Turg ja õiglus ehk klassivõitlus siin ja praegu

Indrek Hargla räägib, et suvesoojuses kirjatööga ta ei tegele, mullatööga küll. Vaimutöö jäägu ikka kargesse talveaega. Poliitökonoomiline mõte aga pulbitseb meil enneolematus leitsakus hoogsasti ega lase puhkajatel laiselda.

Kandidaatideta presidendivalimiskampaania raames ilmus presidendilt üks lennukas tekst meie fiskaalpoliitika tuleviku ohtudest ja võimalustest (station). See ei lubanud Eelarvenõukogu esimehel enam jahedas toas mõnuledes ajalehti lugeda, vaid sundis haarama sule ja ilusa unistuse maha tegema (station). Fiskaalametnikul tasub mõlemad läbi lugeda ja mõtiskleda, mis pidi see maailm ikka pöörleb.

Presidendi suurim mure on see, et „liiga väike osa maailmas loodavast rikkusest kulub palkadeks“. Seetõttu ei pääse rikastes riikides haritud aga keskmiselt tasustatud inimesed enam „kinnisvararedelile, et soetada endale elus peamine suurem vara“.  See oht varitseb ka Eestit. Ja süüdi polevat selles mitte kapitalist, kes ekspluateerib, vaid heaoluriigid ise, kes madalapalgaliste eluasemekulusid kompenseerivad. Nii võimaldavat nad ettevõtjal töötajale vähem palka maksta, selle asemel, et … veenda ettevõtjaid maksma tööjõu eest „ausat turuhinda“! „Sest aus turuhind peaks olema selline, mis tagaks kas või tagasihoidliku, aga siiski toimetuleku – eluase, laste haridus, tervishoid, mõned lihtsad rõõmud.“

See kõlab hästi, aga tekitab segadust. President peab ennast konservatiiviks ja vaba turumajanduse pooldajaks, aga eelnev arutluskäik meenutab vägisi kapitalismi kriitikut K. Marxi. Marxi järgi pidi sotsialismis ehk proletariaadi diktatuuri tingimustes kehtima põhimõte „igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema töö järgi“. Külluse saabudes, kommunismis, aga juba „igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi“. Mis sa hing veel ihkad! Selle ideaali poole püüdlevad tegelikult vahelduva eduga ka turumajanduslikud demokraatlikud heaoluühiskonnad.  

Praktikas on Marxi unistuse komistuskiviks saanud tootmisvahendite ühisomand, kuna ilma eraomandita ehk kapitalismita külluseühiskonda ei ehita. Samas on selge, et vabaturumajandus ilma riigi sekkumata hüvede sotsiaalselt aktsepteeritavat jaotus elanike vahel ei taga. Kuid kas riigi taandumine ja kapitalisti moraalne mõjutamine on siin töötav lahendus?

Leppides tõsiasjaga, et turumajanduses ei tegele hinnad (olgu siis kinnisvara või tööjõu) sotsiaalse õigluse vaid ressursside jaotuse ja turusignaalide küsimusega, õnnestub soovi korral ehk lahendada ka presidendi mure.

PS

On põhjust arvata, et meil tugevasti fetišeeritud ja presidendi poolt armastatud ükssarvikud ja nende vähemad sugulased omavad kohaliku kinnisvara hinnatõusus oma rolli. 

Eesti mehe eripära ehk Mis on ühist Mercedes AMG G65-l ja paabulinnu sabal?

Läinud nädalavahetuse Postimehes kirjutas loomaökoloog Raivo Mänd mitmekülgselt hariva loo inimlooma olemusest, paberlehe pealkirjaga „Loodus kui uhkuseasi ehk Mis on ühist Mercedes-AMG G65-l ja paabulinnu sabal?“ Ta alustab looduskaitsest ja jõuab paabulinnu saba kaudu välja riigivalitsemise ja rahanduspoliitikani, neid termineid küll ise kasutamata. Seega vaatenurki avardav kohustuslik kirjandus kõigile kodanikele. Allpool jutupunktid põhisõnumitest.

