Sinine ja punane ja must ja valge

Eestlase põhiküsimus loomaaias teadupärast on, et mida elevant temast arvab. Infokülluse ajastul, kombinatsioonis globaalse tervise- ja majandushädaga, on selle arvamuse moodustamiseks materjali rohkem kui küllaga. Üks pilt küllaltki autoriteetsest allikast hakkab aga eriti silma – pea kogu Euroopa on meie riigi sünnipäeva künnisel rüütatud meie lipusinisesse, aga väike Eesti on miskipärast isepäiselt veripunane.

Sellel kaardil tähistab tumesinine riike, kus riigi toetus tööst ilma või eemale jäänud inimestele katab üle poole nende senisest palgast ja punane neid, kus 19.2.2021 seisuga märkimisväärset sissetulekutoetust ei ole. Nii et selline vaade kujundab maailma arvamust meist juba pikemat aega.

Toetus üleöö töö kaotanutele pole meil alati siiski kasin olnud. Lausa vastupidi. Just Eesti töötasu hüvitis startis järgmise pildi kohaselt (sama allikas, Eesti jäme sinine, Läti punane, Leedu roheline, Soome peen sinine, Rootsi kollane jne) esimesena ega jäänud teisele alla, kuid jaanipäevaks sai see läbi. Uudiseid jälgides kestab kriis siiski täie hooga edasi.

Eestile on viirus olnud mõnevõrra armuline ja majanduslik tagasilöök ametliku statistika kohaselt tublisti alla ELi keskmise. Ehk pole meil seetõttu põhjust väheseid tööta jäänuid täiendavalt poputada? Kas nii on, võib näha järgmiselt jooniselt. Tundub, et tööpuudus on meil ELi kontekstis kasvanud pigem palju (Eesti puhul täiendav töötuse kasv jaanuariga võrreldes 3 protsendipunkti, Leedul veelgi rohkem, aga teistel selgelt vähem).

Indikaatoritesse, mis väidavad suutvat kaardistada kõige erinevamaid näitajaid võrreldaval kujul kõigi maakera riikide kohta, tuleb alati suhtuda suure ettevaatusega. Ehk on siingi tegemist alatu vandenõu või suure eksitusega? Siiski, ökonomistide konsensuslik soovitus poliitikutele kohe kriisi algul oli tugevdada sotsiaalse kaitse süsteeme. Meil ei langenud see kuigi viljakale pinnasele.

Märk on igatahes maha pandud. Ilmselt on selle asjaga nii nagu Tarmo Soomere poolt viimases Plekktrummis kirjeldatud olukorras: seisab eestlane Austraalias looduskaitsealal vastamisi krokodilliga ja arutleb, et millest see krokodill küll parajasti mõtleb, ja vastus on Soomere meelest lihtne – sõltuvalt kellajast mõtleb krokodill eestlasest kui hommikueinest, lõunasöögist või õhtusöögist. Nii et mingi vihje see punane plekk Euroopa kaardil meie valikute kohta maailmale annab ja see ei tarvitse olla tõest väga kaugel.

Head isu!

Vihakõne, maksupettus ja statistika ehk definitsioonide tähtsusest

Ametnikud, kes te pole armastatud!

Statistika on teadagi definitsioonide kunst. Ükski arv ei ole iseenesest õige ega vale. Kuid statistiliste näitajatega opereerimisel jääb opereerija südametunnistusele avada esitatavate näitajate täpne sisu ja seos reaalse eluga. Vastasel juhul on kaheldava väärtusega järeldused kerged tulema.

Vihakõne, mille kriminaliseerimisega Rahandusministeeriumi keldris vahelduseks tegeldakse, on emotsionaalselt ülesköetud meestele sedavõrd tundlik nähtus, et mõiste määratletakse kitsalt, vastavalt oma ilmavaatele, et ülejäänud aur saaks minna teema naeruvääristamisele. Saatejuht saab sellest mõistest aru nii (anonüümseks kommentaariks on voli vaid temal):

„Saage palun õigesti aru:
Nt see ei oleks mingil juhul vihakõne ega karistatav - "Kuku Keskpäevatunni kommentaatorid on täielikud idiood ja värdjad!"
Aga see oleks vihakõne - "Tulge kõik kohe Keskpäevatunni stuudiosse ja anname neile seal korralikult peksa! Kaikad kaasa!"“

