Et uni oleks rahulik ehk ettevaatust matemaatikaga

Pole kahtlust, et selle nädala number on neli. Lisaks kõigile Eesti riigi fiskaaltervisest hoolijaile tegi sellise järelduse ka Poliitikaguru (alates 16. minutist). Just nii mitu protsenti tuleb Eestil järgmisel kümnel aastal maksta intressi äsja laenatud miljardi eest.

Kas neli on suur või väike arv? Võta sa kinni. Paljud tunduvad arvavat, et sellest on veel vähe meie unerahu häirimiseks, mistõttu rõhutas ka peaminister, et see on tervelt 32 korda suurem kui viirusekriisis emiteeritud 10 aastaste võlakirjade intress. Tookord oli selleks 0,125% aastas. Eelmainitud raadiosaates osales ka tuntud füüsik, kes samuti ei näinud selles akrobaatikas midagi küsitavat.

Pole kahtlust, et 4 on oluliselt suurem kui 0,125. Kuid tehkem väike mõtteeksperiment! Ilmselt olete nõus, et nii 0,125% kui 0,0125% on mõlemad üpris väikesed laenuintressimäärad. Kuid kui kaks aastat tagasi oleks Eesti riik oma 10 aastaste võlakirjade eest pidanud maksma 0,0125% aastas, siis oleks praegune 4% lausa 320 korda suurem! Ilmselt poleks sellisel juhul muud uudised emissioonipäeval AK eetrisse enam mahtunud.

(Mõtteharjutus unetutele: kaks aastat tagasi emiteeris Eesti riik ka lühemaid, ühe aastaseid võlakirju intressimääraga –0,296%; kui mitu korda on meie praegune intressimäär kasvanud sellega võrreldes?)

Jutusaates mainitakse ka, et oleme langenud Lõuna-Euroopa riikide tasemele: Itaalia, Kreeka… teate ju küll. Jube lugu. Lohutuseks võib siiski tõdeda, et ka USA kümne aastaste võlakirjade eest soovivad investorid tänapäeval saada u 4% tootlust. Seega pole siin häbeneda midagi. Tõsi, ka neist on saanud piiririik – kaks mobilisatsioonipõgenikku olevat paadiga pagenud Alaskasse.

Nii et meelerahu huvides tasub matemaatikaga olla ettevaatlik. Et ei läheks nii nagu finantskriisi järgses Gérard Depardieu’ga filmis „Saint-Amour“ noorel prostituudil, kes puhkeb Prantsuse riigi ränkraske võlakoorma pärast öösiti lohutult nutma.

Punased Ferrarid ehk meie majanduslikud väljavaated

Viisteist aastat tagasi oli suvi Eestimaal tujukas ja püsimatu. Aga palgakasv oli stabiilselt 20% ja inflatsioon vaid 6%, nii et elu oli siiski ilus. Nii meil kui mujal. Ja tundus minevat aina paremaks. Pärast pikka ootamist jõudis poelettidele ka esimene iPhone (originaaleksemplariga võib endiselt tutvuda 11.k galeriis), mis rõõmustas nii kärsituid digifiile kui kannatlikke investoreid.

Kuid just täna 15 aastat tagasi oli Euroopa suurim pank BNP Paribas sunnitud teatama, et… USA väärtpaberituru teatud segmendis on likviidsus likvideeritud (complete evaporation of liquidity). Seda laiema avalikkuse poolt tähelepanuta jäänud uudist on peetud ka Suure (Läänemaailma) Finantskriisi sünnipäevaks.

Maailmas on jälle pöördelised ajad, kuid paljudel on endiselt hoog sees, nii meil kui mujal. „Vaatamata muredest maailmamajanduse pärast, teatas Ferrari viimase kvartali rekordilisest käibest ja kasumist. Tugevast nõudlusest tingitud uute Ferraride tellimuste arv tõi kaasa uue rekordi.“ ÄP 3.8.22

Selgub, et Ferraride nappusel on oma roll ka väikesel Eestil. „Kui eestlane ostab kalli superauto, eelistab ta ikka uut autot, erinevalt muust Euroopast, kus ostetakse rohkem kasutatud superautosid.“ ÄP 28.7.22 Ferrari tootis esimesel poolaastal 6706 superautot, millest Eesti turule jõudis 17 ehk u 0,3%. Eesti osakaal globaalses SKPs on aga vaid 0,03%, nii et häbeneda pole siin midagi.