Darwin olla öelnud, et kui ta näeb paabulinnu saba, hakkab tal pea valutama. See uhkeldav tunnus oli loomuliku valiku seisukohast täiesti ebaratsionaalne, kuna takistas nii saagi hankimist kui röövloomade eest põgenemist. Iisraeli zooloog Amotz Zahavi järgi aga on paabulinnu saba, nagu ka teiste ekstravagantsete omaduste rolliks „reklaamida nende kandja kõrget kvaliteeti hinnatud sigimispartnerina, kardetud vastasena või tabamatu saakloomana.“ (See seletus sai nimeks händikäpi printsiip ehk kulukas signaliseerimine.) Nii et geenide edasikandumise tagamiseks tasub teinekord maksta kõrget hinda.

Seda loomariigi loogikat laiendab autor edasi nii…

„

Nii nagu tõstavad händikäptunnused renomeed üksikisendeil, nii kuluvad händikäpid marjaks ära ka kogukondadele, riikidele ja rahvastele, et teised neid tõsiselt võtaks. /…/ Kõrgkulutuuri toetamine on uskumatult kulukas. Lisaks ülikoolide, teatrite, spordihallide ja muu ehitamisele ja ülalpidamisele on vaja harida ja treenida suurt hulka kultuuriinimesi, kelle enamiku võimed küündivad parimal juhul keskpärasuseni.

Tihti võib kuulda soovitusi, et massilise keskpärasuse kultiveerimise asemel võiks keskenduda tippudele üksikutes perspektiivsetes suundades ja sellega kulusid kokku hoida. Kulusid hoiab kokku küll, aga kurioossel kombel ei anna see loodetavat efekti. Mida vähem toodetakse keskpärasust, seda vähem sirgub ka tippe.

Kõrgkultuur /…/ on tüüpiline händikäptunnus /…/ Potentsiaalne kasu sellest on suur ja seisneb kogu ühiskonna renomee tõusus.

Loodus, mis kogu maailmas muutub järjest defitsiitsemaks, olgu meie rahva uhkuseasi. /…/ Jõukas läänemaailmas tehakse tohutuid jõupingutusi, et midagigi endisaegsetest elukooslustest laastatud maadele tagasi tuua.

Händikäptunnused on loomadel ja inimestel evolutsiooni käigus kujunenud selleks, et nendega uhkeldada. /…/ Samamoodi on ka rahvuslike uhkuseasjadega.

“

Ja arusaadavalt peab händikäpsignaal olema jõukohane.

Jutul tundub olevat jumet – evolutsiooni halastamatu Excel oleks üle jõu käiva toreduse ammu välja praakinud. Aga milles seisneb „eesti mehe eripära“, millele pealkiri viitab? Oskab ju temagi lugu pidada AMGst ja teistest kuluka signaliseerimise vahenditest, nagu aknast välja vaadates näha.

Tõsi, kuid autoregister väidab, et valdav enamus nendest edevamatest eksemplaridest ei lähe mitte meesisenditele partnerite peibutamiseks, vastavalt sugulise valiku teooriale, vaid hoopis meie rahvamajanduse edendamiseks! Näiteks siinmail arvele võetud uutest Porschedest (teadlased on välja selgitanud, et selle kuluka tunnuse potentsiaal paarilise leidmisele kaasa aidata on eriti kõrge) on viimastel aastatel pea üheksa eksemplari kümnest läinud hoopis ettevõtetele tootmissisendiks! Tubli kosutus tootmispotentsiaalile, kuid mis saab nii meie genofondist!

