Nagu kaks tilka vett ehk kuidas meil siis läheb

Tänasest Äripäevast vaatavad kõrvuti vastu kaks esmapilgul vastandlikku uudist, mis võivad tekitada hämmingut – kas surutis väärib tõesti pidu!

ÄP1

ÄP2

Tegelikult oleme sarnases olukorras olnud ka varem (2008). Ja sama lugu on viimasel ajal ka meie SKP statistikaga – kaks aastat järjestikust majanduslangust, kuid samas kiire palgakasv, suhteliselt tugev tööturg, eeskujulik laenukäitumine ja oodatust parem eelarvepositsioon. Tule taevas appi!

Vastandite ühtsus on filosoofiline küsimus, millele ei ole juba definitsiooni järgi lõplikku ja õiget vastust (autod tänaval on nagu voolav jõgi Herakleitosele…). Otsingud siiski jätkuvad ja seletusena pole välistatud ka ajakirjanduse lihtlabane klikijanu. Nii et pole tigedat idanaabrit vajagi, segadust külvame endasse ise, turustiimulite ajel.

Disaini ise õiglane automaks

M1 aastamaks ja reg.tasu impordilt

M1 reg.tasu omanikuvahetuselt

N1 aastamaks ja reg.tasu impordilt

N1 reg.tasu omanikuvahetuselt

Maksuküür

EL SKP

TLV annab teada

Seoses rahvusvahelise tähtsusega trammiliini rajamisega Tallinnast Tallinnasse ja sellest koorunud liiklusküsimusega teatab TLV järgmist:

1. Liikluse parema sujuvuse huvides võivad edaspidi bussiradadel sõita kõik sõidukid. Kui kunagi oli bussirada vaid ühissõidukite ja vähemalt 50 000 € turuhinnaga erasõidukite ning lihtsalt eriti läbematute juhtide päralt, siis praeguseks on selle kasutusele võtnud juba igas hinnaklassis ja keskmise häbikünnisega sohvrid. Vähese tühja linnaruumi efektiivse kasutamise seisukohast on see ratsionaalne valik. Nii et seaduskuulekad kodanikud – ärge häbenege ega pabistage, MUPO on kõriauguni koormatud tasuta ühistranspordi jõustamisega.
2. Lisaks olete ilmselt märganud, et Tallinna teedelt ja tänavatelt on igasugune liikluskultuur ja head tavad ning kombed taandunud. Harjuge ära! Nüüd ja edaspidi on lubatud ja lausa soositud kõiksugune trügimine, vahelekiilumine ja muul moel oma lühihuvi edendamine teiste arvelt. Isikuvabadusi austades ja maksumaksja raha säästes me komblusjärelvalvega ei tegele, nüüd ega edaspidi.
3. Eelkirjeldatud paindlikkuse kehtestamisel lähtutakse TLV väärtustest – oleme avatud ideedele, muudatustele ja ettevõtmistele.
4. Eelnevaga seadustab TLV vana Eesti kombe kohaselt kujunenud olukorra.

Muutunud elukorraldus kehtib, kuni Tallinn saab valmis. TLV teavitab kodanikke aegsasti, kui on aeg autod vesijalgrataste vastu vahetada.

Kui raha pole, siis äkki vedeleb see maas, ehk kes on poodu ja mis on köis

Poodu majas köiest ei räägita, aga liberaalsel ajal sobib ehk meenutada üht põlist nalja ökonomistide arvel…

Jalutavad kaks ökonomisti mööda tänavat, möödudes külma kõhuga $100st rahatähest, seda üles korjamata. Veidi hiljem, kui targutused turgude efektiivsusest ja jäiga vahetuskursi muredest on ennast ammendamas, küsib üks ökonomist teiselt: ega see polnud mitte $100ne rahatäht, millest me mõni aeg tagasi möödusime? Ei, kui oleks olnud, siis oleks keegi selle juba ammu enne meid üles korjanud, vastab teine.

Loo küüniline moraal on see, et kõik lihtsad võimalused raha teenida on kellegi teise poolt juba ära kasutatud ja kui sulle tundub, et kuskil on siiski raha ripakil, siis oled tõenäoliselt midagi kahe silma vahele jätnud. Nii see tihti ongi. Kuid siiski… uusi ettevõtteid luuakse meil iga päev, mis tähendab, et ettevõtlikel inimestel on endiselt usku kasumi teenimise võimalustesse kõige erinevamates valdkondades. Ametnikud olgu selle eest tänulikud ja poliitikud ärgu kärpigu ette võtmise stiimuleid, siis on kõik hästi.

