Võimuvõitlus on igavene

Eelmise aasta lõpus lahkunud Euroopa suur arhitekt, majandusharidusega kantsler Hemut Schmidt, oli väga kriitiline praeguse Euroopa majanduseliidi kriisilahendusmeetodite suhtes. Allpool viidatud lugu annab hea ettekujutuse eurokriisi suurest pildist. Seal viidatakse ka praegusele akadeemilisele konsensusele veniva eurokriisi põhjuste kohta. Ilma selle teadmiseta on kriisi lahendamiseks vähe väljavaateid. Tehniliselt on lahendused teada, aga valikud on poliitilised.

"Helmut Schmidt and the narrative of the Eurozone crisis"
Athanasios Orphanides

Mõned kantsleri enda tsitaadid (aastast 2011) …

/…/

“The history of the continent might well be regarded as a never-ending succession of struggles between the periphery and the centre and, vice versa, between the centre and the periphery.”

/…/

“We Germans have frequently made others suffer because of our position of power at the centre.”

/…/

“We should also avoid advocating an extreme deflationary policy for the whole of Europe.  . . . No country can consolidate its budget without growth and without new jobs.”

/…/

“What we have, in fact, is a crisis of the ability of the EU’s political bodies to act. This glaring weakness of action is a much greater threat to the future of Europe than the excessive debt levels of individual Eurozone countries.”

/…/

Tõestisündiv lugu kolmes pildis

1962
Külastab president kosmosekeskust, märkab luuaga kojameest ja küsib, et mida sina siin teed? Kojamees vastab, et ma saadan inimest kuule! (I’m helping put a man on the moon, Mr. President.)

2015
Külastab president kliinikumi, märkab mopiga koristajat ja küsib, et mida sina siin teed? Koristaja vastab, et ma aitan hoida kõrgel Eesti meditsiini lippu! (Õnneks meenus tööandja missiooni kõrgelennuline sõnastus äsjaselt motivatsioonikoolituselt, mis oli jäänud küll veidi kaugeks, aga kliinikumi auväärse kollektiivi palgalise liikmena tundis ta end kohati tõesti osana millestki suuremast, ta ei olnud lihtsalt üks sisseostetud harja ja kühvli kiigutaja, ja see teadmine aitas tal paremini toime tulla oma pisikese palgaga.)

Vastus innustab ja president küsib sama kokalt. Kokk vastab, et ma aitan haigetel kiiremini terveneda! (Kolmkümmend aastat kliinikumi kokana oli andnud talle veendumuse, et personaalne toiduratsioon soodustab paranemist ja vähendab keskmist operatsioonijärgset voodipäevade arvu kolmel juhul kümnest vähemalt 15,7%, gastroenteroloogiliste tõbede puhul kolm korda rohkem; hobistatistikuna oli ta selle pikaajaliste vaatluste põhjal usaldusväärselt välja arvutanud ja vabandab muidugi kõigi kontrolligrupi liikmete ees, kes inimkonna parema teadmise nimel pidid põhjendamatult kaua tavalist haiglalobi helpima.)

2016
Külastab riigikontrolör ülikooli kliinikumi, märkab mopiga koristajat ja küsib, et mida sina siin teed? Koristaja vastab, et ma teenin elatist. Vastus on ratsionaalne, kuid midagi jääb kripeldama ja ta küsib sama kokalt. Kokk vastab, et kas sa siis ei näe, ma liigutan kulpi potis.


Valest otsast alustatud reform
Valed arvud valitsuse Excel-tabelis
Haiglates ei ole kasutuid ametikohti

Miks Eesti mees ei sünnita

Miks Eesti naine ei sünnita, on läbihammustatud küsimus.

Vastus on ebarahuldav pereelu ja üldise turvatunde vähesus. Sooline palgalõhe on meil ka naiste kahjuks ja iga kümnes naine leiab, et pole võtta nende lapse isa väärilist meest. Lisaks selgub presidendi emadepäeva kõnest, et takistuseks on Eesti mees, kes ei vastuta.

Aga miks üks kaine ja ratsionaalselt mõtlev keskmine Eesti mees ei sünnita? Seda küsimust pole isegi esitatud. Kui õige uuriks, miks võib selline mees pidada sünnitusprotsessis osalemist riskantsete tagajärgedega tegevuseks.

Eespool mainitud tegelane võib olla harvaesinev nähtus, kuid oletame, et ta siiski eksisteerib ja mõjutab jõudumööda demograafilisi protsesse. Emotsionaalse olendina soovib keskmine Eesti mees isegi mõnevõrra rohkem lapsi kui keskmine Eesti naine. Aga ratsionaalne pool tuletab talle meelde, et kooselu purunemise võimalus on suur ja lahutusega kaasnevad tagajärjed.