Zahavi on surnud. Darwin on surnud. Kes seletaks ära ettevõtliku eesti mehe enneolematu eneseohverduse…

Sinine ja punane ja must ja valge

Eestlase põhiküsimus loomaaias teadupärast on, et mida elevant temast arvab. Infokülluse ajastul, kombinatsioonis globaalse tervise- ja majandushädaga, on selle arvamuse moodustamiseks materjali rohkem kui küllaga. Üks pilt küllaltki autoriteetsest allikast hakkab aga eriti silma – pea kogu Euroopa on meie riigi sünnipäeva künnisel rüütatud meie lipusinisesse, aga väike Eesti on miskipärast isepäiselt veripunane.

Sellel kaardil tähistab tumesinine riike, kus riigi toetus tööst ilma või eemale jäänud inimestele katab üle poole nende senisest palgast ja punane neid, kus 19.2.2021 seisuga märkimisväärset sissetulekutoetust ei ole. Nii et selline vaade kujundab maailma arvamust meist juba pikemat aega.

Toetus üleöö töö kaotanutele pole meil alati siiski kasin olnud. Lausa vastupidi. Just Eesti töötasu hüvitis startis järgmise pildi kohaselt (sama allikas, Eesti jäme sinine, Läti punane, Leedu roheline, Soome peen sinine, Rootsi kollane jne) esimesena ega jäänud teisele alla, kuid jaanipäevaks sai see läbi. Uudiseid jälgides kestab kriis siiski täie hooga edasi.

Eestile on viirus olnud mõnevõrra armuline ja majanduslik tagasilöök ametliku statistika kohaselt tublisti alla ELi keskmise. Ehk pole meil seetõttu põhjust väheseid tööta jäänuid täiendavalt poputada? Kas nii on, võib näha järgmiselt jooniselt. Tundub, et tööpuudus on meil ELi kontekstis kasvanud pigem palju (Eesti puhul täiendav töötuse kasv jaanuariga võrreldes 3 protsendipunkti, Leedul veelgi rohkem, aga teistel selgelt vähem).

Indikaatoritesse, mis väidavad suutvat kaardistada kõige erinevamaid näitajaid võrreldaval kujul kõigi maakera riikide kohta, tuleb alati suhtuda suure ettevaatusega. Ehk on siingi tegemist alatu vandenõu või suure eksitusega? Siiski, ökonomistide konsensuslik soovitus poliitikutele kohe kriisi algul oli tugevdada sotsiaalse kaitse süsteeme. Meil ei langenud see kuigi viljakale pinnasele.

Märk on igatahes maha pandud. Ilmselt on selle asjaga nii nagu Tarmo Soomere poolt viimases Plekktrummis kirjeldatud olukorras: seisab eestlane Austraalias looduskaitsealal vastamisi krokodilliga ja arutleb, et millest see krokodill küll parajasti mõtleb, ja vastus on Soomere meelest lihtne – sõltuvalt kellajast mõtleb krokodill eestlasest kui hommikueinest, lõunasöögist või õhtusöögist. Nii et mingi vihje see punane plekk Euroopa kaardil meie valikute kohta maailmale annab ja see ei tarvitse olla tõest väga kaugel.

Head isu!

Vihakõne, maksupettus ja statistika ehk definitsioonide tähtsusest

Ametnikud, kes te pole armastatud!

Statistika on teadagi definitsioonide kunst. Ükski arv ei ole iseenesest õige ega vale. Kuid statistiliste näitajatega opereerimisel jääb opereerija südametunnistusele avada esitatavate näitajate täpne sisu ja seos reaalse eluga. Vastasel juhul on kaheldava väärtusega järeldused kerged tulema.