Seni ongi olnud hästi, ehk lausa kahtlaselt hästi – juba aastaid on Eesti maksusüsteem kuulutatud maailma parimaks, ettevõtja seisukohast (Tax Foundation). Eelneva taustal võib meie algse küsimuse püstitada riigi vaates: äkki siiski vedeleb kuskil (maksu)raha maas, vaja see vaid üles korjata? Lihtsalt ettevõtmise asi. Sellega seoses üks tähelepanek.

Vaatamata majanduslangusele, mida statistikud suutsid mullu ELi kontekstis mõõta vaid Eestis, läheb meie ettevõtetel üldiselt hästi. See väljendub ka paremates autodes meie teedel ja tänavatel, mis paitavad silma ega toida kadedust. Kuidas nii? Oleme harjunud end ikka kadetsevaks rahvaks pidama! Aga akadeemik Jaan Undusk kirjutab nädalavahetuse Postimehes, et „eestlane on põhiliselt kitsi, hoiab kokku nii enda kui oma vara arvel. Venelane ei ole kitsi, aga venelane on kade“. PM 7.4.2023

Üks ettevõtlike eestimaalaste lemmikautosid näeb välja nii nagu alloleval pildil. Kuna meie teed-tänavad kubisevad sellise väljanägemisega masinatest, siis ei pöörata neile ammu enam tähelepanu. Pole ka kindel, kas selline kast kellegi silmi paitab. Igatahes võeti neid (MB G63 AMG) tänavu jaanuaris–veebruaris meil uuena arvele veel viis tükki. Tax free. Soome riik oleks nende viie isendi pealt kasseerinud automaksu miljoni. Kas Eesti riik on jätnud raha maha vedelema? Ainult üks mudel, kaks kuud, ja miljon! Muid mudeleid ja marke osteti ikka ka, Porschesid näiteks 41 tükki, uusi, vaadake aknast välja.

Selle seni ekspluateerimata maksubaasi kallale mineku juures on vähemalt kaks küsimust. Esiteks – kas see võtab ära stiimulid väikeses Eestis üldse midagi ette võtta, ehk kukutab kokku meie majanduse? Ja teiseks – kas ülevoolava tarbimise progressiivne maksustamine riivab kodanike õiglustunnet?

Aga kes on poodu ja mis on köis? Võta sa kinni.

Meie tarbimiskorvi hämaramast poolest ehk kuidas riigid meie raha kulutavad

Inimene elab teadagi selleks, et tarbida, ikka rohkem ja rohkem. Kuni kõik saab kord otsa. Seda ebamugavat tõika tõrjudes võib siiski uurida, milliseid kaupu–teenuseid meie tarbimiskorvis leidub ja kes või mis korvi sisu määravad.

Nagu paljud asjad siin elus, jaguneb ka inimese tarbimiskorv kaheks – avalikeks ja erakaupadeks–teenusteks. Eratarbimiskorvis on leib ja õlu, peavari, ilusad autod ja paremad riided, vaba aja naudingud, veidi aspiriini jne. Selle sisustab igaüks vastavalt oma võimetele ja eelistustele.

Iga päev me sellele ei mõtle, aga arvestatava osa meie tarbimiskorvist moodustavad ka avalikud kaubad–teenused – nii umbes veerandi. (Ainuüksi „avalikku korda“ tarbib igaüks meist tubli euro eest iga jumala päev.) Neid pakub rahvale riik sunnikorras kehtestatud maksude eest ja selle sisu üle saab igaüks meist otsustada vaid kaudselt, iga nelja aasta tagant. Minnes edukalt poliitikasse õnnestub selle üle otsustada vahetumalt, kuid siiski mitte päris suveräänselt. Valimisedu nimel tasub rahvale pakkuda ikka seda, mida rahvas ihkab. Ja see on ajas muutuv.

Kui teise inimese rahakotis sorimine on patt, siis riigieelarvesse oma nina pistmine on lausa iga kodaniku kohus. Loodetavasti ei paku homne hommik uut ärevust ja kõik saavad rahulikult pista oma nina Eesti ja teiste EL riikide rahakottidesse ja uurida, millises mahus erinevaid avalikke kaupu teistes riikides nauditakse. Et millise osa SKPst ehk sissetulekust on Euroopa rahvad otsustanud eraldada tervishoiule, haridusele, kultuurile, sise- ja välisjulgeolekule, sotsiaalsele kaitsele jne. Sõltuvalt riigi jõukusest või suurusest. (Tulemuste tõlgendamine on omal vastutusel!)

