Viin ja Wiiralt

Juubeli juurde on ikka käinud üks väike naps ja tagasivaade hällilapse lapsepõlve. Mälestustes sorides selgub tihti, et täiseas avalduvad omadused ilmutasid ennast juba varases nooruses. Ühiskonnaelu puhul tuleb aga välja, et kuigi palju pole sajanditega muutunud, kuna elu kulgu suunav inimmaterjal on sama.

Eesti rahvuslik iseolemine sai teadupärast alguse ülemöödunud sajandil seltsiliikumise kujul – Revalia, Estonia, Vanemuine …. Seltsilises vormis tegutses ka karskusliikumine, mida võimendas meie rahvuskultuuri suurmeeste Kreutzwaldi ja Jakobsoni mure eesti rahva püsimajäämise pärast. Nagu tänastest lehtedest! Põhjust selleks oli juba siis küllaga, kuna Eestimaa 1448s kõrtsis tarbiti aastas seitse toopi ehk 8,6 liitrit viina iga hinge peale. Statistikaameti andmetel joodi 1921 Eestis elaniku kohta 9 liitrit piirutust ja piirituseviina ja 2 liitrit õlut; 2016 jällegi 8 l kanget, 68 l õlut, 7 l lahjat ja 11 l veini. Ühe rahva joomisharjumused tunduvad olevat sügavate juurtega ja kuigi karskusliikumine, keelud ja muud asjaolud võivad seda kõigutada, kipub tulivee kulistamine igal laiuskraadil ikka oma fundamentaalse balansi leidma.

Sama mure oli ka Soomes, kus kohalikud karsklased olid keeluseadusest unistanud juba sajandi algusest; mingil määral see sõja ajal kõikjal kehtiski. Iseolemise vabadus käes, võeti seal kuiv seadus vastu kiiremas korras (1. juunil 1919) ja kehtis see kauem kui kuskil mujal, 13 aastat! Kuigi seaduse eesmärk oli õilis, kujunes tulemus oodatule vastupidiseks – soomlased muutusid endisest joobelembesemaks ja isikuvastased kuriteod mitmekordistusid. Ja seda paljuski tänu sugulasrahva ettevõtlikkusele (mistõttu ma Eesti majandusliku tuleviku pärast väga ei muretse – tasuta lõunat me söömata ei jäta).

Nii et loodus armastab tasakaalu ega salli tühja kohta. Oktoobrirevolutsiooniga oli Vene turg Eesti jaoks suuresti ära langenud, kuid iseseisvunud Soome range karskuspoliitika avas meie rannakaluritele tööviljakuse kasvatamiseks imelised võimalused. Lihtsa kartuli väljavedamise asemel hakati nüüd janustele hõimuvendadele eksportima äärmuseni väärindatud põllumajandustoodet – 98%st kartulipiiritust (nii kaugele jõuti Rakveres siiski alles 1938 ja see on tunnistatud Guinnessi rekordi vääriliseks). Ühtlasi kinnitab selline asjade käik taaskord juhuse olulist rolli majandusarengu suunajana, nii et halastust prognoosijatele!

Taevast sülle langenud teenimisvõimaluse tõttu sai esimesest iseseisvuskümnendist Põhja-Eesti kalurite toel kriminaalseim aeg Eesti majandusajaloos, mille kõrval 90ndad kahvatuvad (vt filmid „Tulivesi“ v „Punane elavhõbe“). Kui taasiseseisvumise alul toimus kiire rikastumine kohati kohalike varade ümberjagamise teel, siis sajand tagasi oli Põhjarannikul jõukuse jõulise kasvu allikaks salapiiritusevedu. Sellest sai 20ndatel Soome ja Eesti kõiki ühiskonnakihte hõlmav rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vorm (Viinameri – Salapiiritusevedu Läänemerel kahe sõja vahel, Raimo ja Risto Pullat, 2010).