Vihakõne, mille kriminaliseerimisega Rahandusministeeriumi keldris vahelduseks tegeldakse, on emotsionaalselt ülesköetud meestele sedavõrd tundlik nähtus, et mõiste määratletakse kitsalt, vastavalt oma ilmavaatele, et ülejäänud aur saaks minna teema naeruvääristamisele. Saatejuht saab sellest mõistest aru nii (anonüümseks kommentaariks on voli vaid temal):

„Saage palun õigesti aru:
Nt see ei oleks mingil juhul vihakõne ega karistatav - "Kuku Keskpäevatunni kommentaatorid on täielikud idiood ja värdjad!"
Aga see oleks vihakõne - "Tulge kõik kohe Keskpäevatunni stuudiosse ja anname neile seal korralikult peksa! Kaikad kaasa!"“

Vihakõnet eristab statistilisest näitajast see, et tema kohta ühtne määratlus puudub. See annab ruumi erinevateks tõlgendusteks. Riigikogu kantselei õigus- ja analüüsiosakond peab vihakõneks muu hulgas …   

„/…-/ teguviisi, millega toetatakse, ergutatakse või kutsutakse üles teatud inimest või inimgruppi häbistama, vihkama, alavääristama /…/ stigmatiseerima või negatiivselt stereotüpiseerima. /…/ Ühtlasi õõnestatakse eelarvamustel põhinevate stereotüüpide loomisega teatud inimgruppide väärtust teiste ühiskonnaliikmete silmis. /…/“

Olgu pealegi, ametnikud-poliitikud on oma saatusega leppinud, aga kuidas puutub siia maksupettus? Maksujuristid vaidlevad muidugi vastu, aga maksupettust võib ühiskondlikust aspektist defineerida kui olukorda, mille puhul enamus ratsionaalseid inimesi nõustub, et maksu oleks pidanud maksma sõltumata sellest, kas seadus seda ette nägi või mitte. Nii nagu heal lapsel mitu nime, on olulisel nähtusel mitu tõlgendust.

__________________

Et kaardistada vihakõne mõiste retseptsiooni ametnike seas, PALUN TEID ANONÜÜMSELT VASTATA KAHELE VALIKVASTUSTEGA KÜIMUSELE (võtab alla 1 minuti) selle e-kirja ja järgneva teksti põhjal (ette kantud 19.09.2020 Kuku Keskpäevatunnis emotsionaalselt ülesköetud saatejuhi poolt u 50. minutil):

„/…/ väga mõnus on olla ametnik /…/ ametnikke tuleb kogu aeg juurde /…/ üha suurem osa eestlastest ongi riigiametnikud /…/ ega nemad ei tooda mingit väärtust, rääkimata lisaväärtusest /…/ see ei ole OK, et kogu aeg tuleb juurde mingisuguseid jüngreid kuskil /…/ sest et riigiametnik ei tooda mitte tuhkagi, temast ei tule mingit kasu /…/“.

Kõik vastused on õiged definitsiooni järgi.

Vabandan ennast kordamast.

Säästmise paradoksid ehk kas homme kõik ökonoomitama?

Homme olevat rahvusvaheline säästupäev. Kas tõesti võib olla olemas selline päev? Vaatasin järele ja tõesti – just 31. oktoobril 1924 peeti Milanos esimest rahvusvahelist säästupangakongressi. 

Pea sajanditaguse ettevõtmise eesmärgiks oli teadvustada tarbijate massidele säästmist kui sellist ja selle olulisust nii majandusele kui inimesele. Et elada homme paremini kui täna, tuleb täna kõhu kõrvalt näpistada, võimaldades sellega tootlikkust tõstvaid investeeringuid ja sedakaudu homme lahedamat elu nautida.

Paradoksaalne on lugu küll selle algatuse algupäramaaga – saapamaad on põhjamaal ikka vastutustundetu kulutamise võrdkujuks peetud. Paradoksaalne on ka mõiste „ökonoomika“ päritolu – see tuleb Kreeka keelest (oikonomia) ja tähendab „leibkonna majandamist“, kus eelarvetasakaal oli ilmselt au sees. EKI ja Cambridge’i sõnastikes lähevad mõistete ökonoomitama ja economize tähendused seekord kokku – mõlemad viitavad koonerdamisele.

