Erasektor ametnikke ja nendega samastatud isikuid ei armasta, kui pehmelt väljenduda. Sellega ollakse vist leppinud. Aga nagu elus ikka, pole halba ilma heata.
Pea kolm aastat tagasi kirjutas kultusjutusaatejuht Priit
H. Ekspressis:
„Kui prooviks 2018. aastal ilma vihkamise ja alandamiseta? /…/ Tajusin lõppenud 2017. aastal aina kasvavat vihkamist väga erinevate teemade juures“. Autor seletab, et „Vihkamisele eelneb lõksusattumise tunne, hirm. Miks on nii paljudel inimestel tunne, et nad on sattunud väljapääsmatusse olukorda, mida nad ei kontrolli ja mis tekitab frustratsiooni?“. Ning ta lõpetab oma artikli tsiteerides eksperti: „oma tahte abil, ratsionaalselt ja süstemaatiliselt seda rakendades, võime vastu seista primitiivsele kalduvusele oma vastaseid alandada.“
Kuid ajad muutuvad ja inimesed koos nendega. Kaks nädalat tagasi, laupäeval (19.9.2020), kostus kohalikust raadiost lainepikkusel 100,7MHz kl 12:50 paiku sama mehe suust selliseid hõiskeid:
„/…/ väga mõnus on olla ametnik /…/ ametnikke tuleb kogu aeg juurde /…/ üha suurem osa eestlastest ongi riigiametnikud /…/ ega nemad ei tooda mingit väärtust, rääkimata lisaväärtusest /…/ see ei ole OK, et kogu aeg tuleb juurde mingisuguseid jüngreid kuskil /…/ sest et riigiametnik ei tooda mitte tuhkagi, temast ei tule mingit kasu /…/“.
Noh, emotsionaalselt ülesköetud mehele võib ju mõndagi andestada, ehk rahuneb esmaspäeva hommikuks maha, paneb oma õppejõu mütsi pähe ja räägib tudengitele jälle selget juttu. Ametnik aga olgu väärikas 24/7 vastavalt oma eetikakoodeksile, ja võtku meediapeks vastu.
Aga mis siin siis head on?
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar