„Sitta kanti“

Just nimelt „sitta kanti“ ja mitte „sitta kah“ oli see, mis tegi viimase Sirbi vägagi loetavaks. Näiteks ühes tagasihoidliku pikkusega arvamusloos kordus kõnekujund „sitta kanti“ kolm korda. Pean tunnistama, et autori sõnum jõudis seeläbi hästi kohale. Jutt käis ikka kultuurist.

Täna hommikuks on aga selgunud, et sellist lobedat teksti ei tarvitse me Sirbi veergudel enam kohata. Peatoimetaja on nimelt öösel võtnud „poeetilise vastutuse“ ja astunud tagasi. See on kurb, sest lehe loetavus kannatab ilmselgelt. Samas võib Sirbi lugejatega liituda taas Hando Runnel, kes teadupärast loobus teatris käimisest siis, kui seal hakati ropendama.

Nii et kõike head korraga ei saa, tuleb teha valikuid.

Apple’i parimad palad ERKI varemetel

Läinud reedel (7.12.2012) avati LHV panga Tallinna kontoris (Tartu mnt 2, ERKI varemete vahetus läheduses) väljapanek stiilseimatest Apple’i arvutitest aegade algusest kuni sajandivahetuseni. Näituse kuraator tutvustab ekspositsiooni nii...

Jobsiga ja Jobsita

Apple’i omanike ja andunud kasutajate jaoks on nüüd elu põhiküsimus selles, kas või kui kaua suudab firma pakkuda neile emotsionaalset ja materiaalset naudingut ka pärast Steve Jobsi lahkumist. Oma hiilgeaegadel on Apple olnud ühe mehe ettevõtmine, mille arengut pole suunanud ei turujõud ega „parimad juhtimispraktikad“, vaid Jobsi karisma ja kõigutamatu veendumus sellest, mida inimkond tegelikult vajab. Mis on mitte ainult cool vaid insanely great ja „muudab maailma“. Ja selleks tuleb muidugi „mõelda teistmoodi“. Apple’i uus juht Tim Cook usub küll, et iPhone asub Maslow vajaduste hierarhias allpool sööki ja jooki, kuid ainult aeg näitab, kas ta suudab seda hoida seal ka tulevikus. Sellele küsimusele näitus vastust otsibki.

See väljapanek on valik ühest 20 aasta jooksul kogunenud erakollektsioonist ja näitab Apple’i arvutite välise disaini arengut aegade algusest (1977) kuni Jobsi tagasituleku esimeste aastateni (1997…). Eksponaatide grupid jagunevad kaheks. Neli aegrida näitavad lauaarvutite, laptopide, serverite ja klassikaliste „linnupuuride“ arengut. Kolme esimese rea puhul on uusimad mudelid loodud taas Jobsi käe all. Linnupuuride rida saab aga alguse aastast1984, mil Jobs veel majas oli. Lisaks on eraldi esitletud mõningaid tähelepanuväärseid komplekte. Igaüks võib nähtu põhjal ise hinnata, kuivõrd erinevatel aegadel loodud toodetes on tunda Jobsi puudutust või selle puudumist. Tõeliselt Jobsivabadest äpardustest on vaatajat säästetud.

Jobs armastas tsiteerida Picassot: head kunstnikud laenavad, suured kunstnikud varastavad. Nii ei sündinud hiir, sellega juhitav menüüdest ja akendest koosnev graafiline kasutajaliides ega arvutivõrk sugugi mitte Apple’is. Samuti ei mõelnud Apple välja küljendustarkvara PageMakerit (seda tegi Aldus), laserprinteritehnoloogiat (see sündis XEROX PARCis) ega PostScripti ehk lehekülje kirjeldamise keelt kahe eelneva omavaheliseks ühendamiseks (seda tegi Adobe). Kuid alles nende kolme eelduse kombineerimine Apple LaserWriteri ja Macintoshi abil sünnitas Desktop Publishingi, millega Apple ilmselgelt muutis maailma. Kas ka soovitud suunas – andes inimesele tänavalt võimaluse praktiseerida tüpograafiat – on teine teema. Igatahes sündis see kõik aastal 1985, kui Jobs esimest korda Apple’ist lahkuda otsustas.

Jobsi isik hoiab üleval küsimust, et mis ikkagi teeb ühest inimesest geeniuse ja millised on Apple’i väljavaated oma võidukäiku jätkata? Juri Lotman väitis, et tõeline loovus sünnib erinevate märgisüsteemide kokkupuutel. Ka Jobsi vundament oli äärmiselt mitmekihiline – seal oli tehnoloogiat ja kalligraafiat, arrogantsi ja budismi, perfektsionistlikku esteetikat ning „oma suhe“ eetikaga kõige tipuks. Sellist komplekti pole tagataskus igaühel ja nii võibki olla, et Apple’i touch and feel jääb konkurentidel igavesti tabamata.