Kuid samal ajal käisid ägedad lahingud riigi alkoholipoliitika teemal ka Toompeal. Soomlaste äsja kehtestatud keeluseadusest innustatuna tegid Asutava Kogu karsklastest liikmed 1919 suvel tõsimeelse ettepaneku sätestada keeluseadus põhiseaduse paragrahvina. Kuna riigiviinamonopoli tulud olid aga juba eelarvesse sisse kirjutatud, ei saanud sellest siiski napilt asja ja sündmuste edasist käiku kirjeldab Küllo Arjakas nii:

„Valitsuse kava selgitas rahandusminister Juhan Kukk [ka iseseisvusmanifesti koostaja], kes muuseas kunagi oli samuti osalenud karskusliikumises: toota aastas neli miljonit liitrit piiritust ja sellest pool müüa välisriikidesse riigikassa tulude suurendamiseks, 1,5 miljonit liitrit müüa siseturul tšekkide alusel, mille saavad mehed alates 20. eluaastast. /…/

Viina tootmine ja müük tunnistati riigi monopoliks. Üle 20-aastased mehed said nimelise ja ka tasulise tšeki eest osta iga kuu pool toopi (0,6 liitrit) piiritust või ühe toobi (1,2 liitrit) tavalist, 40-kraadist viina. /…/

Aasta hiljem, 1921. aastal, suurendati tšekiviina normi: kas toop piiritust või 2,5 toopi viina. Tšekisüsteem kaotati 1. jaanuarist 1926. aastast, mil Eestis viin ja muud alkohoolsed joogid läksid vabamüügile.“

Nii et viinaga läks meil siis leebelt. Radikaalseid meetodeid ei põlatud Eestis aga sajand tagasi ära töö ja kapitali vaheliste suhete klaarimisel. Nimelt lasti 3. septembril 1919 Irboskas (Petserimaal) vabadusvõitluse lipu all ning omakohtu korras valgete poolt maha Eestimaa Ametiühisuste Kesknõukogu kongressi 25 delegaati (Enn Tarvel, Eesti rahva lugu, 2018). Tänasel päeval oleks selle teo nimi väherafineeritud „struktuurne reform“ tööturul, mis edeneb pehmes demokraatias teadagi visalt, siis aga leidis õigustust punase terrori tasakaalustamisena. Tagantjärele tundub, et see geneetilise ülekandekanali läbilõikamine halvas ametühinguliikumise siinmail igavesti.

Mida sellest õppida? Jõulised võtted annavad teinekord tõesti soovitud tulemusi, aga mõnikord on tagajärjed kontrollimatud. Meie õlleaktsiis on maailma kõrgeim (palgataset arvestades), millega aitame aga elu sisse puhuda Põhja-Lätile, nii nagu 20ndatel viskasid soomlased päästerõnga Käsmu ja Karepa kuivale jäänud paadiomanikele. Tookord piirasid mundrimehed piirikaubandust püssiga (vähese eduga), nüüd aga konstateerivad rahumeelselt kaupade vaba liikumist ELi aluspõhimõtete vaimus.

Ah et mis puutub siia Wiiralt? Parafraseerides Tšehhovit – kui tahad viimases vaatuses pauku, peab püss olema esimeses seinal. Kui õige prooviks võitluses joomarlusega võtta appi pehme jõu ehk Eesti kunstiklassika raskekahurväe ja kohustaks kaupmehi asendama kõigi napsupudelite etiketid Absindijoojatega. Kui pidustused läbi on. Seniks nautigem juubeliteemalist sildistust. Reklaamijad mängivad tihti inimese samastumissoovile, sest kained argumendid masse ei veena. Miks ei peaks antireklaam tegema vastupidist? Aitaks püsida nii eesti rahval kui kultuuril.

Mõõdukust vabaduse nautimisel!

Soome 100 – Eesti ???

Soome saab juba täna saja aastaseks. Nende sügisel Eestis käinud arenguminister Kai Mykkänen arvas, et Soome oluline edutegur on olnud talv. See sunnib pingutama. Talved on viimasel ajal lahjaks jäänud. Jätkugu soomlastel sisu ja sitkust sellele vaatamata!

Mart Tarmak, diplomaat, polüglott, olümpiavõitja sugulane, tunnustatud loomaarsti vend ja Balti keti idee tunnustamata autor, viis juubelihooaja puhul täide oma ammuse unistuse – panna eesti keelde oma sõbra Ilkka Taipale, psühhiaatri ja eutanaasia eestkõneleja, koostatud raamat „100 sosiaalista innovaatiota Suomesta“. Kuna aega nappis, korraldas ta 350 lehekülje tõlke talgute korras. Sedasorti ühistegevus ei ole eestlastele ajalooliselt võõras.

