(Avaldatud Eesti Ekspressis 13.10.2011 pealkirja all "Säästubuum halvab turumajanduse")
Pidu on peetud ja aeg on tasuda arve. Kellele arve esitada, pole aga päris selge, kuna keegi ei taha tunnistada, et just tema tellis peo. Seetõttu lükkub ka kriisi lahendus üha uutesse kaugustesse, millele kõikvõimsad "turud" reageerivad üha närvilisemalt. Kuhu siis ikkagi on koer maetud?
Õiguslikult on asi klaar. ELi aluspõhimõtete järgi ei võta ükski liikmesriik endale teiste liikmesriikide kohustusi. Ega peakski. Ja eestlane teab hästi, et võlg on võõra oma ning kuulub tasumisele viimse sendini.
Moraalselt on lugu veidi keerulisem, sest laenutehingutel oli ju kaks osapoolt - võtja (eraisik, ettevõte või riik) ja andja (eraomanduses olev kommertspank). Ning laenuandja või laiemalt kogu finantssektori roll on lisaks säästmis- ja kulutamissoovide vahendamisele ka hinnata ja hajutada riske. Selleks peaksid kommertspankadel, koos järelvalveorganite ja keskpangaga, olema laenajatest võrratult paremad võimalused. Mitte ehk individuaalselt, aga agregeeritult kindlasti. Riskide adekvaatse hindamise ja hajutamisega aga läks nagu läks. Globaalselt.
Peo püstipanija selgitamine läheb aga veelgi keerulisemaks siis, kui mõelda mõnedele sügavamatele allhoovustele, mis Lääne kapitalistlikud ja liberaalsed demokraatiad praegusele tormisele merele kandsid.
Üks veenev seletus majanduse tsüklilisele arengule on ohtude ja võimaluste kollektiivne üle- või alahindamine. Sellised iseenesest väga inimlikud emotsionaalsed tasakaaluhäired avalduvad inimeste "ülemäärase" kulutamise vaheldumises "ülemäärase" säästmisega. Nii üksikisiku kui ettevõtte tasandil.
Sõjaeelne Suur Depressioon ehmatas ära terve põlvkonna. Liigseid riske välditi kaua instinktiivselt ning sellega võib osaliselt seletada teise ilmasõja järgset suhteliselt pikka ja stabiilset majandusarengut. Pikapeale aga häda ja viletsus ununesid ning majandusteaduses ja -poliitikas hakkasid puhuma liberaalsemad tuuled. Finantssektori vabanemine köidikutest ja mõned riiklikud poliitikad lõid soodsa keskkonna lihtsa inimese laenulõksu meelitamiseks. Krediidirinde pakkumispoolel sai ahvatlevatest motivatsiooniskeemidest hoogu juurde innovaatiline finantsalkeemia, mille tegelik sisu polnud lõpuni selge ei innovaatoritele ega regulaatoritele, lõpptarbijaist rääkimata. Soodne laenuraha valgus üle arenenud maailma.
USAs suurendas eelnevale lisaks laenunõudlust töölisklassi reaalsissetulekute stagneerumine juba mitu aastakümmet, samas kui tulujaotuse ülemises otsas käis varjamatu tarbimispidu täie hooga. Lihtsamal rahval aitasid oma elatustaset, sotsiaalset staatust ja väärikust kuidagimoodi säilitada tarbimislaenud, mida garanteeris imeväel väärtust koguv kinnisvara.
Eurotsoonis mängis omakorda vingerpussi ühisvaluutast tulenev ühine rahapoliitika ja ülemäärane usaldus, mis turujõudude ajel suunas "tugevate ja vastutustundlike põhjapoolsete riikide" säästud "lõunamaiselt lodevatele" ahvatlevalt odavaks laenuressursiks. Kinnis- ja muu vara kallinesid hoogsalt, kapital kasvas ning kapitalismil oli pidu.
Rahval ja poliitikutel oli samuti pidu. Valitsejatel õnnestus valijate soovidele vastu tulla ilma selle eest kõrgemate maksude näol kohe arvet esitamata. Sellised vastastikku ahvatlevad bartertehingud on kahjuks demokraatiasse sisse kirjutatud.
Kui kinnis- ja muu vara hinnaralli tegi kauakardetud kannapöörde, asendus kindlus ebakindlusega ning erasektoril hakkas korraga kole kiire oma võlakoormat kergendada. "Liigne" kulutamine asendus "liigse" säästmisega ja Eestile kuulub siin Euroopa rekord.
Säästmine on mikrotasemel ju üks väga positiivse maiguga tegevus, aga makromajanduslikult on häda selles, et kollektiivne säästmine on vabaturumajandusele hukatuslik. Nõudluse järsk langus toob kaasa tootmise vähenemise, töötuse kasvu ja sissetulekute kokkukuivamise. See vähendab omakorda säästmisvõimalusi, kuid suurendab säästmissoovi, kuna hirm üha süveneb. Ja nii edasi. Selle allakäiguspiraali katkestamiseks ei ole turumajanduses paraku sisemisi mehhanisme. Seetõttu on loogiliseks päästerõngaks olnud riiklikult koordineeritud laenuraha üliodav väljamüük ja avaliku sektori kulutused, niipalju kui võimalik.