Hüpates tulevikku, leiab see mees ennast märkimisväärse tõenäosusega olukorrast, kus tema kaks last elavad ema juures ja isal õnnestub võsukeste eest hoolitseda vaid puhkepäeviti. On ka võimalus, et tema emotsionaalne pool ei pea tihedat suhtlust lastega vajalikuks - sellisel juhul piirdub isa kohustus elatisraha ülekandmisega ema pangakontole.

Elatisraha suurus võib olla vanemate kokkulepe, vastavalt oma võimalustele ja laste vajadustele. Aga see võib olla ka kohtu määratud summa, mis ei tohi seaduse järgi olla väiksem kui miinimumpalk. Seda kahe lapse eest kokku - aga vähemalt niipalju üks keskmine Eesti mees lapsi emotsionaalselt tahab. Nii et seaduse tasemel hoolitseb riik lahutatud laste eest hästi.

Seega on riik otsustanud, et ühe lapse ülalpidamine maksab vanematele sellel aastal 374 eurot kuus, millest riik peab vajalikuks katta 5 protsenti ehk 19 eurot ja vanemate õlule jääb ülejäänud 95 protsenti ehk 355 eurot. Poole sellest viimasest peab iga lapse eest tasuma lahus elav vanem, kes üheksal juhul kümnest on mees. Kuid millised on reaalsed võimalused seda kohustust täita? Aus vastus näitab, et sünnitusele kaasaaitamine võib keskmise Eesti mehe puhul tõesti osutuda vastutustundetuks tegevuseks.

Tänavu laekub keskmise Eesti palgatöötaja kontole 620 eurot kuus, millest pooled töötajad teenivad rohkem ja pooled vähem. Kui sellisel keskmisel töötajal juhtub olema kaks temast lahutatud last, siis on lugu täbar, sest pärast seadusjärgse elatiseäramaksmist jääb oma vajaduste rahuldamiseks järele 265 eurot.

Kuna elatise maksjaks on enamasti mees, saab ta end lohutada enda kasuks oleva palgalõhega. Kuid vaatamata sellele võib kahelda, kas riikliku miinimumelatise maksmine kahe lapse eest on keskmisele palgasaajast mehele jõukohane. Rääkimata nendest, kes jäävad palgaskaalal keskmisest allapoole.

Võib ka küsida, kas riigi poolt hinnatud 374 eurot kuus lapse ülalpidamiseks on vähe või palju? Ühe vastuse sellele annab üks Tartu Ülikooli uuring, mis mõõdab tegelikuks selliseks kuluks Eestis keskmiselt 280 eurot. Selle valguses hoolitseb riik oma enamasti isast lahutatud väikeste kodanike eest tõesti hästi, nõudes isalt laste kasuks kolmandiku jagu suurema summa. Elatisnõuet ei vähenda vabandus, et laste isa on kõigest üks keskmine Eesti mees.

Presidendi viidatud vastutamatusele lisaks võib siin olla põhjus, miks neljast lahutatud lapsest kolm teiselt vanemalt elatist ei saa - miinimumkohustuse künnis on liiga kõrge.

Kuid eelnev on vaid pool häda. Õige keeruliseks läheb elu siis, kui see õnnetu Eesti mees soovib soolise võrdõiguslikkuse vaimus osaleda laste kasvatamises ja nende eest hoolitsemises ka vahetult, mitte vaid rahasiirde kaudu. Nii palju, kui asjaolud võimaldavad. Näiteks veedaksid lapsed hea meelega kolmandiku ajast isa juures, kes kataks sellel ajal kõik kulud. Eesti riigi jaoks on selline olukord reguleerimiseks kas liiga keeruline või ebatõenäoline, mistõttu on lahutusjärgne lastega tegelemine majanduslikus mõttes puhtalt isa eralõbu ja rahalist elatiskohustust ei vähenda.

Vähemalt keskmisele Eesti mehele käib selgelt üle jõu maksta sama asja eest kaks korda - emale pangaülekandega ja lastele otse neid toites ja kattes. See võib sundida teda majandusliku paratamatuse tõttu loobuma lastega koos veedetud ajast, sest sünnitusest enam loobuda ei saa.