Kulutused avalikele teenustele tehakse eratarbimiskorvi arvelt, nii et kui tahame tunda end turvalisemalt ehk tarbida rohkem välisjulgeolekuteenust, näiteks 2% asemel 3% SKPst, siis peame paratamatult loobuma natukesest erakaupadest. Nii umbes ühe euro jagu päevas, ja see ootab meid ees. Kõike head korraga ei saa. Selle konkreetse valiku sunnib meile peale idanaaber, kuid üldiselt on need valikud siiski meie endi kätes.

Valimiste eel on täheldatud, et parteid soovivad pakkuda rahvale üksjagu head ja paremat, ehk avalikku kaupa rohkem kui seni, ka osakaaluna SKPst. Arusaadavalt saab see tulla vaid erakaupade ehk maksukoormuse kasvu arvelt. Selles pole ka midagi imelikku, kõik on seaduspärane, kooskõlas Wagneri seadusega, mis sätestab, et rahva jõukuse kasvuga suureneb riigi poolt pakutavate kaupade–teenuste osakaal meie tarbimiskorvis.

Ja mitte sellepärast, et poliitikud soovivad meid valimiste eel labasel kombel ära osta, vaid rikkuse kasvades muutuvad inimesele üha olulisemaks sellised teenused, mida on mõistlik pakkuda riigi poolt maksuraha eest. Eelkõige sotsiaalne kaitse, mis vastavalt Maslow’ vajaduste hierarhiale muutub aktuaalseks alles siis, kui tuba on juba soe ja kõht on täis. Olemegi sinna jõudmas.

(Paljukurdetud eelarvetasakaalu probleem tuleb sellest, et vaatamata nihkunud eelistustele avalike kaupade suunas ei raatsi valijad oma eratarbimiskorvis millestki loobuda ja poliitikud teavad seda. Nii et süü on kahepoolne. Varem või hiljem kompromiss siiski leitakse.)

No eks heaoluriik olegi üks suur sundsotsiaalkindlustusselts. Nii et harjuge ära.

Et uni oleks rahulik ehk ettevaatust matemaatikaga

Pole kahtlust, et selle nädala number on neli. Lisaks kõigile Eesti riigi fiskaaltervisest hoolijaile tegi sellise järelduse ka Poliitikaguru (alates 16. minutist). Just nii mitu protsenti tuleb Eestil järgmisel kümnel aastal maksta intressi äsja laenatud miljardi eest.

Kas neli on suur või väike arv? Võta sa kinni. Paljud tunduvad arvavat, et sellest on veel vähe meie unerahu häirimiseks, mistõttu rõhutas ka peaminister, et see on tervelt 32 korda suurem kui viirusekriisis emiteeritud 10 aastaste võlakirjade intress. Tookord oli selleks 0,125% aastas. Eelmainitud raadiosaates osales ka tuntud füüsik, kes samuti ei näinud selles akrobaatikas midagi küsitavat.

Pole kahtlust, et 4 on oluliselt suurem kui 0,125. Kuid tehkem väike mõtteeksperiment! Ilmselt olete nõus, et nii 0,125% kui 0,0125% on mõlemad üpris väikesed laenuintressimäärad. Kuid kui kaks aastat tagasi oleks Eesti riik oma 10 aastaste võlakirjade eest pidanud maksma 0,0125% aastas, siis oleks praegune 4% lausa 320 korda suurem! Ilmselt poleks sellisel juhul muud uudised emissioonipäeval AK eetrisse enam mahtunud.

(Mõtteharjutus unetutele: kaks aastat tagasi emiteeris Eesti riik ka lühemaid, ühe aastaseid võlakirju intressimääraga –0,296%; kui mitu korda on meie praegune intressimäär kasvanud sellega võrreldes?)

Jutusaates mainitakse ka, et oleme langenud Lõuna-Euroopa riikide tasemele: Itaalia, Kreeka… teate ju küll. Jube lugu. Lohutuseks võib siiski tõdeda, et ka USA kümne aastaste võlakirjade eest soovivad investorid tänapäeval saada u 4% tootlust. Seega pole siin häbeneda midagi. Tõsi, ka neist on saanud piiririik – kaks mobilisatsioonipõgenikku olevat paadiga pagenud Alaskasse.