Vihakõnet eristab statistilisest näitajast see, et tema kohta ühtne määratlus puudub. See annab ruumi erinevateks tõlgendusteks. Riigikogu kantselei õigus- ja analüüsiosakond peab vihakõneks muu hulgas …   

„/…-/ teguviisi, millega toetatakse, ergutatakse või kutsutakse üles teatud inimest või inimgruppi häbistama, vihkama, alavääristama /…/ stigmatiseerima või negatiivselt stereotüpiseerima. /…/ Ühtlasi õõnestatakse eelarvamustel põhinevate stereotüüpide loomisega teatud inimgruppide väärtust teiste ühiskonnaliikmete silmis. /…/“

Olgu pealegi, ametnikud-poliitikud on oma saatusega leppinud, aga kuidas puutub siia maksupettus? Maksujuristid vaidlevad muidugi vastu, aga maksupettust võib ühiskondlikust aspektist defineerida kui olukorda, mille puhul enamus ratsionaalseid inimesi nõustub, et maksu oleks pidanud maksma sõltumata sellest, kas seadus seda ette nägi või mitte. Nii nagu heal lapsel mitu nime, on olulisel nähtusel mitu tõlgendust.

__________________

Et kaardistada vihakõne mõiste retseptsiooni ametnike seas, PALUN TEID ANONÜÜMSELT VASTATA KAHELE VALIKVASTUSTEGA KÜIMUSELE (võtab alla 1 minuti) selle e-kirja ja järgneva teksti põhjal (ette kantud 19.09.2020 Kuku Keskpäevatunnis emotsionaalselt ülesköetud saatejuhi poolt u 50. minutil):

„/…/ väga mõnus on olla ametnik /…/ ametnikke tuleb kogu aeg juurde /…/ üha suurem osa eestlastest ongi riigiametnikud /…/ ega nemad ei tooda mingit väärtust, rääkimata lisaväärtusest /…/ see ei ole OK, et kogu aeg tuleb juurde mingisuguseid jüngreid kuskil /…/ sest et riigiametnik ei tooda mitte tuhkagi, temast ei tule mingit kasu /…/“.

Kõik vastused on õiged definitsiooni järgi.

Vabandan ennast kordamast.

Säästmise paradoksid ehk kas homme kõik ökonoomitama?

Homme olevat rahvusvaheline säästupäev. Kas tõesti võib olla olemas selline päev? Vaatasin järele ja tõesti – just 31. oktoobril 1924 peeti Milanos esimest rahvusvahelist säästupangakongressi. 

Pea sajanditaguse ettevõtmise eesmärgiks oli teadvustada tarbijate massidele säästmist kui sellist ja selle olulisust nii majandusele kui inimesele. Et elada homme paremini kui täna, tuleb täna kõhu kõrvalt näpistada, võimaldades sellega tootlikkust tõstvaid investeeringuid ja sedakaudu homme lahedamat elu nautida.

Paradoksaalne on lugu küll selle algatuse algupäramaaga – saapamaad on põhjamaal ikka vastutustundetu kulutamise võrdkujuks peetud. Paradoksaalne on ka mõiste „ökonoomika“ päritolu – see tuleb Kreeka keelest (oikonomia) ja tähendab „leibkonna majandamist“, kus eelarvetasakaal oli ilmselt au sees. EKI ja Cambridge’i sõnastikes lähevad mõistete ökonoomitama ja economize tähendused seekord kokku – mõlemad viitavad koonerdamisele.

Üleskutse säästmisele võib tänapäeval tekitada siiski vastuolulisi tundeid. Juba tubli kümme aastat on arenenud maailma keskpangad, Euroopa omaga esirinnas, kasutanud pea kõiki mõeldavaid ja mõeldamatuid võtteid, et … suunata majandusagente säästmise asemel hoopis kulutama! (Jaapanis on seda harrastatud palju kauem, aga kuna erasektor piisavalt kulutama ei kipu, siis on pidanud seda tegema riik, kasvatades oma võlakoormat sedavõrd, et õhtumaalasteltki ööune võtab.)