Majandustegevuse kokkutõmbumine toob paratamatult kaasa riigieelarvete defitsiidid, kuna maksutulud vähenevad ja sotsiaalkulutused suurenevad. Kui ei suureneks, oleks langus sügavam ja areng sotsiaalselt ebastabiilne. Seega on puhtraamatupidamislik tõsiasi, et erasektori äkilise säästubuumiga kaasneb avaliku sektori laenubuum. Seda muidugi juhul, kui kohaliku erasektori nõudluse langust ei õnnestu üleöö asendada ekspordiga. Seda võib ehk endale lubada väike Eesti, aga kahjuks mitte kõik riigid korraga, kuna meie netoeksporti peab tasakaalustama kogu ülejäänud maailma sama suur netoimport. Säästubuum on aga sedapuhku globaalne.
Seega pole praeguse riigivõlakriisi peamiseks põhjuseks mitte pea kõigi demokraatlike riikide süüdimatu eelarvepoliitika kriisiaastatel, vaid erakätes oleva reaal- ja finantssektori koostöö tuleviku arvel pidutsemises buumi ajal. Arusaadavalt polnud piisav ka mõnede riigivõlgade vähendamine headel aegadel. Need hädad aga käivad kaasas inimloomuse ja demokraatiaga.
Nii et viga kipub jälle olema „süsteemis”. Eelarvete jõulised tasakaalustamised praeguses ebakindlas olukorras pärsivad majanduskasvu lühiajaliselt ja „sisemine devalveerimine” on pikk ja piinarikas. Lühikeses plaanis oleks vaja radikaalseid lahendusi, mis teeksid üle pea kasvanud võlad reaalselt teenindatavateks. Nii et ka „turud” seda usuksid. See võimaldaks kõike otsast alata.
Võlgade mahakandmine ehk arve adressaadis kokkuleppimine edeneb demokraatlikus õigusriigis arusaadavalt visalt. Praegune määramatus aga tiksutab arvet iga päevaga kopsakamaks. Praktikas toimivat lahendust ei suuda vist isegi teoreetiliselt konstrueerida ka äsjased majandusnobelistid, kelle ampluaa on just makromajanduslike seoste põhjuslikkus.
Demokraatlik majandus on komplekssüsteem (Robert Kitt, „Komplekssed sotsiaalsüsteemid“, Akadeemia nr. 10-2011), kus põimuvad õigus, moraal ja „loodusseadused” ehk inimpsüühika ja poliitiline reaalsus. Selle täiuslik modelleerimine pole inimesele jõukohane ja lõplike lahenduste asemel peame leppima lõputute otsingutega. Inimese loomupärane leidlikkus annab õnneks lootust.
23. okt 2011
17. dets 2010
Nagu kaks tilka viina (eurost loobumine)
Tilk 1
„Kui keegi tahab eurotsoonist lahkuda, siis see on imelihtne. Seda ei juhtu, kuid ma võin anda selles osas nõu, kui keegi seda tahab teha. Väga lihtsalt. Teed oma otsused, klaarid oma vahekorrad ära, trükid oma uue raha ning hakkad pihta. (Euroopa Liidust on samamoodi võimalik lahkuda, kuid seal on mõnevõrra keerulisemad lood.)
Euro puhul on see suhteliselt lihtne, lihtsalt väljud sellest süsteemist, kui sa arvad, et see on parem.“
Siim Kallas
EPL 15.12.2010
Tilk 2
„Leaving [the euro] would require lengthy preparations, which, given the anticipated devaluation, would trigger the mother of all financial crises. National households and firms would shift deposits to other Eurozone banks producing a system-wide bank run. Investors, trying to escape, would create a bond-market crisis.„
Barry Eichengreen
„The Euro: love it or leave it“ 4.5.2010
Prof. of Economics, Berkeley, UCLA
former Senior Policy Advisor at IMF
CEPR Research Fellow
„Kui keegi tahab eurotsoonist lahkuda, siis see on imelihtne. Seda ei juhtu, kuid ma võin anda selles osas nõu, kui keegi seda tahab teha. Väga lihtsalt. Teed oma otsused, klaarid oma vahekorrad ära, trükid oma uue raha ning hakkad pihta. (Euroopa Liidust on samamoodi võimalik lahkuda, kuid seal on mõnevõrra keerulisemad lood.)