Nii et meelerahu huvides tasub matemaatikaga olla ettevaatlik. Et ei läheks nii nagu finantskriisi järgses Gérard Depardieu’ga filmis „Saint-Amour“ noorel prostituudil, kes puhkeb Prantsuse riigi ränkraske võlakoorma pärast öösiti lohutult nutma.

Punased Ferrarid ehk meie majanduslikud väljavaated

Viisteist aastat tagasi oli suvi Eestimaal tujukas ja püsimatu. Aga palgakasv oli stabiilselt 20% ja inflatsioon vaid 6%, nii et elu oli siiski ilus. Nii meil kui mujal. Ja tundus minevat aina paremaks. Pärast pikka ootamist jõudis poelettidele ka esimene iPhone (originaaleksemplariga võib endiselt tutvuda 11.k galeriis), mis rõõmustas nii kärsituid digifiile kui kannatlikke investoreid.

Kuid just täna 15 aastat tagasi oli Euroopa suurim pank BNP Paribas sunnitud teatama, et… USA väärtpaberituru teatud segmendis on likviidsus likvideeritud (complete evaporation of liquidity). Seda laiema avalikkuse poolt tähelepanuta jäänud uudist on peetud ka Suure (Läänemaailma) Finantskriisi sünnipäevaks.

Maailmas on jälle pöördelised ajad, kuid paljudel on endiselt hoog sees, nii meil kui mujal. „Vaatamata muredest maailmamajanduse pärast, teatas Ferrari viimase kvartali rekordilisest käibest ja kasumist. Tugevast nõudlusest tingitud uute Ferraride tellimuste arv tõi kaasa uue rekordi.“ ÄP 3.8.22

Selgub, et Ferraride nappusel on oma roll ka väikesel Eestil. „Kui eestlane ostab kalli superauto, eelistab ta ikka uut autot, erinevalt muust Euroopast, kus ostetakse rohkem kasutatud superautosid.“ ÄP 28.7.22 Ferrari tootis esimesel poolaastal 6706 superautot, millest Eesti turule jõudis 17 ehk u 0,3%. Eesti osakaal globaalses SKPs on aga vaid 0,03%, nii et häbeneda pole siin midagi.

Esimese hooga võib ju imestada, et kas tumeda tuleviku valguses on ikka mõistlik oma rahakotti niimoodi tuulutada, ehk tasuks hoida mustadeks päevadeks? Hüpotees ütleb siiski, et ratsionaalne inimene hindab igal ajahetkel oma kogunenud vara ja tulevasi sissetulekuid, jagab selle oodatavate elupäevade peale ära ja kulutab iga päev vastavalt sellele rehkendusele. Kuna sõjaohu tingimustes tõenäolised oodatavad elupäevad vähenevad, siis peabki tarbimine täna kasvama. Seda loogikat kinnitavad ka uuringud – eluohtlike konfliktide tingimustes muutuvad inimesed kärsitumaks, säästavad vähem ja toovad tarbimist ajas ettepoole. Peale selle on kiire auto abiks, kui Narva tank peaks kraana otsas pauku tegema.

Kuid vaadates kohalikku sõidukite arvelevõtmise statistikat tuleb välja, et nooblimad sõiduautod ei lähe meil mitte vurledele viimsepäeva lustisõiduks, vaid hoopis firmadele töiseks tootmissisendiks (nagu ennegi), muutes meie majanduse agiilsemaks! Prognoosijad saavad siit kinnitust, et vaatamata kõigele koledale investeerimisjulgus püsib ja tootmispotentsiaal kasvab.

Lisaks võib allolevatest tabelitest näha, et koroonakriisiaastad on liigutanud meid selgelt „väärtusahelas ülespoole“ – kui tavaliste ja veidi üle keskmise autode ostmine on 2019 aastaga võrreldes vähenenud, siis paremate markide soetamine on selgelt kasvanud. Nii et raskusi pole vaja karta, need teevad tugevamaks.

(Tabelites on kasutatud automarkide rahvusvahelist liigitust, Eesti komberuumis kuulub Porsche tavaliste sõidukite gruppi.)

(tabelid võivad sisaldada ebatäpsusi)