Esimese hooga võib ju imestada, et kas tumeda tuleviku valguses on ikka mõistlik oma rahakotti niimoodi tuulutada, ehk tasuks hoida mustadeks päevadeks? Hüpotees ütleb siiski, et ratsionaalne inimene hindab igal ajahetkel oma kogunenud vara ja tulevasi sissetulekuid, jagab selle oodatavate elupäevade peale ära ja kulutab iga päev vastavalt sellele rehkendusele. Kuna sõjaohu tingimustes tõenäolised oodatavad elupäevad vähenevad, siis peabki tarbimine täna kasvama. Seda loogikat kinnitavad ka uuringud – eluohtlike konfliktide tingimustes muutuvad inimesed kärsitumaks, säästavad vähem ja toovad tarbimist ajas ettepoole. Peale selle on kiire auto abiks, kui Narva tank peaks kraana otsas pauku tegema.

Kuid vaadates kohalikku sõidukite arvelevõtmise statistikat tuleb välja, et nooblimad sõiduautod ei lähe meil mitte vurledele viimsepäeva lustisõiduks, vaid hoopis firmadele töiseks tootmissisendiks (nagu ennegi), muutes meie majanduse agiilsemaks! Prognoosijad saavad siit kinnitust, et vaatamata kõigele koledale investeerimisjulgus püsib ja tootmispotentsiaal kasvab.

Lisaks võib allolevatest tabelitest näha, et koroonakriisiaastad on liigutanud meid selgelt „väärtusahelas ülespoole“ – kui tavaliste ja veidi üle keskmise autode ostmine on 2019 aastaga võrreldes vähenenud, siis paremate markide soetamine on selgelt kasvanud. Nii et raskusi pole vaja karta, need teevad tugevamaks.

(Tabelites on kasutatud automarkide rahvusvahelist liigitust, Eesti komberuumis kuulub Porsche tavaliste sõidukite gruppi.)

(tabelid võivad sisaldada ebatäpsusi)

Lambalaul

Inimese olemus on muidugi ka siinmail hästi teada ja põlistatud muu hulgas populaarsetes lauludes. Sõnade autor on Juhan Saar, elektriinsenerist kirjanik ja luuletaja. Nagu näha, ei pea inimese olemuse läbihammustamiseks olema „inimhingede insener“.

Inimene kui lammas ja teisi tähelepanekuid ehk „jumalat masinast“ oodates

Inimene on lammas. See on nobelist Doris Lessingi „Vanglad, milles me vabatahtlikult elame“ põhisõnum, mis võiks olla ka raamatu pealkiri. Õieti peaks, sest nii leviks see kurb tõdemus paremini ja aitaks ehk ära hoida jubedusi, mis inimese seesugune olemus, eriti kombinatsioonis võimu mittevahetumisega, endaga paratamatult kaasa toob.

Inimene on lammas ehk alandlik karjaloom evolutsioonilistel põhjustel. Ammustel aegadel oli suurem tõenäosus ellu jääda karja liikmena kui üksi, ja kari allub üldiselt juhile. Karja kombeid oli eluliselt oluline järgida, kuna vastasel juhul ähvardas karjast välja heitmine. Ja see tähendas hukku.