Euro puhul on see suhteliselt lihtne, lihtsalt väljud sellest süsteemist, kui sa arvad, et see on parem.“
Siim Kallas
EPL 15.12.2010
Tilk 2
„Leaving [the euro] would require lengthy preparations, which, given the anticipated devaluation, would trigger the mother of all financial crises. National households and firms would shift deposits to other Eurozone banks producing a system-wide bank run. Investors, trying to escape, would create a bond-market crisis.„
Barry Eichengreen
„The Euro: love it or leave it“ 4.5.2010
Prof. of Economics, Berkeley, UCLA
former Senior Policy Advisor at IMF
CEPR Research Fellow
16. dets 2010
Lugedes prof. Purju „Maksupoliitilisi valikuid“, emotsioonidega
(„Maksupoliitilised valikud“, A. Purju, Sirp 10.12.2010)
„Majandustegevuse eesmärk on heaolu.“
(Absoluutselt.) Ja riigi majanduspoliitika eksisteerimise ainukene mõte on kõrvaldada heaolu edendamise teelt kõik turutõrked. Autor viitab heaolu jaotusele „põlvkondade vahel“, ilmselt pidades silmas turul tekkivaid ülemääraseid erinevusi vanuseskaalal. Jaotusküsimuse osas peaks põlvkondadele lisaks võrdlema ilmselt ka muid sotsiaalseid rühmi, kuni samas asutuses töötava koristaja ja direktorini välja. Selle viimase hindamiseks valmis Inglismaa konservatiivsete pea- ja rahandusministri tellimusel äsja põhjalik uuring („Hutton Review of Fair Pay in Public Sector“), et kas palgavahed avaliku sektori asutustes pole ehk ebaõiglaselt suureks kärisenud.
Omaette küsimus on aga see, mida „heaolu“ eestlase jaoks üleüldse tähendab. Põhjanaabrite juures käib kogu ühiskonnapoliitiline debatt oma heaoluühiskonna säilitamise ja arendamise ümber – globaliseerumise ja rahvastiku vananemise kiuste. Eestis aga kipub heaoluühiskond olema pigem sõimusõna, kuna sellega käivad kaasas … teadagi mis. Vähemasti pole sellele mõistele kohaliku sisu otsimine üks valgele inimesele sobilik tegevus – siin ju niigi kõigil hea olla ja paremaks saab minna ainult läbi majanduskasvu. Niikaua, kuni me pole ühiskondliku kokkuleppe korras jõudnud isegi oma „heaoluühiskonna“ ideaali kompleksivabade otsinguteni, on tõesti raske maksimeerida ühiselt midagi muud peale majanduskasvu. (Seega saab heaoluühiskonnast esialgu rääkida vaid Lääne eeskujul.)
„Majanduskasvu sisuliselt ainsaks eesmärgiks seadmine võimaldab vältida suuremat osa arutelust tänaste probleemide üle.“
(Kui professor nii ütleb.) Kaks prominentset majandusteadlast väidavad ühe oma ammuse artikli kokkuvõttes nii: „Policies that maximise growth are optimal only for a government that cares solely about pure “capitalists““ (Alesina, Rodrik, (1994) „Distributive Policies and Economic Growth“). Artikli kontekst on küll veidi teine – nimelt kipuvad liigsuured varanduslikud ja sissetulekuerinevused tooma demokraatia tingimustes kaasa valijate soovi neid erinevusi liigprogresseeruvate maksudega tasandada. Arusaadavalt võib see soov mingist mõistlikkuse piirist alates muutuda majanduskasvu ja sedakaudu ka heaolu liigselt pärssivaks.
Siinkohal on sobiv tõlgendada erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide (OECD, IMF) poolt meile antavaid majanduspoliitilisi soovitusi. Need on enamasti kantud vaid kitsalt majanduskasvu kiirendamise (või avaliku sektori eelarve kiire tasakaalustamise) külmaverelisest eesmärgist, sest majanduspoliitika ainukene vaikimisi tehtav väärtuspõhine valik on teadagi see, et rohkem raha on parem kui vähem raha. Samas tunnistavad ka soovitajad ise, et valitsustel võib olla muidki eesmärke peale keskmise SKP per capita kergitamise, kuid need on kõik väärtuspõhised valikud, mis tuleb teha riigil endal poliitilise protsessi kaudu.
„Efektiivse maksustamise teooria kohaselt tuleks maksustada kõrgemalt mitteelastse nõudlusega kaupu, mille puhul tarbijad loobuvad maksudega kaasneva hinnatõusu tagajärjel tarbimisest suhteliselt vähem.“
(Teoreetiliselt tõepoolest.) Seda soovitust efektiivselt ellu rakendades poleks vaja maksustada midagi muud peale piima, leiva ja insuliini, kuna sundkulutuste puhul ei kaoks maksubaas kuhugi ning „teoreetiline“, matemaatiliselt lihtsasti tuvastatav heaolu kadu oleks minimaalne. Insuliiniaktsiisi asemel praktiseeritakse siiski pigem bensiiniaktsiisi, mille teoreetiline headus on peaaegu sama, kuid mis paratamatult kandub üle ka leiva ja piima hinda. Nii et ettevaatust teooriate puhtakujulisel praktiseerimisel! Ja nende esitlemisel peaks erinevaid aspekte publikumile selgelt teadvustama – mõni lihtsameelne võtab veel teooria sabast kinni.