Eesti keeles on raamatu pealkiri siiski „100 Soome innovatsiooni“. Nii on suupärasem ja pole vaja karata, et see „sotsiaalne“ võimalikke lugejaid peletab. Nende s-tähega sõnadega on paljudel eestlastel endiselt keeruline suhe. Ka nendel, kes sündinud ammu pärast Brežnevit ja Kekkoneni.

Kuna raamatu eestikeelne pealkiri ei ennustanud intriigi, oli Raul Rebasel võimalus seda tutvustada äsjasel Riigikogu egiidi all ja Arenguseire Keskuse kaasabil toimunud innovatsioonikonverentsil. Päev lõppes paneeldiskussiooniga, kus sai kahe ülikooli rektoritelt, EASi juhilt ja kommertspanga varahaldurilt küsida küsimusi. Võimalust kasutas, hommikul esitletud raamat käes, ka üks teravamat sorti noorepoolne majandusprofessor. Ta palus nimetada kolm Eesti sotsiaalset innovatsiooni taasiseseisvumisest alates, kui e-residentsus kõrvale jätta. (Meie emapalk oma jõulisel kujul oleks ehk kvalifitseerunud, kuigi see on veidi ebaproportsionaalne ja lihtsakoeline vahend iibetrendi murdmiseks. Pealegi võttis Soome Keskerakond selle oma programmi juba aastal 1962.)

Ilmselt paljudele innovatsioonihuvilistele üllatusena aga ei andnud moderaator, vahelduseks opositsioonis oleva erakonna saadik, panelistidele võimalust igati arusaadavale küsimusele vastata. Ta pareeris küsimuse vähimagi kõhkluseta, argumendiga, et sellel konverentsil on teine fookus. Tõepoolest oli ta juba oma hommikustes avasõnades tähelepanu juhtinud seisukohale, et „innovaatiline sotsiaaleluasemeprogramm – see pole innovatsiooni pärusmaa“. Miks mitte, innovatsioonile võib läheneda ka Schumpeteri moodi kitsalt ja puhtmajanduslikult. 

Kohaletulnuid võis siiski jääda vaevama küsimus, et kui Soome 100 sotsiaalset innovatsiooni ei ole suutnud väärata nende tehnilist ja majanduslikku edenemist, siis miks peaks seda kartma Eestis? Kuid võib-olla siiski. Sibeliuse Akadeemia lõpetanud helilooja Jüri Reinvere arvab, et „Üks asi, milles soomlased on ületamatud ja mis eestlastel peaaegu täiesti puudub, on kokkuhoidmine. Soome rahvusvahelise menu tagatis, kaasa arvatud kunsti, disaini ja arhitektuuri vallas, on olnud kokkuhoidmine.“ (Soome on eestlastele tundmatu maa, Sirp 1.12.2017). Eestlastele seostub kokkuhoidmisega vist tõesti eelkõige kasinus.

Igatahes jäi sellel üritusel, mille alapealkiri oli „riigi võimalused ja valikud“, maavõistluse arvestuses Eesti skoor avamata. Raamatu esmailmumise puhul 2006. aastal tõdes selle koostaja, et ka Soomes kiputakse majanduse vundamendina nägema tihti vaid tehnilisi läbimurdeid. Taipale arvates oleks paljud neist jäänud sündimata ilma rohkete poliitiliste, sotsiaalsete ja igapäevaelu puudutavate uuendusteta.

Äkki on esseist Reinverel õigus, kui ta väidab samas, et „Nii naljakas, kui see ka ei ole, ei saa soomlased ja eestlased üksteisest peaaegu üldse aru, kusjuures mõlemad arvavad, et saavad.“ Ehk aitab kogumik avardada veidi ka meie arusaamu elu olulistest koostisosadest siinsel laiuskraadil ja vennasrahvast paremini mõista. Enne meid on seda tõlgitud pea kolmekümnesse keelde. Parempi myöhään jos silloinkaan.

Haamer ja kasinus

“Kui sinu ainukene tööriist on haamer, hakkab iga probleem sarnanema naelaga“, teadis juba Abraham Maslow. 

Ehk siis meie fiskaalpoliitilise debati kontekstis (mitte ainult tänavu, 2017) – kui sinu ainukene tööriist on kasinus, tundub majandus olevat alati veidi üle kuumenenud. 