Rein Raua diagnoos meie valitsejate suhtes oleks ilmselt mingis mõttes pädev ka Jobsi kohta. Jobsi auks tuleb siiski öelda, et tal ei olnud selles küsimuses enda suhtes illusioone.

madis@mac.com

Kohalik liberalism otsib oma teed

Kohalik aasta liberaal taas valitud – peaministri majandusnõunik Kalev Kukk. Andkem sõna majandusmehele ja Tallinna ülikooli õppejõule endale:

„Riigivõla intressid – raha makstakse, aga selle eest ei saa ju midagi vastu!”

(Vanamehed kolmandalt 19.9.2010)

No palju õnne! Liberalismi võib ilmselt defineerida ka kui vabamõtlemist. Kui järgmisena õnnestub tõestada, et sama loogikat saab laiendada igasugusele laenamisele, siis pole kahtlust ka järgmise majandusnobeli kavaleris.

Pühendamatul kõrvaltvaatajal võib siiski tekkida küsimus kohaliku liberalismi järjepidevuses, sest mullune aasta liberaal Anvar Samost, kes samuti vaieldamatult seda tiitlit väärib, julges aasta tagasi arvata nii:

„See ka minu suust kõlab enneolematult, aga mingite asjade tarvis Eestil oleks mõistlik võtta laenu, kuna Eesti laenukoormus on äärmiselt madal. Eesti on osa euroalast, kus riikide keskmine laenukoormus on Eesti omast – võib julgelt öelda – kümneid korda suurem,”

(Olukorrast riigis 13.11.2011) 

No igati loogiline, et stagneerunud Euroopaga kiirelt konvergeeruda sooviva riigi optimaalne laenukoormus pole null. Kuid mida küll peab sellest kõigest arvama liberalismist hullunud rahvas?

Mõista–mõista kes see on?

Endale auku kaevab, aga ise sisse ei kuku.

Partei ja valitsuse hea nime kaitseks

Viimastel aegadel on kahetsusväärselt ja täiesti arusaamatutel põhjustel süvenenud rünnakud meie legitiimse partei ja valitsuse vastu. Rammusa tilga karikasse kallas klassivend Rein Raud, kes väitis, et … teadagi mida ta väitis. Mis teha, intellektuaalid on teinekord ülitundlikud ka ebaolulistes küsimustes.

Siiski on mul viimasel ajal olnud keeruline täita avaliku teenistuja eetikakoodeksit, millest olukordades, kui sisemine kompass selget sihti ei näita, on hea tuge leida. Nimelt nõutakse seal ametnikult ühest küljest „kodanikelt mandaadi saanud poliitikute õiguspäraselt väljendatud tahte“ järgimist ning ühtlasi tegutsemist „avalikes huvides“. 

Seetõttu oli suureks kergenduseks Swedbanki poolt äsja postkasti kukutatud abipalve – „Hea klient, lase ometi pangaautomaadil puhata!  ja väldi sularaha kasutamist novembrikuus. Kaardimaksed on veelgi turvalisemad ja mugavamad.“

Kui seni polnud isegi majandusanalüütikutel täit selgust, et kui suur probleem see „sularaha suurtes kogustes oletatavasti sukasääres“ hoidmine meie e-riigis ikka on, siis nüüd tuleb välja, et on küll ja isegi väga, võtab ka suure kommertspanga käpuli. 

Hea, et see segadus sula- ja kontoraha vahekorrast meie rahvamajanduses on nüüd ära klaaritud.

Enam pehmemalt öelda ei saa, aga asi seegi

 Kaja Kallas tunnistab oma blogis, et ...

„... kui ma loen avaldatud uurimisprotokolle [Silvergate'i asjus], siis kaldub mu arvamus pigem ühele poole. Ja paraku see ei toeta erakonna poolt valdavalt esitatud seisukohta.“

Viimastel aegadel kujunenud kontekstis on üha riskantsem väita, et uurimisprotokoll ei toeta erakonna poolt „valdavalt“ esitatud seisukohta. Kaalu sellele väitele lisab Kaja advokaadistaatus. Kuid „valdavalt“ on põhjendatud kasutada vist alles pärast seda tunnistust siin, sest seni on parteiline distsipliin hästi vett pidanud ja see on hirmutav.

Olgu selle liberaalse maailmavaatega nagu on, aga poliitiku peamine tööriist on ju avalik kõne, mille tõsiseltvõetavust võib vaadelda ethos–pathos–logos raamistikus. Selle esimesega on meil juba ammu keskpärased lood ja „oletatav laen ämma kapist“ lihtsalt toob selle utreeritumalt esile, nii et kõik saavad lõpuks aru, millega tegu. Aga ilma ethoseta pathos ja logos enam ei tööta – mis tööriistad siis kapist välja võetakse?

Kurb on see, et selja sirgu ajamiseks Eesti vabariigis peab sinu nimi olema vähemalt Kallas või Raud. Raud marginaliseeriti kõige kõrgemal tasemel üleoleva kergusega. Ehk läheb Kallasel paremini.

Keynes on ikka tabanud aja vaimu

"I work for a Government I despise for ends [and means] I think criminal." (1917)