„Mõjuv analoogiline meede (väiksema tuluga rühmade tarbimisvõime toetamine käibemaksutõusu tingimustes) oleks Eesti puhul maksuvaba miinimumi tõstmine, näiteks miinimumpalgani.“
Intellektuaalselt huvitav, minu jaoks sümpaatne ja majanduslikult ilmselt põhjendatud. Tõe huvides tuleks muidugi mainida, et selline suuremeelsus üksi maksaks riigieelarvele pea 3 mld kr aastas. Seda esimese ringi brutoefektina, netomõju oleks ilmselt üksjagu väiksem, kuna suur osa sellest rahaks läheks tõenäoliselt esimeses kaheksas tuludetsiilis seni rahuldamata esmavajaduste katteks ehk tarbimisse. Eriti praeguses situatsioonis turgutaks selline meede tänuväärselt endiselt kiduvat sisenõudlust, sotsiaalsest aspektist rääkimata. Kui aga soovida tagada fiskaalset neutraalsust esimeses ringis, peaks seda uut miinimumi ületavalt osalt tõstma tulumaksumäära 21%lt 26%ni. Selline tulude ümberjagamise skeem ei vasta ilmselt esialgu Eesti ühiskonna arusaamisele õigluse ja heaolu edendamisest.
„Astmelise tulumaksu ümber jahumise võiks ära lõpetada ja keskenduda olulisematele küsimustele.“
„Jahumine“ tuleks iga teema ümber ära lõpetada. Siin tundub siiski olevat kaasa mindud „heas seltskonnas“ tavaks oleva nõiajahiga, mille eesmärk on see ainuõigeid jumalaid salgav sõnapaar nii avalikust retoorikast kui analüütikast välja juurida. Minu meelest tähendaks see tagasipöördumist valgustuseelsesse pimedasse keskaega, kus usudogmaatikud end tuleriitade paistel soojendasid ja keskmiselt 0,1% majanduskasvust endale õiglaselt kuuluvat osa kindlustasid. Isegi „rahva võim“ ei üritanud oma viimasel kümnendil nii jõuliselt kehtestada sellist ideoloogilist puhtust, mida praegu teostab meie establishment. Ühe täiesti adekvaatse ja olulise maksutehnilise elemendi demoniseerimine teeb kahjuks kogu maksupoliitilise debati väga keeruliseks, kus analüütilisel lähenemisel pole enam kohta.
See „olulisem küsimus“, millele autor viitab, võiks maksustamise kontekstis olla kogu maksusüsteemi ülevaatamine. Progresseeruvamal tulumaksuskaalal on siin paratamatult oma selge roll, kuid lisaks ka seni ekspluateerimata maksubaaside rakendamisel ja paljul muul.
Samas pole heaoluriigi ehk suurema sotsiaalse turvalisuse taotlemine jumalast antud eesmärk. Maslow inimvajaduste hierarhia järgi oleme endiselt oma isiklike füsioloogiliste vajaduste rahuldamisega nii ametis, et turvalisus ja solidaarsus laiemas mõttes pole teema ning meie arusaamine heast elust erineb põhjanaabrite omast nagu siga ja kägu. Ega üle oma varju ikka ei hüppa.
Teoreetiliselt on muidugi võimalik, et konvergents arenenud maailmaga sotsiaalsete väärtuste osas ei ole meie tee, sest – nagu tõdes kadunud Kalev Kesküla – „eestlased lihtsalt armastavad ebavõrdsust“.
„Majandustegevuse eesmärk on heaolu.“
(Absoluutselt.) Ja riigi majanduspoliitika eksisteerimise ainukene mõte on kõrvaldada heaolu edendamise teelt kõik turutõrked. Autor viitab heaolu jaotusele „põlvkondade vahel“, ilmselt pidades silmas turul tekkivaid ülemääraseid erinevusi vanuseskaalal. Jaotusküsimuse osas peaks põlvkondadele lisaks võrdlema ilmselt ka muid sotsiaalseid rühmi, kuni samas asutuses töötava koristaja ja direktorini välja. Selle viimase hindamiseks valmis Inglismaa konservatiivsete pea- ja rahandusministri tellimusel äsja põhjalik uuring („Hutton Review of Fair Pay in Public Sector“), et kas palgavahed avaliku sektori asutustes pole ehk ebaõiglaselt suureks kärisenud.