Vabas ühiskonnas kedagi kulutama sundida ei saa. Küll aga saab kulutamise vastandtegevuse ehk säästmise teha alalhoidlikule kodanikule võimalikult ebamajanduslikuks, hoides raha hinna ehk intressimäära nulli lähedal. Seda ongi tehtud ja lõppu ei paista.

Tegelikult on küll nii, et keskpangad on siin sabassörkijad ja turvalise säästmise on praegusel ajal majanduslikult kaheldavaks teinud hoopis vägevamad allhoovused, mis maailmamajandust viimased aastakümned suunanud. Nimelt vaevab vähemalt rikaste riikide majandusi erinevatel põhjustel juba pikemat aega säästude üleküllus (investeerimisvajaduse suhtes), mis tuli teravalt ilmsiks suurele finantskriisile järgnevas aneemilises majanduskeskkonnas. 

Seega, head kodanikud – teie sääste pole juba ammu kellelegi vaja, mistõttu ei õnnestu neid ka riskivabalt investeerida, ilma et peale ei maksaks.

Nii et paradoksaalne lugu selle säästmisega moodsal ajal. Kuidas talitada olukorras, kus ühest küljest peaks nagu mõtlema pensionipõlvele ja mitte kogu sissetulekut poodi viima (kuna riiklik pension ei kavatse tagada väärikat vanaduspõlve)? Teisest küljest peaks aga tulema vastu keskpankade palvetele ja raha soodsatel tingimustel lausa juurde laenama, et seda siis poodi viia ja sedakaudu keskpanga missiooni täitmisele kaasa aidata. Rahamaailma vägevatega tüli norides jääb kaotajaks ikka väike inimene.

Võta sa kinni, mida siis ikkagi teha homsel säästupäeval …

Juhtub ka paremates perekondades, aga pole hullu

Erasektor ametnikke ja nendega samastatud isikuid ei armasta, kui pehmelt väljenduda. Sellega ollakse vist leppinud. Aga nagu elus ikka, pole halba ilma heata.

Pea kolm aastat tagasi kirjutas kultusjutusaatejuht Priit H. Ekspressis:

„Kui prooviks 2018. aastal ilma vihkamise ja alandamiseta? /…/ Tajusin lõppenud 2017. aastal aina kasvavat vihkamist väga erinevate teemade juures“. Autor seletab, et „Vihkamisele eelneb lõksusattumise tunne, hirm. Miks on nii paljudel inimestel tunne, et nad on sattunud väljapääsmatusse olukorda, mida nad ei kontrolli ja mis tekitab frustratsiooni?“. Ning ta lõpetab oma artikli tsiteerides eksperti: „oma tahte abil, ratsionaalselt ja süstemaatiliselt seda rakendades, võime vastu seista primitiivsele kalduvusele oma vastaseid alandada.“

Kuid ajad muutuvad ja inimesed koos nendega. Kaks nädalat tagasi, laupäeval (19.9.2020), kostus kohalikust raadiost lainepikkusel 100,7MHz kl 12:50 paiku sama mehe suust selliseid hõiskeid:

„/…/ väga mõnus on olla ametnik /…/ ametnikke tuleb kogu aeg juurde /…/ üha suurem osa eestlastest ongi riigiametnikud /…/ ega nemad ei tooda mingit väärtust, rääkimata lisaväärtusest /…/ see ei ole OK, et kogu aeg tuleb juurde mingisuguseid jüngreid kuskil /…/ sest et riigiametnik ei tooda mitte tuhkagi, temast ei tule mingit kasu /…/“.

Noh, emotsionaalselt ülesköetud mehele võib ju mõndagi andestada, ehk rahuneb esmaspäeva hommikuks maha, paneb oma õppejõu mütsi pähe ja räägib tudengitele jälle selget juttu. Ametnik aga olgu väärikas 24/7 vastavalt oma eetikakoodeksile, ja võtku meediapeks vastu.

Aga mis siin siis head on? 

Kui uskuda Milton Friedmanit, et inimühiskond toimetab oma toimetamisi eelkõige turusuhete kaudu, siis pole hullu kedagi. Nimelt on vaba turu suur voorus, et ta suunab vastastiku kasulikule koostööle ka inimesed, kes üksteist vihkavad. Nii et elu ei jää seisma, kuni turg töötab ja nähtamatu käsi suunab.