Sellisest karjakäitumisest kõneleb Erik Haameri maal „Väljatõugatu“ (originaal Viinistu kunstimuuseumis), milleks sai kunstnik inspiratsiooni Ruhnu saarelt aastal 1936. Veel möödunud sajandil leidus Eestis kogukondi, kes tõukasid oma vallasemad koos vastsündinuga aerudeta paadiga merele. Pildilt on näha, et nii mõnedki väljatõukajad tunnevad ennast selle juures ebamugavalt, aga enese alalhoiuinstinkt ei luba ratsionaalsusel ja südametunnistusel sekkuda. Nagu kirjutab Lessing (lk 40): „Kõige raskem asi maailmas on minna oma grupi vastu.“

Aegade jooksul on inimene ligimeste kallal toime pannud ohtralt metsikusi. Sellest võiks ehk aru saada, kui kurja tehakse surmaähvardusel. Võib mõista, et psühhopaadist autokraadi käe all muutuks nii mõnigi julmaks käsutäitjaks. On teada, et 3-4% inimestest ongi oma olemuselt julmad. Ka sõduril pole häid valikuid, kui käsk on tappa. Grupihuvide vastu hakkamine kuitahes õilsatel kaalutlustel nõuab suurt julgust ja vähesed on selleks loodud. „Kõige raskem asi maailmas on säilitada mingi grupi liikmena oma individuaalne dissidentlik arvamus.“, kirjutab Lessing (lk 39).

Kuid inimene ei muutu lambana tuimaks käsutäitjaks ainult diktaatori käe all. Avo-Rein Tereping räägib ööülikooli loengus „Inimese tumedam pool“ psühholoogilistest eksperimentidest, mille käigus hakkasid täiesti tavalised inimesed käituma kaaskodanike suhtes julmalt ilma igasuguse sunni või ähvarduseta, lihtsalt (tungiva) soovituse peale (Milgrami katse). Käsu täitmine vabastab vastutusest ja kaks kolmandikku katsealustest täitsid oma surmava ülesande lõpuni. Stanfordi eksperiment näitas, kui kiiresti muudab kontrollimatu võim normaalse inimese koletiseks tavalises mängusituatsioonis.

Inimesel on ka muid omadusi, mis kombinatsioonis eelmainituga võimaldavad ebasoovitavaid tagajärgi ja mis talletatud ilmselt kõigi rahvaste vanasõnadesse. Kohalikel pankuritel polnud probleemi liigutada kosmilisi summasid, mille pehmelt öeldes hämar päritolu oli ilmselge ja mis aitas kaasa sellele, kuhu oleme tänaseks jõudnud. Raha ju ei haise. Vähe sellest – keset Euroopat, kaunitel alpiaasadel asub väike armas riik, kel pole olnud plaani astuda EL liikmeks. Ega vist võetakski, kuna raha pole seal kunagi haisenud.

Lisaks on inimesele omane eitada ebameeldivaid tõsiasju kuni viimase hetkeni ja sealt edasi ka. Tänasesse seisu pole me ju sattunud üleöö! Ehk oleks võinud midagi kunagi teisiti teha? Kuid ka koletu tuleviku eitus on inimlik kaitsereaktsioon, et hullu olukorraga toime tulla.

Kel vähegi elukogemust ja silmad-kõrvad peas ning süda sees, on aegajalt imestanud, kuidas valdaval osal inimestest on kalduvus alluda kollektiivi ja selle juhi arvamusele ka siis, kui isiklik seisukoht läheb ilmselt sellega vastuollu. Olgu siis ratsionaalses või moraalses plaanis. Midagi pole parata, kelle peost sööd, selle laulu laulad. Kui palju Lääne poliitikuid ja ametimehi on söönud diktaatori peost, seda ehk ise teadvustamatagi, teab vaid jumal.

Lessing võtab eelneva kokku nii (lk 58): „Kõik, mis on kunagi minuga juhtunud, on õpetanud mind hindama üksikisikut, inimest, kes arendab ja säilitab omaenda mõtlemisviisi, kes hakkab vastu grupi mõtlemisele ja grupisurvele“.

Mis me selle teadmisega siis peale hakkame?

Väljapääsmatus olukorras on inimesed olnud ennegi. Positiivne lahendus meie lähitulevikus saab ilmselt olla vaid deus ex machina – jumal, kes astub välja lavale veerenud masinast. Vanas Kreekas kasutati seda dramaturgilist võtet etenduse lõpus olukordades, kui füüsika- ja psüühhikaseadustega kooskõlas olevat positiivset lahendust enam ei olnud. Nii ka nüüd.