Omaette küsimus on aga see, mida „heaolu“ eestlase jaoks üleüldse tähendab. Põhjanaabrite juures käib kogu ühiskonnapoliitiline debatt oma heaoluühiskonna säilitamise ja arendamise ümber – globaliseerumise ja rahvastiku vananemise kiuste. Eestis aga kipub heaoluühiskond olema pigem sõimusõna, kuna sellega käivad kaasas … teadagi mis. Vähemasti pole sellele mõistele kohaliku sisu otsimine üks valgele inimesele sobilik tegevus – siin ju niigi kõigil hea olla ja paremaks saab minna ainult läbi majanduskasvu. Niikaua, kuni me pole ühiskondliku kokkuleppe korras jõudnud isegi oma „heaoluühiskonna“ ideaali kompleksivabade otsinguteni, on tõesti raske maksimeerida ühiselt midagi muud peale majanduskasvu. (Seega saab heaoluühiskonnast esialgu rääkida vaid Lääne eeskujul.)
„Majanduskasvu sisuliselt ainsaks eesmärgiks seadmine võimaldab vältida suuremat osa arutelust tänaste probleemide üle.“
(Kui professor nii ütleb.) Kaks prominentset majandusteadlast väidavad ühe oma ammuse artikli kokkuvõttes nii: „Policies that maximise growth are optimal only for a government that cares solely about pure “capitalists““ (Alesina, Rodrik, (1994) „Distributive Policies and Economic Growth“). Artikli kontekst on küll veidi teine – nimelt kipuvad liigsuured varanduslikud ja sissetulekuerinevused tooma demokraatia tingimustes kaasa valijate soovi neid erinevusi liigprogresseeruvate maksudega tasandada. Arusaadavalt võib see soov mingist mõistlikkuse piirist alates muutuda majanduskasvu ja sedakaudu ka heaolu liigselt pärssivaks.
Siinkohal on sobiv tõlgendada erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide (OECD, IMF) poolt meile antavaid majanduspoliitilisi soovitusi. Need on enamasti kantud vaid kitsalt majanduskasvu kiirendamise (või avaliku sektori eelarve kiire tasakaalustamise) külmaverelisest eesmärgist, sest majanduspoliitika ainukene vaikimisi tehtav väärtuspõhine valik on teadagi see, et rohkem raha on parem kui vähem raha. Samas tunnistavad ka soovitajad ise, et valitsustel võib olla muidki eesmärke peale keskmise SKP per capita kergitamise, kuid need on kõik väärtuspõhised valikud, mis tuleb teha riigil endal poliitilise protsessi kaudu.
„Efektiivse maksustamise teooria kohaselt tuleks maksustada kõrgemalt mitteelastse nõudlusega kaupu, mille puhul tarbijad loobuvad maksudega kaasneva hinnatõusu tagajärjel tarbimisest suhteliselt vähem.“
(Teoreetiliselt tõepoolest.) Seda soovitust efektiivselt ellu rakendades poleks vaja maksustada midagi muud peale piima, leiva ja insuliini, kuna sundkulutuste puhul ei kaoks maksubaas kuhugi ning „teoreetiline“, matemaatiliselt lihtsasti tuvastatav heaolu kadu oleks minimaalne. Insuliiniaktsiisi asemel praktiseeritakse siiski pigem bensiiniaktsiisi, mille teoreetiline headus on peaaegu sama, kuid mis paratamatult kandub üle ka leiva ja piima hinda. Nii et ettevaatust teooriate puhtakujulisel praktiseerimisel! Ja nende esitlemisel peaks erinevaid aspekte publikumile selgelt teadvustama – mõni lihtsameelne võtab veel teooria sabast kinni.
„Mõjuv analoogiline meede (väiksema tuluga rühmade tarbimisvõime toetamine käibemaksutõusu tingimustes) oleks Eesti puhul maksuvaba miinimumi tõstmine, näiteks miinimumpalgani.“
Intellektuaalselt huvitav, minu jaoks sümpaatne ja majanduslikult ilmselt põhjendatud. Tõe huvides tuleks muidugi mainida, et selline suuremeelsus üksi maksaks riigieelarvele pea 3 mld kr aastas. Seda esimese ringi brutoefektina, netomõju oleks ilmselt üksjagu väiksem, kuna suur osa sellest rahaks läheks tõenäoliselt esimeses kaheksas tuludetsiilis seni rahuldamata esmavajaduste katteks ehk tarbimisse. Eriti praeguses situatsioonis turgutaks selline meede tänuväärselt endiselt kiduvat sisenõudlust, sotsiaalsest aspektist rääkimata. Kui aga soovida tagada fiskaalset neutraalsust esimeses ringis, peaks seda uut miinimumi ületavalt osalt tõstma tulumaksumäära 21%lt 26%ni. Selline tulude ümberjagamise skeem ei vasta ilmselt esialgu Eesti ühiskonna arusaamisele õigluse ja heaolu edendamisest.