Viimasel ajal ei jõua kokku lugeda meie rahapoliitilise institutsiooni kõige kõrgemal tasemel tehtud eelarvepoliitilisi soovitusi – (ka) järgmise aasta riigieelarve tuleks teha vähemalt tasakaalus või soovitavalt ülejäägis. Täpsemal uurimisel selgub küll, et see juba ongi enam-vähem tasakaalus (–0,25% SKPst). Üheks argumendiks headel aegadel ülejäägi tegemiseks toovad nad vajaduse halvematel aegadel, mis kunagi kindlasti tulevad, majandust stimuleerida. Ja eelkõige võiks see toimuda ehitussektori kaudu, mis on teadupärast eriti protsükliline. Ehk riik investeerigu siis, kui erasektor seda ei tee. See on hea põhimõte, puhas Keynes.

Kuna meil on raskemaid aegu lähiminevikust varnast võtta (iPhone’i sünnist saadik!), siis pole keeruline vaadata, mida meie rahapoliitiline institutsioon mõned aastad tagasi soovitas. 25. märtsil 2015 olid nende nõuanded sellised:

„

/…/

Uute investeeringute rahastamine riigivõlakirjadega võib olla majanduse kui terviku jaoks ebaefektiivne ja tuua kaasa kahjulikke kõrvalmõjusid ka siis, kui projektid on head. Praeguse väikese tööpuuduse ja kiire palgatõusu juures läheks suur osa riigivõlakirjade emiteerimise kaudu saadud lisarahast „kaotsi“, sest taristuprojektide elluviimise eest tuleb maksta varasemast märksa rohkem. Lisaks tekitaks ajutise iseloomuga suured riigi ehitusprojektid Eestis majandus- ja sotsiaalseid probleeme, sest pärast suurte projektide lõppemist jääks märgatav osa teistest sektoritest ülesostetud töötajaid rakenduseta.

Projekti- ja tervikvaate vahel tekib suur lahknevus eeskätt hea konjunktuuri ajal, mil tööpuudus on väike ja tootmisvõimsus hästi rakendatud. Sellises olukorras võib riigivõlakirjade emiteerimine ja sellest saadud raha kasutamine uuteks riigi investeeringuteks olla ebaefektiivne ja tuua kaasa kahjulikke kõrvalmõjusid ka siis, kui taristuprojektid on hästi valitud.

Eesti majandusolukorra, sh majanduse tsüklilise positsiooni hinnangud on hetkel üsna erinevad. Eesti tööpuudus on siiski langenud viimaste aastate madalaimale tasemele. Tööpuudus on olnud praegusest veelgi madalam üksnes paaril buumiaastal. …

/…/

“

Nagu tänasest päevast maha kirjutatud! Selle seisukoha kohta võiks küsida arvamust meie ehitussektorilt. Tõsi, siin rõhutakse rohkem „majandusele kui tervikule“, kuid ehitussektori käekäik on nii tõusus kui mõõnas üldise sentimendi hea indikaator. Kuid vaatame põgusalt statistikat.

Üldine konjunktuur oli 2015 a kevadel kehvemast kehvem, kuigi kriisi põhi oli muidugi läbitud. Aastatel 2013–2016, ehk siis paar aastat enne ja paar pärast neid manitsusi oli Eesti majanduskasv keskmiselt 2,2% ja konkreetselt 2015 aastal 1,7%, ehk pehmelt öeldes keskpärane. Ehitushinnad kasvasid 2014 a 0,6%, 2015 a 0,5% ja 2016 a langesid 0,8%, nii et õige odavalt oleks saanud nendel aastatel midagi kasulikku ehitada. Ehitussektor vaevles kaks-kolm aastat tagasi kohutavas nõudluse puuduses ning lisandväärtus ehituses vähenes 2013–2016 keskmiselt 3,3% aastas, pöörates nina ülespoole alles 2016 aasta poole pealt. Aga kuna viletsusest oli saanud pika kriisi jooksul elu norm, siis ehmatas 2017 aasta esimese poole majanduskasv kõik ära ja nüüd räägitakse jälle ülekuumenemisest. Elame–näeme. 

Ühesõnaga võib tekkida küsimus, et kas meie rahapoliitilise institutsiooni jaoks üldse eksisteerib nii halbu aegu (ehituses või laiemalt), kus valitsusel oleks põhjust midagi nende vastu ette võtta.

PS

iPhone’i levimuse järgi otsustades tuleb vist tõesti tunnistada, et mingit kriisi pole siinmail kunagi olnudki.