kuna rahapoliitika võimalused nõudlust turgutada on ilmselt ammendatud, jääb üle loota vaid valitsuste suuremale kulutamisele. Selleks pole aga enamus arenenud riikide valitsusi vaatamata autoriteetsete institutsioonide üleskutsetele seni huvi üles näidanud. Ilmselt on kasinuse alla maetud liiga palju poliitilist kapitali, mistõttu on sellest dogmast raske loobuda. Samuti töötab populistlikult paremini riigi rolli allasurumine – jätame inimesele raha kätte, ega ta loll pole, teab ise kõige paremini, mida sellega teha. Analüütilise konsensuse kohaselt tuuakse aga sellega ohvriks nii praeguste (töötuse kaudu) kui tulevaste (madalama sissetuleku taseme ja kasvu kaudu) põlvkondade heaolu.

Arusaadavalt ei tähenda konsensus majandusanalüüsis täielikku üksmeelt, kuigi OECDle ja IMFile on sellel aastal lisandunud ka Euroopa Komisjon ja Keskpank. Ühtlasi on täiesti võimalik ühendada nõudlust toetavaid meetmeid struktuursete kitsaskohtade leevendamisega. 

Allapoole koguneb jooksvalt konkreetsemaid sõnastusi probleemi olemusest ja võimalikest lahendustest. Need pärinevad kullaprooviga majandusvaatlejatelt, kellele läheb korda elanike laiade masside käekäik nii täna kui homme.

Euroopa Keskpank:

“All in all, this analysis suggests that the investment performance in the current cyclical phase is not the most disconcerting component of growth; rather, from a historical perspective, it is aggregate consumption that has been growing more slowly than usual. This finding is important for policymakers. The current recovery in investment can only be sustained if aggregate consumption also grows at a sufficiently robust pace in parallel. Policymakers would be misguided to focus on investment exclusively. Instead, policies should aim for a broader recovery of aggregate demand and consumption in particular.”

The recovery of investment in the euro area in the aftermathof the great recession: how does it compare historically? ECB 28.10.2016

Euroopa Komisjoni kantsler:

“Current conditions are extraordinary and call for a supportive fiscal policy.
/.../The European Commission has just called for a fiscal stance that is more supportive of the recovery and of monetary policy in the Eurozone. The case is strong for spending now on investment and other targeted programmes supporting growth and employment. /.../

Policy-wise, the optimal response is to spend now on growth- boosting but non-permanent programmes. This advice should be followed.”

Fiscal space and low interest rates: a Eurozone perspective, Buti, Carnot, voxeu 28.11.2016

 Euroopa Komisjoni strateegiakeskus:

“The euro area fiscal stance has only very recently turned mildly positive after having been contractionary between 2011 and 2013, and broadly neutral since then. The bulk of recent literature points to a series of conditions under which discretionary fiscal actions would yield larger benefits than under normal circumstances. The euro area currently meets most of these conditions, suggesting it would benefit from additional supportive fiscal actions. This call has been voiced by both the EU – via the Commission and the ECB – and a by very broad set of stakeholders, from international organisations to internationally respected academics.”

EPSC Strategic Notes: Towards a Positive Euro Area Fiscal Stance. Supporting public investments that increase economic growth. 23.11.2016.

 Euroopa Komisjoni kantsler:

“The slack present in the economy seems to go beyond what is suggested by headline data. /.../ Low levels of investment, combined with high corporate and household savings, are also behind the high current account surplus of the Eurozone, which reflects a dynamics of aggregate demand weaker than output dynamics. /.../ Eurozone’s high current account surplus is projected to recede only gradually over the forecast horizon, remaining still high (2.9 % of GDP) in 2018. /.../
.... achieving a supportive fiscal stance for the Eurozone seems appropriate at this juncture. Countries that have fiscal space should use it to support domestic demand, particularly investment,”

An unusual recovery: Charting the way forward for European policymakers, Buti, Leandro, Berti, voxeu 12.05.2017.