Südamlik hoolitsus meie päevaste vajaduste eest, tootlikkusest rääkimata

Nagu hästi teada, Productivity isn’t everything, but in the long run it is almost everything (P. Krugman). Ehk siis meie elatustase saab pikas plaanis kasvada eelkõige tootlikkuse kasvu kaudu, ja tootlikkuse kasvatamiseks on vaja utšitsa, utšitsa, utšitsa (V. Lenin). Soovitavalt reaalaineid ja mitte mingit ugri-mugrit. Kes julgeks vastu vaielda?

Hästi on teada ka, et iga päev tuleb juua vett. Ja apteekrid on välja arvutanud, et ühte pooleliitrisesse pudelisse mahub inimese igapäevasest veevajadusest 31%. Mitte 30% ega mitte ka 33,3%, nii et kolmest pudelist päevas jääb veidi väheks.

Et apteegikülastajatel see vajadus meeles püsiks, tuleb seda tarvilist nestet ennastsalgavalt turundada  – Tõnismäe apteegis on see ahvatlevalt välja pandud vähemalt viies erinevas lokatsioonis. Et kellelgi kahe silma vahele ei jääks. Hoolitsetud on sellegi eest, et ka kehvema nägemisega pensionär saaks kohe aru, et tegu on hädavajadusega, mille rahuldamist apteekrid südamega võtavad. Hind ei tapa, võrreldes ülejäänud kraamiga, mida kõrval müüakse. Et tegu on kõigest „joogiveega“, pole enam väga oluline, aga ju käsib seadus ka selle hinnasildil ära mainida. Trükimusta sinna palju ei kulu.

Selle taustal tundub konkurentsiameti nurin ravimite mõneprotsendiste juurdehindluste kallal tagurliku tähenärimisena. Isegi kui pudelisse lasta rahvusvahelises võrdluses kallist Viimsi vett 3,84€/m3 (Helsingis 3,70), kujuneb joogiveeliitri juurdehindluseks 78025%. Selline tootlikkus on iga kaupmehe unistus, mille täitmiseks pole vaja koolis käiagi, pealehakkamist on vaja, aga mis on kättesaadav siiski vaid neile, kelle kätte riik on usaldanud sellise kauba müümise, mille kasulikkust ei oska tavaline inimene ise hinnata.

Siit kolm tähelepanekut:

• Ettevõtlusvabadus on väärt väärtus, aga selle piiramatu rakendamine võib anda kahtlase väärtusega tulemusi.

• Kogu majanduse tootlikkuse ja rahva elatustaseme kasvatamisele tuleb kasuks, kui ettevõtlikkus kui piiratud tootmistegur on suunatud uue väärtuse loomisele ja mitte riiklikult mahitatud ümberjagamisele.

• Juba Adam Smith teadis, et turumajandus ei toimi hästi ilma moraalse vundamendita, aga ta on ammu surnud.

 

Meie pensionipõlve võimalustest

Avaldatud Eesti Ekspressis 2.10.2019

Kes poleks tüdimuseni kuulnud targutusi, et „vananemise tingimustes ei ole alternatiivi kogumispensionile“. Või et „vananeva rahavastiku tingimustes pole võimalik tagada praegust asendusmäära“ (palga ja pensioni suhet). Lauri Lepikult olla kaks sotsiaalministrit küsinud lausa, et „kas meie pensionit veel saame tulevikus“? Uurime seda eksistentsiaalset küsimust.

Et keerulisest probleemist aru saada, tasub seda lihtsustada ja veidi utreerida. Kujutame ette maailma, kus elavad kaks töötavat tööealist ja üks mittetöötav pensionär. Tööealised teevad tööd ja toodavad kumbki kolm pätsi saia päevas. Saiast kogu toodang ja tarbimine koosnebki. 

Jagades need kuus saia ära kolme elaniku vahel, jääb keskmiselt igaühele päevas nosimiseks kaks saia. Kuidas need kuus saia kolme suu, või meie küsimusepüstituse puhul töötajate ja pensionäride vahel tegelikult jagunevad, sõltub sellest, kuidas töötajad ja pensionärid selles osas kokku lepivad.