Üleskutse säästmisele võib tänapäeval tekitada siiski vastuolulisi tundeid. Juba tubli kümme aastat on arenenud maailma keskpangad, Euroopa omaga esirinnas, kasutanud pea kõiki mõeldavaid ja mõeldamatuid võtteid, et … suunata majandusagente säästmise asemel hoopis kulutama! (Jaapanis on seda harrastatud palju kauem, aga kuna erasektor piisavalt kulutamise ei kipu, siis on pidanud seda tegema riik, kasvatades oma võlakoormat sedavõrd, et õhtumaalasteltki ööune võtab.)

Vabas ühiskonnas kedagi kulutama sundida ei saa. Küll aga saab kulutamise vastandtegevuse ehk säästmise teha alalhoidlikule kodanikule võimalikult ebamajanduslikuks, hoides raha hinna ehk intressimäära nulli lähedal. Seda ongi tehtud ja lõppu ei paista.

Tegelikult on küll nii, et keskpangad on siin sabassörkijad ja turvalise säästmise on praegusel ajal majanduslikult kaheldavaks teinud hoopis vägevamad allhoovused, mis maailmamajandust viimased aastakümned suunanud. Nimelt vaevab vähemalt rikaste riikide majandusi erinevatel põhjustel juba pikemat aega säästude üleküllus (investeerimisvajaduse suhtes), mis tuli teravalt ilmsiks suurele finantskriisile järgnevas aneemilises majanduskeskkonnas. 

Seega, head kodanikud – teie sääste pole juba ammu kellelegi vaja, mistõttu ei õnnestu neid ka riskivabalt investeerida, ilma et peale ei maksaks.

Nii et paradoksaalne lugu selle säästmisega moodsal ajal. Kuidas talitada olukorras, kus ühest küljest peaks nagu mõtlema pensionipõlvele ja mitte kogu sissetulekut poodi viima (kuna riiklik pension ei kavatse tagada väärikat vanaduspõlve)? Teisest küljest peaks aga tulema vastu keskpankade palvetele ja raha soodsatel tingimustel lausa juurde laenama, et seda siis poodi viia ja sedakaudu keskpanga missiooni täitmisele kaasa aidata. Rahamaailma vägevatega tüli norides jääb kaotajaks ikka väike inimene.

Võta sa kinni, mida siis ikkagi teha homsel säästupäeval …

Juhtub ka paremates perekondades, aga pole hullu

Erasektor ametnikke ja nendega samastatud isikuid ei armasta, kui pehmelt väljenduda. Sellega ollakse vist leppinud. Aga nagu elus ikka, pole halba ilma heata.

Pea kolm aastat tagasi kirjutas kultusjutusaatejuht Priit H. Ekspressis:

„Kui prooviks 2018. aastal ilma vihkamise ja alandamiseta? /…/ Tajusin lõppenud 2017. aastal aina kasvavat vihkamist väga erinevate teemade juures“. Autor seletab, et „Vihkamisele eelneb lõksusattumise tunne, hirm. Miks on nii paljudel inimestel tunne, et nad on sattunud väljapääsmatusse olukorda, mida nad ei kontrolli ja mis tekitab frustratsiooni?“. Ning ta lõpetab oma artikli tsiteerides eksperti: „oma tahte abil, ratsionaalselt ja süstemaatiliselt seda rakendades, võime vastu seista primitiivsele kalduvusele oma vastaseid alandada.“

Kuid ajad muutuvad ja inimesed koos nendega. Kaks nädalat tagasi, laupäeval (19.9.2020), kostus kohalikust raadiost lainepikkusel 100,7MHz kl 12:50 paiku sama mehe suust selliseid hõiskeid:

„/…/ väga mõnus on olla ametnik /…/ ametnikke tuleb kogu aeg juurde /…/ üha suurem osa eestlastest ongi riigiametnikud /…/ ega nemad ei tooda mingit väärtust, rääkimata lisaväärtusest /…/ see ei ole OK, et kogu aeg tuleb juurde mingisuguseid jüngreid kuskil /…/ sest et riigiametnik ei tooda mitte tuhkagi, temast ei tule mingit kasu /…/“.