„Astmelise tulumaksu ümber jahumise võiks ära lõpetada ja keskenduda olulisematele küsimustele.“
„Jahumine“ tuleks iga teema ümber ära lõpetada. Siin tundub siiski olevat kaasa mindud „heas seltskonnas“ tavaks oleva nõiajahiga, mille eesmärk on see ainuõigeid jumalaid salgav sõnapaar nii avalikust retoorikast kui analüütikast välja juurida. Minu meelest tähendaks see tagasipöördumist valgustuseelsesse pimedasse keskaega, kus usudogmaatikud end tuleriitade paistel soojendasid ja keskmiselt 0,1% majanduskasvust endale õiglaselt kuuluvat osa kindlustasid. Isegi „rahva võim“ ei üritanud oma viimasel kümnendil nii jõuliselt kehtestada sellist ideoloogilist puhtust, mida praegu teostab meie establishment. Ühe täiesti adekvaatse ja olulise maksutehnilise elemendi demoniseerimine teeb kahjuks kogu maksupoliitilise debati väga keeruliseks, kus analüütilisel lähenemisel pole enam kohta.
See „olulisem küsimus“, millele autor viitab, võiks maksustamise kontekstis olla kogu maksusüsteemi ülevaatamine. Progresseeruvamal tulumaksuskaalal on siin paratamatult oma selge roll, kuid lisaks ka seni ekspluateerimata maksubaaside rakendamisel ja paljul muul.
Samas pole heaoluriigi ehk suurema sotsiaalse turvalisuse taotlemine jumalast antud eesmärk. Maslow inimvajaduste hierarhia järgi oleme endiselt oma isiklike füsioloogiliste vajaduste rahuldamisega nii ametis, et turvalisus ja solidaarsus laiemas mõttes pole teema ning meie arusaamine heast elust erineb põhjanaabrite omast nagu siga ja kägu. Ega üle oma varju ikka ei hüppa.
Teoreetiliselt on muidugi võimalik, et konvergents arenenud maailmaga sotsiaalsete väärtuste osas ei ole meie tee, sest – nagu tõdes kadunud Kalev Kesküla – „eestlased lihtsalt armastavad ebavõrdsust“.
29. nov 2010
Kodanik ja kodanik, palk ja palk
Jõulude ja valimiste eelõhtul pakub üks rahvasaadik kõigile kodanikupalka (EPL 29.10.2010):
„Kodanikupalk tähendab riigieelarve kaudu rahastatavat riiklikku sissetulekut, mida on õigus saada igal kodanikul, ilma et ta peaks tõendama, et ta kannatab puudust. Põhisissetulek peaks kindlustama elamiseks vajaliku ja võimaldama seeläbi ühiskonnast osasaamist. Kui suur see kodanikupalk olla võiks? 1259 krooni kuus (minimaalseks toimetulekuks vajalik summa). Kodanikupalk asendaks senised toimetuleku- ja lastetoetused … Kodanikupalk aitab vähendada vaesust. Seoses majanduskriisiga vaesus kiiresti süveneb. Tegu on probleemiga, mis vajab kohe lahendust.“
Komisjoni esimehena teenib rahvasaadik viiekordset vabariigi keskmist e 61 295 kr bruto, lisaks 10% ulatuses palgast kulutusi, mille tegemisel ei olevat olulisi juriidilisi ega moraalseid piiranguid. Oma ettepaneku kohaselt langeb koanikupalga alla ka rahvasaadik ise, seega oleks tema sissetulek jaanuaris 54 607 kr kuus puhtaana käteen (eeldusel, et kodanikupalk on maksustatav tulu). Ehk siis nelikümmend kolm (43) korda üle „minimaalseks toimetulekuks vajaliku“. (Vajadused on mõistagi erinevad, kuna käivad sissetulekutest alati mõnevõrra ees – see on loodusseadus ja majanduskasvu kindel vedur.)
Võib küsida, et kui suur peab olema kodaniku palk, et ta oskaks hinnata, kas 1259 kr kuus „kindlustab elamiseks vajaliku“? Minu palgast jääb adekvaatse hinnangu andmiseks väheks.
Nii et 1200 kr toimetulekutoetuse asemel 1259 kr kodanikupalka. Kui 5% lisa ei ole ehk ülemäära palju, siis „toimetulekuteotuse“ ristimine „kodanikupalgaks“ korvab kõik kuhjaga. See on nagu jõuluaegne küünal – tuba ei küta, aga hinge soojendab küll.
Igatahes – väike samm kodanikule, aga suur samm rahvasaadikule.