Kuid vähe sellest. Järgmisel aastal kasvab miinimumpalk ja sellega seotud elatis taas kümnendiku võrra ja tagatipuks tuli üks juhtiv ettevõtja välja ettepanekuga, mille elluviimine ajaks enamiku elatiskohuslasi otse pankrotti - tõsta miinimumpalk mõne aastaga 1000 euroni! Päris nii ehk ei lähe, kuid võib kindel olla, et miinimumpalk tõuseb ka tulevikus keskmisest kiiremini. See vähendab aga iga aastaga keskmise Eesti mehe võimet tasuda seadusjärgset elatist. Riskide maandamiseks on siin kaks võimalust - mitte lahutada või mitte sünnitada.

Ilmselt on nii kainelt kalkuleeriv mees siiski haruldus, sest lapsi ju ikka sünnib. Kahjuks sünnib ka lahutusi, kuna elurumalus ei ole haruldus. Sellega seoses paar soovitust. Esiteks - siduda elatis lahti miinimumpalgast ja määrata selle suurus kooskõlas laste põhjendatud kulude ja vanemate maksevõimega. Ühtlasi mõelda välja, kuidas tuhandetes jõustunud kohtulahendites tühistada aastateks ette määratud side elatise ja miinimumpalga vahel, sest see on meelevaldne ja võib seaduse jõuga viia kafkalike tulemusteni. Teiseks - juurutada kohtupraktika, mis reaalselt arvestab ülalpidamiskohustuse täitmise võimalust vabatahtlikult ja otseselt.

Ühiskond nagu ökosüsteem on tervikuna üldiselt tasakaalus, mis küll ei välista tasakaalustamatusi süsteemi sees. Sooline palgalõhe on tabamatute juurtega fenomen indiviidi tasandil, kuid perekonna tasandil taandub see välja. Vähemalt levinuima, heteroseksuaalse peremudeli puhul on võimalik teha selles osas tasaarveldus, kui see lõhe alusetult eksisteerib ja on abikaasadele vastuvõetamatu. Kui lapsed kuuluvad eelduslikult naisele, siis võibolla kuulub raha mehele lihtsalt tasakaalu pärast. Pealegi pole teada ühtegi uuringut, kus Eesti naised ülekaalukalt ei arvaks, et mees peabki rohkem teenima ja kindlustama perele elujärje, mis oleks naabrist parem.

Ene-Margit Tiit kirjutas kunagi Riigikogu Toimetistes, et “aktiivse perepoliitika tõhususe mõõdupuu pole üksnes laste suurem sündimus, vaid kõigi Eesti elanike elu muutmine meeldivaks, turvaliseks ja sisukaks”. Turvatunnet vajavad lastele lisaks ka emad ja isad. Kuni lapsed on kulukas ja riskantne eralõbu, ei realiseeru ka nende saamise loomulik soov.

„Sitta kanti“

Just nimelt „sitta kanti“ ja mitte „sitta kah“ oli see, mis tegi viimase Sirbi vägagi loetavaks. Näiteks ühes tagasihoidliku pikkusega arvamusloos kordus kõnekujund „sitta kanti“ kolm korda. Pean tunnistama, et autori sõnum jõudis seeläbi hästi kohale. Jutt käis ikka kultuurist.

Täna hommikuks on aga selgunud, et sellist lobedat teksti ei tarvitse me Sirbi veergudel enam kohata. Peatoimetaja on nimelt öösel võtnud „poeetilise vastutuse“ ja astunud tagasi. See on kurb, sest lehe loetavus kannatab ilmselgelt. Samas võib Sirbi lugejatega liituda taas Hando Runnel, kes teadupärast loobus teatris käimisest siis, kui seal hakati ropendama.

Nii et kõike head korraga ei saa, tuleb teha valikuid.

Apple’i parimad palad ERKI varemetel

Läinud reedel (7.12.2012) avati LHV panga Tallinna kontoris (Tartu mnt 2, ERKI varemete vahetus läheduses) väljapanek stiilseimatest Apple’i arvutitest aegade algusest kuni sajandivahetuseni. Näituse kuraator tutvustab ekspositsiooni nii...

Jobsiga ja Jobsita

Apple’i omanike ja andunud kasutajate jaoks on nüüd elu põhiküsimus selles, kas või kui kaua suudab firma pakkuda neile emotsionaalset ja materiaalset naudingut ka pärast Steve Jobsi lahkumist. Oma hiilgeaegadel on Apple olnud ühe mehe ettevõtmine, mille arengut pole suunanud ei turujõud ega „parimad juhtimispraktikad“, vaid Jobsi karisma ja kõigutamatu veendumus sellest, mida inimkond tegelikult vajab. Mis on mitte ainult cool vaid insanely great ja „muudab maailma“. Ja selleks tuleb muidugi „mõelda teistmoodi“. Apple’i uus juht Tim Cook usub küll, et iPhone asub Maslow vajaduste hierarhias allpool sööki ja jooki, kuid ainult aeg näitab, kas ta suudab seda hoida seal ka tulevikus. Sellele küsimusele näitus vastust otsibki.