Noh, emotsionaalselt ülesköetud mehele võib ju mõndagi andestada, ehk rahuneb esmaspäeva hommikuks maha, paneb oma õppejõu mütsi pähe ja räägib tudengitele jälle selget juttu. Ametnik aga olgu väärikas 24/7 vastavalt oma eetikakoodeksile, ja võtku meediapeks vastu.

Aga mis siin siis head on? 

Kui uskuda Milton Friedmanit, et inimühiskond toimetab oma toimetamisi eelkõige turusuhete kaudu, siis pole hullu kedagi. Nimelt on vaba turu suur voorus, et ta suunab vastastiku kasulikule koostööle ka inimesed, kes üksteist vihkavad. Nii et elu ei jää seisma, kuni turg töötab ja nähtamatu käsi suunab.

Südamlik hoolitsus meie päevaste vajaduste eest, tootlikkusest rääkimata

Nagu hästi teada, Productivity isn’t everything, but in the long run it is almost everything (P. Krugman). Ehk siis meie elatustase saab pikas plaanis kasvada eelkõige tootlikkuse kasvu kaudu, ja tootlikkuse kasvatamiseks on vaja utšitsa, utšitsa, utšitsa (V. Lenin). Soovitavalt reaalaineid ja mitte mingit ugri-mugrit. Kes julgeks vastu vaielda?

Hästi on ka teada, et iga päev tuleb juua vett. Ja apteekrid on välja arvutanud, et ühte pooleliitrisesse pudelisse mahub igapäevasest veevajadusest 31%. Mitte 30% ega mitte ka 33,3%, nii et kolmest pudelist päevas jääb veidi väheks.

Et apteegikülastajatel see vajadus meeles püsiks, tuleb seda tarvilist nestet ennastsalgavalt turundada  – Tõnismäel on see ahvatlevalt välja pandud vähemalt viies erinevas lokatsioonis, et kellelgi kahe silma vahele ei jääks. Hoolitsetud on sellegi eest, et ka kehvema nägemisega pensionär saaks kohe aru, et tegu on hädavajadusega, mille rahuldamist apteekrid südamega võtavad. Hind ei tapa, võrreldes ülejäänud kraamiga, mida kõrval müüakse. Et tegu on „joogiveega“, pole enam väga oluline, aga ju käsib seadus ka selle ära mainida. Trükimusta sinna palju ei kulu.

Selle taustal tundub konkurentsiameti nurin ravimite mõneprotsendiste juurdehindluste kallal tagurliku tähenärimisena. Isegi kui pudelisse lasta rahvusvahelises võrdluses kallist Viimsi vett 3,84€/m3 (Helsingis 3,70), kujuneb joogiveeliitri juurdehindluseks 78025%. Selline tootlikkus on iga kaupmehe unistus, mille täitmiseks pole vaja koolis käiagi, pealehakkamist on vaja, aga mis on kättesaadav siiski vaid neile, kelle kätte riik on usaldanud sellise kauba müümise, mille kasulikkust ei oska tavaline inimene ise hinnata.

Siit kolm tähelepanekut:

• Vabadus on väärt väärtus, aga selle piiramatu rakendamine võib anda kahtlase väärtusega tulemusi.

• Kogu ühiskonna tootlikkuse ja elatustaseme kasvatamisele tuleb kasuks, kui ettevõtlikkus on suunatud uue väärtuse loomisele ja mitte riiklikult mahitatud ümberjagamisele.

• Adam Smith teadis, et turumajandus ei toimi hästi ilma moraalse vundamendita, aga ta on ammu surnud.