Kujutame nüüd ette teist maailma, kus elavad koos üks tööealine ja kaks pensionäri. Kuna tööviljakus sellest demograafilisest muutusest meie lihtsas mudelis ei sõltu, siis jagub selles maailmas igale elanikule keskmiselt vaid üks saiapäts. Tegelik jagunemine sõltub jällegi ühiskondlikust kokkuleppest, kuid demograafilise paratamatusena jääb elanike keskmine elatustase eelmise maailmaga võrreldes madalamaks. 

(Päriselu enamasti nii hull ei ole ja tööviljakuse kasv tagab selle, et tulevased põlved elavad keskmiselt ikka minevastest paremini, sest rahvastiku vananemine ei toimu üleöö.)

Ehk teisisõnu, riigi kogutoodang sõltub igal ajahetkel töötajate hulgast (ja tööviljakusest). Pensionäride elatustase töötajate suhtes, mis on meie murelaps, aga sõltub ühiskondlikust kokkuleppest, mille nimi on pensionisüsteem. Ja olgu see süsteem milline tahes, keskmist elatustaset see vähemalt eelpool kasutatud mudelis ei mõjuta. Seda mõjutab vaid töötajate ja ülalpeetavate arv (ja tööviljakus).

Tarbimisvõimet võib töötajatelt pensionäridele siirdada põhimõtteliselt kahel viisil. Üks skeem toimib riigi sunnil: maksustades töötajaid ja andes selle raha nende töötajatega samal ajal elavatele pensionäridele. See vastab meie I sambale.

Alternatiivse skeemi puhul säästavad töötajad vabatahtlikult osa oma jooksvast sissetulekust ja talletavad säästu finantsvarasse. Sai kuivaks pensionipõlveks ära. Ja kui töötajast saab pensionär, võtab ta oma finantsvara, avastab, et see süüa ei kõlba, müüb selle finantsturul maha ja ostab saadud raha eest töötajalt saia. 

Aga kellele pensionär oma finantsvara pensionipõlves müüb? Ikka temaga samal ajal elavale tööealisele, kes loobub osast enda küpsetatud saiapätsidest, kuid teeb seda esimese skeemiga võrreldes vabatahtlikult. See variant vastab meie III ja pärast reformi ka II sambale.

Teine finantsskeem ehk kogumine erineb esimesest ehk jooksvast maksustamisest eelkõige selle poolest, et jätab töötajale suurema isikliku vastutuse oma toimetuleku eest pensionipõlves. Pensionäride klassi tarbimisvõimet töötajate suhtes aga see ei paranda ehk keskmist asendusmäära ei tõsta.

Demokraatliku riigi pensionisüsteem on valimisprotsessi tulemus, mille toimimine sõltub demograafiast, makromajandusest ja inimese olemusest. Inimese kohta on teada, et ta hindab rõõmu tarbimisest täna oluliselt kõrgemalt kui ebamäärases tulevikus, lükkab edasi olulisi otsuseid ja suure riski või keerukate valikute puhul ei tee üldse mitte midagi või kui siis rumalusi. Ja inimest, kelle kõht on täna tühi, ei saa süüdistada selles, et ta oma pensionipõlvele eriti ei mõtle. See kõik on väga inimlik ja inimene jääb ikka inimeseks. Isegi nõukogude võim ei suutnud kasvatada „uut inimest“.

Hoopis teisiti on aga makromajandusliku olukorraga, mis on alates 1990ndatest, kui Maailmapank (veidi naiivselt) kolmesambalisi pensionisüsteeme propageerima hakkas, kardinaalselt muutunud. Siis oli põhjust suunata töötajaid säästmisele, et madalamate intressimäärade kaudu stimuleerida investeeringuid ja sedakaudu oma riigi majanduskasvu. 

Finantskriis aga paljastas tõsiasja, et säästmist on tänapäeva maailmas hoopis liiga palju! Pensionikoguja seisukohast tähendab see aga, et turvaliselt pole oma varanatukese väärtust enam võimalik kasvatada. Lisaks sissetulekute kontsentreerumisele on ülemäärase säästmise põhjuseks olnud ka aktiivne pensionikogumine.