Pikemas plaanis pakkus veel äsja veidi lohutust Jüri Saare põhjalik analüüs suure idanaabri hingeelust „Uut Gorbatšovi oodates“ (Sirp 28.01.2022) – naabril on olnud ajaloos nii paisumise kui kahanemise aegu. Kahjuks katkesid sealt paistnud üksikud lootusekiired juba neli nädalat hiljem.

Nii lühikeses kui pikas plaanis saab lahendus peituda vaid inimeses endas. Lessing (lk 19): „Ent alati on olemas vähemus, kes nii ei käitu [ei mängi kaasa mistahes mängu], ning mulle tundub, et meie tulevik, meie kõigi tulevik sõltub sellest vähemusest. Peaksime mõtlema, kuidas kasvatada oma lapsi nii, et see vähemus kasvaks, mitte aga sisendama neisse aukartust korra ees.“ Ja ühiskonnad tuleb üles ehitada nii, et inimese pime pool ei pääseks esile, kuna üle oma varju ikka ei hüppa.

Raud, kivi ja inimese olemus

Rauas on väge.

Jõulunädala Plekktrummis oli külaliseks Anu Raud, akadeemikust tekstiilikunstnik, kelle mitmeharuline suguvõsa kubiseb tõlkijatest–kirjanikest, aga mitte ainult. Toasooja kahaneva kättesaadavuse taustal ei saanud saatejuht mööda minna ka elu materiaalsest poolest. Meenutades tõsiasja, et külalise vanaonu oli Märt Raud, Eesti põlevkivienergeetika rajaja, küsis ta, et kuidas Anu Raud rohepöördele kaasa elab.

Vastus küsimusele oli elutark – süüdi pole mitte põlevkivi vaid INIMESE AHNUS, ja et selles küsimuses võiksime kuulata Fred Jüssit, kes ütleb, et maailm on küllalt tugev, et katta meie vajadusi, aga mitte nii tugev, et katta meie ahnust.  Ta jätkab veidi erutatult: „Ülemõõduline reisimine /…/ lapsed pole Nuustakul käinud /…/ jälle kolid kotti ja Kanaari saartele ja tagasi…“. Lahenduseks pole muud kui „mõõdukas tarbimine ja vähe tahtmine.“

Nagu ikka, on suur tarkus vanem kui meie ja Fred Jüssigi tsiteeris siin Mahatma Gandhi mõtet: „Maa võib rahuldada inimeste vajadusi, aga see maa ei suuda rahuldada inimeste ahnust.“ Ghandi suri aastal 1948 ja globaalse kliimaga ta teadaolevalt ei tegelenud. Oma ajast ees olemine ei taga enamasti rahulikke elupäevi.

Kuidas aga läheb see süüdlase tuvastamine ja ideaalmaailma illusioon kokku meie otsatule kasvule orienteeritud elukorraldusega? Eesti Pank on oma äsjases prognoosis samuti mures ülemäärase nõudluse (ahnuse?) pärast, aga hoopis teistel põhjustel – riigi poolt tõugatuna kiirendavat see hinnatõusu, mis meist sõltumatult niigi kiire.

Inimeste lõputu ahnus on teadupärast üha kasvava majandustegevuse tagatis ja majandusanalüüsi nurgakivi (ressursid kipuvad olema piiratud, aga vajadused piiramatud). Nüüd aga selgub, et see ahnus on kogu kurja juur! Kuidas patiseisust välja tulla?

Ilmselt tuleb oma tarbimiskorv raskest rauast kaupadelt (Londonis nimelt esitleti äsja „modernse luksuse lipulaeva“, mis „sobib ainult kõige nõudlikumatele“, kuid mis Eesti tarbijani jõuab kahjuks alles jaanuaris) ümber suunata väikese ökoloogilise jalajäljega teenustele, näiteks üksteisele luuletuste lugemine, vähemalt jõuluajal. Kuidas inimese olemus edaspidiseks loodusseadustega paremini kooskõlla viia, vajab lahendust juba õige pea. Seniks nautigem Tartu rahu!