„Kodanikupalk tähendab riigieelarve kaudu rahastatavat riiklikku sissetulekut, mida on õigus saada igal kodanikul, ilma et ta peaks tõendama, et ta kannatab puudust. Põhisissetulek peaks kindlustama elamiseks vajaliku ja võimaldama seeläbi ühiskonnast osasaamist. Kui suur see kodanikupalk olla võiks? 1259 krooni kuus (minimaalseks toimetulekuks vajalik summa). Kodanikupalk asendaks senised toimetuleku- ja lastetoetused … Kodanikupalk aitab vähendada vaesust. Seoses majanduskriisiga vaesus kiiresti süveneb. Tegu on probleemiga, mis vajab kohe lahendust.“
Komisjoni esimehena teenib rahvasaadik viiekordset vabariigi keskmist e 61 295 kr bruto, lisaks 10% ulatuses palgast kulutusi, mille tegemisel ei olevat olulisi juriidilisi ega moraalseid piiranguid. Oma ettepaneku kohaselt langeb koanikupalga alla ka rahvasaadik ise, seega oleks tema sissetulek jaanuaris 54 607 kr kuus puhtaana käteen (eeldusel, et kodanikupalk on maksustatav tulu). Ehk siis nelikümmend kolm (43) korda üle „minimaalseks toimetulekuks vajaliku“. (Vajadused on mõistagi erinevad, kuna käivad sissetulekutest alati mõnevõrra ees – see on loodusseadus ja majanduskasvu kindel vedur.)
Võib küsida, et kui suur peab olema kodaniku palk, et ta oskaks hinnata, kas 1259 kr kuus „kindlustab elamiseks vajaliku“? Minu palgast jääb adekvaatse hinnangu andmiseks väheks.
Nii et 1200 kr toimetulekutoetuse asemel 1259 kr kodanikupalka. Kui 5% lisa ei ole ehk ülemäära palju, siis „toimetulekuteotuse“ ristimine „kodanikupalgaks“ korvab kõik kuhjaga. See on nagu jõuluaegne küünal – tuba ei küta, aga hinge soojendab küll.
Igatahes – väike samm kodanikule, aga suur samm rahvasaadikule.
14. nov 2010
Kas Eesti areng on hädaohus?
Eelmisel nädalal Riigikogus taas kord arutluse all olnud astmelise tulumaksu eelnõu sai oodatult väärilise vastulöögi. Vastuargumente kuulates ei saanud kellelegi jääda kahtlust, et juba selle teema tõstatamine on naeruväärne ajaraisk ning Eesti arengu seisukohast lausa kuritegelik. „Amoraalne maksukirves halvab tulevase kasvu!“ Kõik on nii lihtne ja selge – sotsiaalmajanduslikud küsimused ongi lihtsad ja selged.
Seda kummastavam oli viimasest Sirbist lugeda Arengufondi majanduseksperdi omapoolset teemakäsitlust, tema enda sõnul „emotsioonideta“. Õnneks on Sirbi tiraaž mõttevabas Eestis vaid kolmandik sellest, mis stagnaajal, nii et sedapuhku ohtu riigi alustaladele pole.
PS
Teadupärast on astmelise maksusüsteemi haldamine arvutiteadusele endiselt suur väljakutse. Meie esimese vabariigi aegse 13 maksuastme haldamine õnnestus vaid tänu asjaolule, et seda tehti käsitsi.
Seda kummastavam oli viimasest Sirbist lugeda Arengufondi majanduseksperdi omapoolset teemakäsitlust, tema enda sõnul „emotsioonideta“. Õnneks on Sirbi tiraaž mõttevabas Eestis vaid kolmandik sellest, mis stagnaajal, nii et sedapuhku ohtu riigi alustaladele pole.
PS
Teadupärast on astmelise maksusüsteemi haldamine arvutiteadusele endiselt suur väljakutse. Meie esimese vabariigi aegse 13 maksuastme haldamine õnnestus vaid tänu asjaolule, et seda tehti käsitsi.
10. nov 2010
Kõhutäis kõige kõhnemale
Toimetulekupiiri osas oleme nüüd varsti seal, kus partei, valitsus ja opositsioon seda juba aastaid näha on tahtnud (1200 kr kuus). See summa peaks katma minimaalsed tarbimiskulutused toidule, riietusele, jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks (Sots.hoolekande seadus). Kuidas selle kõhutäiega siis nüüd on ehk mitu kalorit (per kõhn kõht ööpäevas) järgmisel aastal ette on nähtud?
Statistikaamet rehkendas (Eesti Toitumisteaduste Seltsi abiga) 2007. aastal elatusmiinimumi ja minimaalse toidukorvi maksumust ning leidis, et siis maksis minimaalne toidukorv 1031 krooni. 2011. aasta hindades teeb see vahepealset toidu kallinemist ja viimast inflatsiooniprognoosi arvestades u 1280 krooni. Selle raha eest peaks saama rahuldatud „täiskasvanud mittetöötava ja väheliikuva inimese energia ja mikrotoitainete vajaduse … tervisehäireid põhjustamata“. Selle korvi energiasisaldus on 2400 kcal.