Kuid veelgi olulisem argument kogumispensioni vastu muutunud maailmas on demograafia. Kuni suure kriisini elasid nii Eesti kui teised riigid meie esimese näidismaailma järgi, kuid koos kriisiga hakkas kogu ilm siirduma teise maailma demograafilisse pilti. Esimeses maailmas oli (ühel) pensionäril lihtne müüa oma kogutud finantsvara (kahele) tööealisele, kes soovisid kogumispensioni kaudu omakorda oma pensionipõlveks valmistuda. Teises maailmas aga on oma kogutud vara müüjaid üha rohkem ja ostjaid vähem.

Nagu varem tõdesime, ei aita kogumine (töötajate maksustamisega võrreldes) iseenesest pensionäride elatustaset tööealiste suhtes tõsta. Kogumine võimaldab küll parandada säästliku töötaja elujärge pensionipõlves, kuid mitte kõigi pensionäride oma töötajate suhtes korraga. Vananeb ju kogu planeet ja meie seejuures mitte kõige kiiremini.

Inimkonda eristab loomariigist komme, et lisaks järeltulijatele hoolitsevad inimesed ka oma esivanemate eest. Pensionärid on tööealiste vanemad, igal ajahetkel, nii kollektiivselt kui individuaalselt. Nii meie esimeses kui teises maailmas ja päriselus ka. Meie aga vaatame tuima näoga otsa graafikutele, mis näitavad Eesti keskmise pensioni madalat suhtelist taset ja selle jätkuvat vähenemist keskmise palga suhtes ning peame seda paratamatuseks.

Nii või naa, pensionäride saia küpsetavad nendega samal ajal elavad tööealised, nii täna kui homme, ja kogumine ei muuda seda tõsiasja karvavõrdki. Keskmine pension saab vananeva rahvastiku puhul keskmise palga suhtes tõusta vaid pensionäridega samal ajal elavate tööealiste kõhu kõrvalt ja pikemas plaanis loomuliku iibe paranemise kaudu. Vabatahtlikku kogumist eelistav süsteem eeldab, et inimväärne pension on tagatud ka ilma kogumiseta.

Kingitus tulevastele põlvedele

Eestlasele on hästi teada, et tulevaste põlvede arvelt elamine on patt ehk jumalale mittemeelepärane tegu, mis karistuseta ei jää. Seda kogesid vastutustundetud perifeeriariigid sajandi kriisis kümme aastat tagasi, kui olid oma riigivõlad lubamatutesse kõrgustesse lasknud (ja avastasid, et neil puudub oma keskpank viimse instantsi laenajana). Riigivõlg kui akumuleerunud eelarvedefitsiitide tagajärg just seda tähendabki, et kulutan täna, aga maksan homme. Täna kulutan mina, aga homme, kui koidab tasumise tund, oled minu asemel juba sina, tulevane põlv. Katoliku kirikus kvalifitseeruks selline teguviis ilmselt surmapatuks. Kiriku võim pole muidugi enam endine.

Eilne uudis aga rõõmustas – Elron plaanib osta neli uut rongi. Loodetavasti. Lapse- ja ratturisõbralikud ja puha. Kui valitsus raha leiab. Vastav minister: „tänase päeva küsimus on see, et millised on need võimalikud katteallikad“. Ehk siis nulliläheaste intressimäärade tingimustes pingutame püksirihma, et teha kingitus tulevastele põlvedele, sest ega me ju arve tasumisega samal aastal ronge kohe maha kanna. Euroopale selga pööravas Ühendkuningriigis on reisirongi keskmine vanus 21 aastat, kuid leidub ka 40 aastaseid isendeid. See tähendab, et need rongid sõidavad palju kauem kui nii mõnigi, kelle kõhu kõrvalt täna rongid ostame, nendega sõita saab. See on üllas tegu.

Pole kahtlust, et andmise rõõm on suurem kui saamise oma, eriti kui anname järeltulevatele põlvedele. Aga et niimoodi popsi kombel, peost suhu … vanarahvaski teadis, et ega see saks ole, kel paar tuhat võlgu pole.

PS
Üks reitinguagentuur äsja arvas, et võiksime ka neljasaja rongi jagu võlgu võtta, meie riigireitingut see ei kõigutaks.