Reaalsuse moonutamise kiituseks

Täna, 5. oktoobril 2021 möödub kümme aastat legendaarse reaalsuse moonutaja Steve Jobsi surmast. (Lilled võib viia rahandusministeeriumi 11. korruse galeriisse.) Jobsi teekaaslased teavad hästi, milline võime oli mehel veenda nii ennast kui teisi oma geniaalsete ideede teostatavuses. Jobs ei aktsepteerinud mingeid piiranguid enda poolt visandatud täiusliku toote loomisel ebarealistlikuks tähtajaks. Vastupandamatust jõuväljast mõjutatuna hakkasid võimatut uskuma ka kõik ümbruskaudsed. Ja tihtipeale saigi võimatu võimalikuks (nagu näha 11. k galeriis). Paljud juhid on püüdnud Jobsi meetodit järgida, vahelduva eduga.

Kuid nagu suurmeestega ikka, ei mahu nende vaimne pärand kirstu ära, vaid jääb heljuma tulevaste põlvede kohale, kuni ükskord end kuhugi istutab. Selle külvi vili tundub olevat ka keskpanga äsjase majandusprognoosi pressiteade.

Inimesele tänavalt, olgu ta poliitik, ametnik, ajakirjanik või tavaline valija, ei jää kahtlust, et meie 5% inflatsioonis on süüdi vastutustundetu eelarvepoliitika – kes veel kui keskpank tunneb eelarvetasakaalu ja hinnatõusu vaheliste seoste hägushajusaid niidistikke kui oma taskuid! Kuid kas süüdi on praegune või eelmine valitsus? Ja mis siis nüüd peaks tegema, kuhu poole jooksma? Valimised on ukse ees ja valija tahab teada!

Lähemal uurimisel sugeneb siiski kahtlus, et kas praegune kiire hinnatõus, mis panga prognoosi järgigi ajutine, on ikka seotud eelkõige meie valitsus(t)e poliitikaga ja milliste fiskaalsete võtetega saaks seda ohjeldada. Kuid valitsust hurjutava, samas valitsusest sõltumatu keskpanga autoriteet ei luba jõulises sõnumis kahelda. Kui keegi jõuab reaalsusele jälile, siis palun sellest kohe teada anda.

Keskpank ninapidi kommunaalpoliitikasse?

Valimised lähenevad vääramatu kiirusega ja sellest on raske kõrvale jääda isegi sõltumatutel institutsioonidel. Keskpanga äsjase prognoosi pressiteade toob välja iga valija jaoks valusa hinnakasvu ja seostab selle üheselt valitsuse (praeguse, eelmise, eelmiste?) vastutustundetusega riigi tulude ja kulude tasakaalu sättimisel. Geniaalne strateegia valimiseduks – sõnasta oma autoriteeti kasutades probleem, millest massid aru saavad, ja näita näpuga süüdlasele. Edu on garanteeritud!

Milline on aga praeguse ja eelmiste valitsuste seos meid tabanud 5% hinnatõusuga. Nagu alumiselt pildilt näha, annavad valdava osa sellest energiatooted ja tööstuskaubad, mis on suures osas imporditud ja mille hinna langetamiseks peaks valitsus omast taskust peale maksma. (Aga see ei vastaks vist vastutustundlikkuse definitsioonile.) Kohalike tegurite panus hinnatõusu sisaldub eelkõige oranžis tulbas, mis tuleneb kodumaisest palgatõusust. See jupp aga moodustab kogutulbast vaid viiendiku ja jääb kriisieelse ajaga võrreldes tagasihoidlikuks.

Nii et põgusal vaatlusel jääb mulje, nagu tegemist oleks lihtlabase valimiskampaaniaga, kus ülla eesmärgi nimel (ohjeldada inflatsiooni ja levitada oma ilmavaadet) on kõik meetodid head. Kui aga keegi oskab seletada, milliste eelarvepoliitika vahenditega õnnestuks valitsusel reaalelus ja vastutustundlikult praegust inflatsiooni märkimisväärselt ohjeldada, siis sellele on välja pandud eriauhind.