Poliitika, analüütika ja meie geenid

Eestlastel tundub kaugelearenenud majandusmõtlemine olema geenides. Nädal tagasi selgus, et värske majandusnobelist Holmström on Eesti sugemetega. Kriisi keskel polnud ühel kõrgel riigiteenijal Kadriorust mingit probleemi paika panna majandusnobelist Krugmani sõnadega (paljude teiste ja vähem viisakate hulgas):

„Sorry, not conserv. or leftist. Just can't fathom why following agreed upon EU fiscal rules justifies smug & snide gloating re: my country.“ — toomas hendrik ilves (@IlvesToomas) June 6, 2012

Sarnaseid mõtteid võime lugeda ka tänasest PMist: „Rootsi rahandusminister sarjab ELi eelarvereeglite rikkujaid“, mis läheb ilmselt hästi kokku talupojaarusaamaga, mida selle õnnetus seisus rahvamajandusega peale hakata.

Eelnevaga seoses tähelepanu!

Kevadel tuleb Tartusse järjekordne Eesti juurtega majandusnobelist (2011) Christopher Sims. Tema vanaisa põgenes Tsaari-Eestist lapsena küll juba üleeelmise sajandi lõpus, kuid sellele faktile pühendab ta siiski olulise osa oma Nobeli-biograafiast. Kõigil, kes omavad veendunud seisukohti eelarvepoliitika rollist depressiivse nõudluskeskkonna parandamisel, on võimalus ennast proovile panna. Argumenteeritud väitluse ettevalmistamiseks võib tutvuda Simsi äsjase ettekandega Jackson Hole’is maailma keskpankuritele, kust koorus välja selline praktiline soovitus:

“A Eurozone-wide moratorium on the Maastricht budgetary rules, to be kept in place until area-wide inflation reaches and sustains the target level, would be effective. Of course it is difficult to see how, in the Eurozone institutional framework, this could be arranged.”

CHRISTOPHER A. SIMS, Jackson Hole 26.8.2016
FISCAL POLICY, MONETARY POLICY AND CENTRAL BANK INDEPENDENCE

Värske Nobel

Eile välja kuulutatud Soome päritolu majandusnobelist Bengt Holmström on küll mikroökonomist, aga eurokriisi töötavatest ja mittetöötavatest lahendusest oli tal oma selge ettekujutus juba 2012. aasta jaanuaris, kui ta Helsingis Aalto ülikoolis ühe särava loengu pidas. Muu hulgas väitis ta järgmist:

• Eurokriis ei lahene, kuni elatakse päev korraga ja (poliitikutel) ei teki visiooni kriisi lõplikuks lahendamiseks, nii et turud ka sellesse usuksid;
• Tuleb keskenduda pangandussektorile (mis on omakorda seotud riigivõlgadega) ja mitte fiskaalkoordinatsioonile;
• Finantsturud on nii hämarad/läbipaistmatud, et riskide kogunemist seal ei olegi võimalik märgata – likviidsust tuleb tagada korraliku kapitaliseeritusega ja mitte „suurema läbipaistvusega“;
• Eelnevast tulenevalt terane tähelepanek: informatsiooni sümmeetriat kui turgude hea toimimise ühte eeldust võib täita nii kõigi osapoolte täieliku informeerituse kaudu (finantsturgudel ebareaalne), kuid ka vastupidi – keegi ei saa ega peagi saama millestki midagi aru, usaldus/likviidsus olgu tagatud teiste vahenditega;
• Unustage kõik praegused euroala reeglid ja alustage puhtalt lehelt, need reeglid kirjutatakse varem või hiljem kõik uuesti!

Väga värsked väited siiamaani. Kas neisse oleks suhtutud tõsisemalt, kui Holmström oleks saanud oma Nobeli neli aastat tagasi? Vaevalt. Stiglitzit, Kurugmani või Simsi (see nobelistist naljamees rääkis augustis Jackson Hole’is maailma keskpankuritele tõsimeeli, et euroala fiskaalreeglitele tuleks kehtestada moratoorium, kuni inflatsioonieesmärki ei ole püsivalt saavutatud ja hoitud) ei võta siinkandis keegi tõsiselt, või vähemalt ei julge seda avalikult tunnistada.

Põhimõtteliselt oli Holmström siis (23.1.2013) euro suhtes siiski optimistlik, aga täiesti veendunud, et lahendus ei ole Saksamaa poolt peale surutud eelarvepoliitika koordinatsioon, kuna see on poliitiliselt ebarealistlik ja mittevajalik. Euroopa riigid, nagu ka USA osariigid, on selleks liiga erinevad.

Värskel nobelistil on tihe seos ka Eestiga, siin ratsutab oma nõbu ehk noore Bengti seljas meie kunstiline fotograaf Peeter Laurits.