Kuna toimetulekutoetusest tuleb katta ka „muid“ (mitteeluaseme)kulutusi, siis leiame 1200 kroonist toidule jääva osa. Kahes alumises kuludetsiilis moodustavad need „muud“ kulud LEU andmeil u 45% tarbimiskorvist ehk veidi väiksema osa kui kulutused toidule (jättes eluasemekulud, viina, suitsu ja palmisaared kõrvale). Seega 55% toimetulekutoetusest peaks jääma nälja kustutamiseks. Eelpool mainitud eeldusil jääb seega järgmisel aastal toimetulekutoetusest elaval esimesel pereliikmel kehakinnituseks 55% x 1200kr = 660kr, mis tagab tubli poole (660/1280=52%) minimaalselt ettenähtud kaloritest ehk 1250 kcal. Kui ka pere teine liige peaks toimetulekutoetusest elatuma, siis tema peab hakkama saama 1000 kcaloriga.
Optimistliku gurmaanina võib arutleda ka teistpidi – vähemalt esimene pereliige saab kere põhjendatud vajaduste järgi täis pargitud ning millelegi muule materiaalsele pole enam raha mõelda. Kahjuks on see ohtlik variant, sest täis kõht on töötule halb nõuandja.
Kuna sellel aastal õnnestub toimetulekutoetuse toidule jäävast osast esimesel pereliikmel katta vaid 44% minimaalsest kaloraažist, siis on progress täiesti olemas.
Igatahes – väike samm inimesele, aga suur samm riigile.
Statistikaamet rehkendas (Eesti Toitumisteaduste Seltsi abiga) 2007. aastal elatusmiinimumi ja minimaalse toidukorvi maksumust ning leidis, et siis maksis minimaalne toidukorv 1031 krooni. 2011. aasta hindades teeb see vahepealset toidu kallinemist ja viimast inflatsiooniprognoosi arvestades u 1280 krooni. Selle raha eest peaks saama rahuldatud „täiskasvanud mittetöötava ja väheliikuva inimese energia ja mikrotoitainete vajaduse … tervisehäireid põhjustamata“. Selle korvi energiasisaldus on 2400 kcal.
Kuna toimetulekutoetusest tuleb katta ka „muid“ (mitteeluaseme)kulutusi, siis leiame 1200 kroonist toidule jääva osa. Kahes alumises kuludetsiilis moodustavad need „muud“ kulud LEU andmeil u 45% tarbimiskorvist ehk veidi väiksema osa kui kulutused toidule (jättes eluasemekulud, viina, suitsu ja palmisaared kõrvale). Seega 55% toimetulekutoetusest peaks jääma nälja kustutamiseks. Eelpool mainitud eeldusil jääb seega järgmisel aastal toimetulekutoetusest elaval esimesel pereliikmel kehakinnituseks 55% x 1200kr = 660kr, mis tagab tubli poole (660/1280=52%) minimaalselt ettenähtud kaloritest ehk 1250 kcal. Kui ka pere teine liige peaks toimetulekutoetusest elatuma, siis tema peab hakkama saama 1000 kcaloriga.
Optimistliku gurmaanina võib arutleda ka teistpidi – vähemalt esimene pereliige saab kere põhjendatud vajaduste järgi täis pargitud ning millelegi muule materiaalsele pole enam raha mõelda. Kahjuks on see ohtlik variant, sest täis kõht on töötule halb nõuandja.
Kuna sellel aastal õnnestub toimetulekutoetuse toidule jäävast osast esimesel pereliikmel katta vaid 44% minimaalsest kaloraažist, siis on progress täiesti olemas.
Igatahes – väike samm inimesele, aga suur samm riigile.
28. okt 2010
Voltaire on meil jälle üpris surnud
Äsja tähistas üks osa Eesti ühiskonnast 40ne kirja 30ndat juubelit. Kui originaaltekstis vahetada „eesti keel“ tekstiga „vaba, kriitiline aga ratsionaalne majandusmõte“ ning „vägivald“ tekstiga „partei ja valitsuse poolne süvenev avalik põlgus ja stigmatiseerimine“, siis võiks kirja veelkord avaldada, lausa peaks, ja mitte meenutusena kaugetest pimedatest aegadest, vaid toetusena riigikontrolöri äsjasele appikarjele Riigikogus, mida sots.teadlased on juba ammu sosistanud.
Mida sellest järeldada? Ikka seda, et inimolemus jääb samaks ega sõltu parajasti lubatud parteide arvust – midagigi püsivat ja turvalist siin muutuvas ilmas. Aga kaevata pole sedapuhku kuhugi, ise tegime.
Igal juhul oleme suutnud end kindlalt kirjutada Euroopa selle millenniumi sotsiaalfilosoofia ja majandusmõtte ajalukku.
Mida sellest järeldada? Ikka seda, et inimolemus jääb samaks ega sõltu parajasti lubatud parteide arvust – midagigi püsivat ja turvalist siin muutuvas ilmas. Aga kaevata pole sedapuhku kuhugi, ise tegime.
Igal juhul oleme suutnud end kindlalt kirjutada Euroopa selle millenniumi sotsiaalfilosoofia ja majandusmõtte ajalukku.
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