See väljapanek on valik ühest 20 aasta jooksul kogunenud erakollektsioonist ja näitab Apple’i arvutite välise disaini arengut aegade algusest (1977) kuni Jobsi tagasituleku esimeste aastateni (1997…). Eksponaatide grupid jagunevad kaheks. Neli aegrida näitavad lauaarvutite, laptopide, serverite ja klassikaliste „linnupuuride“ arengut. Kolme esimese rea puhul on uusimad mudelid loodud taas Jobsi käe all. Linnupuuride rida saab aga alguse aastast1984, mil Jobs veel majas oli. Lisaks on eraldi esitletud mõningaid tähelepanuväärseid komplekte. Igaüks võib nähtu põhjal ise hinnata, kuivõrd erinevatel aegadel loodud toodetes on tunda Jobsi puudutust või selle puudumist. Tõeliselt Jobsivabadest äpardustest on vaatajat säästetud.

Jobs armastas tsiteerida Picassot: head kunstnikud laenavad, suured kunstnikud varastavad. Nii ei sündinud hiir, sellega juhitav menüüdest ja akendest koosnev graafiline kasutajaliides ega arvutivõrk sugugi mitte Apple’is. Samuti ei mõelnud Apple välja küljendustarkvara PageMakerit (seda tegi Aldus), laserprinteritehnoloogiat (see sündis XEROX PARCis) ega PostScripti ehk lehekülje kirjeldamise keelt kahe eelneva omavaheliseks ühendamiseks (seda tegi Adobe). Kuid alles nende kolme eelduse kombineerimine Apple LaserWriteri ja Macintoshi abil sünnitas Desktop Publishingi, millega Apple ilmselgelt muutis maailma. Kas ka soovitud suunas – andes inimesele tänavalt võimaluse praktiseerida tüpograafiat – on teine teema. Igatahes sündis see kõik aastal 1985, kui Jobs esimest korda Apple’ist lahkuda otsustas.

Jobsi isik hoiab üleval küsimust, et mis ikkagi teeb ühest inimesest geeniuse ja millised on Apple’i väljavaated oma võidukäiku jätkata? Juri Lotman väitis, et tõeline loovus sünnib erinevate märgisüsteemide kokkupuutel. Ka Jobsi vundament oli äärmiselt mitmekihiline – seal oli tehnoloogiat ja kalligraafiat, arrogantsi ja budismi, perfektsionistlikku esteetikat ning „oma suhe“ eetikaga kõige tipuks. Sellist komplekti pole tagataskus igaühel ja nii võibki olla, et Apple’i touch and feel jääb konkurentidel igavesti tabamata.

Rein Raua diagnoos meie valitsejate suhtes oleks ilmselt mingis mõttes pädev ka Jobsi kohta. Jobsi auks tuleb siiski öelda, et tal ei olnud selles küsimuses enda suhtes illusioone.

madis@mac.com

Kohalik liberalism otsib oma teed

Kohalik aasta liberaal taas valitud – peaministri majandusnõunik Kalev Kukk. Andkem sõna majandusmehele ja Tallinna ülikooli õppejõule endale:

„Riigivõla intressid – raha makstakse, aga selle eest ei saa ju midagi vastu!”

(Vanamehed kolmandalt 19.9.2010)

No palju õnne! Liberalismi võib ilmselt defineerida ka kui vabamõtlemist. Kui järgmisena õnnestub tõestada, et sama loogikat saab laiendada igasugusele laenamisele, siis pole kahtlust ka järgmise majandusnobeli kavaleris.

Pühendamatul kõrvaltvaatajal võib siiski tekkida küsimus kohaliku liberalismi järjepidevuses, sest mullune aasta liberaal Anvar Samost, kes samuti vaieldamatult seda tiitlit väärib, julges aasta tagasi arvata nii:

„See ka minu suust kõlab enneolematult, aga mingite asjade tarvis Eestil oleks mõistlik võtta laenu, kuna Eesti laenukoormus on äärmiselt madal. Eesti on osa euroalast, kus riikide keskmine laenukoormus on Eesti omast – võib julgelt öelda – kümneid korda suurem,”

(Olukorrast riigis 13.11.2011) 

No igati loogiline, et stagneerunud Euroopaga kiirelt konvergeeruda sooviva riigi optimaalne laenukoormus pole null. Kuid mida küll peab sellest kõigest arvama liberalismist hullunud rahvas?

Mõista–mõista kes see on?

Endale auku kaevab, aga ise sisse ei kuku.