Miks keerata kella ja vahetada raha

Sest nii on lihtsam ja odavam. 

Kevadise kellakeeramisega on kõik ammu harjunud, aga mittepaindliku vahetuskursi küüsis vaevleb suur osa Euroopast ikka veel, ja lõppu pole näha. Valuutavahetuse vaevast on need eurooplased nüüd vabad, aga tüli tikub majja, sest jäik vahetuskurss nõuab tavaliselt inimeselt sellist paindlikkust, mida moodsas ühiskonnas ei ole.

Kella keeramise vastu on esitatud väiteid, et sama hästi võib teha ühekordse kampaania: tõuseme kõik varem ja muudame tööaja korraga varasemaks. Takistusi poleks nagu ka ettevõtte tasandil: tuleb ainult töölepingutesse muudatus teha /…/ kõigeks selleks ei pea /…/ ajaskaalat segamini paiskama. (Holger Kaints, EPL 28.3.2016.) 

Põhimõtteliselt jah, aga elu näitab, et palju lihtsam on kasutada „libisevat skaalat“, selle asemel et teha muudatusi miljonitesse lepingutesse. Inimestel on milleski kokku leppida uskumatult keeruline isegi siis, kui kokkulepitu võiks olla kõigile kasulik. Majanduslikus mõttes tähendab see aga, et ebarealistlik lootus kokkuleppele läheb kõigile kalliks maksma. Seetõttu ongi mõistlik mõnede lepingute sõlmimine viia kokkuleppijatest eemale ja sõlmida leping miljonite osapoolte jaoks korraga. Seda kella keeramine sisuliselt tähendab. Keeramise mõistlikkuses oleme kunagi muidugi kokku leppinud.

Kuid mis puutub siia raha?

Teadupärast läheb Soomel majanduskriisi seljatamine äraütlemata vaevaliselt. Võrreldes näiteks Rootsiga. Soomet ei ole aidanud ka nende suurepärased kohad konkurentsivõime edetabelites, kus nad Rootsit enamasti edestavad. Pole kahtlust, et üks olulisemaid asju, mis nende riikide majandusi fundamentaalselt eristab, on oma raha ja rahapoliitika olemasolu või selle puudumine. Üks kasutab eurotsooni ühisraha, aga teine peab oma raha teiste riikidega arveldades alati vahetama. Vastavalt kursile, mis kajastab parajasti kehtivat nõudluse ja pakkumise vahekorda valuutaturul. Sinna võib olla koer maetud.

Juha Sipilä valitsus on praeguseks ametis olnud aasta ja sama kaua on üritatud sõlmida „ühiskondlikku kokkulepet“, mis  vaatamata ponnistustele pole seni õnnestunud. Kainelt mõtlevad ökonomistid teavad, et just see oleks Soome majanduse päästerõngas. Kokkulepet aga ei sünni. Nii nagu ei sündinud seda vaatamata pingsatele otsingutele ka Soome eelmise lama ajal kakskümmend viis aastat tagasi, kui peaministriks oli Esko Aho. Kokkulepet ei sünni, kuna heaoluühiskonna kasvandikul ei ole seda paindlikkust, mida mittepaindlik vahetuskurss temalt nõuab. Ei oo eikä tuu.

Tookord leiti tervenemist toonud lahendus sealt, kust seda praegu otsida pole mõtet – vahetuskursi paindlikkusest. Ka siis oli Soome vahetuskurss fikseeritud, aga oma vääring oli siiski alles. Tagauks oli jäetud lahti ja see võimaldas selle ülesaamatult keerulise „ühiskondliku kokkuleppe“ pärast pikki ja viljatuid läbirääkimisi siiski ühe hoobiga ära sõlmida. Ilma ühegi allkirjata. Otsustades lasta oma vahetuskurss vabaks, valuutaturgude meelevalda. Välismaised võlausaldajad said vastu pükse, aga valgus tunneli otsas hakkas soomlaste jaoks paistma päevapealt ja elu hakkas taas ülesmäge minema. Ka üldine usaldus Soome majanduse vastu taastus kiiresti, nii et investorid jooksid peagi riigi võlakirjadele tormi.

Aga milles see „leping“ siis peaks seisnema? Lugejad on viimase kaheksa aasta jooksul ilmselt tüdimuseni kuulnud väljendit „struktuursed reformid“. Kõik me teame, et hästi ei käi nende riikide käsi, kes pole neid hädavajalikke asju „ära teinud“. Seetõttu väärivad nad ka oma vääritut saatust.

Enamasti jäetakse aga need „struktuursed reformid“ defineerimata, sest naeruväärne oleks jätkuvalt määratleda midagi, millest juba aastaid on räägitud. Tegelikult võib nende reformide all mõelda mida iganes, mistõttu on see sõnapaar ilma täpsustamata sisutühi ja tuleks sellisena keelata. Enamasti pole selle eufemismi taga midagi muud, kui vajadus muuta tööturg (tööinimene!) sedavõrd paindlikuks, et see muutuks kokkusobivaks pöördumatult jäiga vahetuskursi ehk siis meie ühisrahaga. 

Eesti keeles tähendab see „paindlikkus“ muidugi töötaja sama rõõmsat suhtumist palgalangetusse nagu palgatõusugi. Kas see ikka on realistlik ootus?

Milton Friedman kirjutas üle kuuekümne aasta tagasi paindlike vahetuskursside kiituseks just sellepärast, et ta ei uskunud hindade, eelkõige aga tööjõu hinna ehk palga piisavasse paindlikkusse tänapäeva ühiskonnas. Paindlikkusse eelkõige allapoole. Sellel veendumusel oli ta oma elu lõpuni, kuigi praegust kriisi ta näha ei jõudnudki.

Majanduse kohandumise seisukohast ei ole tegelikult vahet, kas eksporditingimuste halvenemisele reageerida vahetuskursi nõrgenemise või kodumaiste hindade langetamisega. Inimese seisukohast on aga vahe suur – vastuseis oma palga langetamisele on oluliselt suurem kui vahetuskursi nõrgenemisele. Selle viimase vastu ei oskakski õieti kellegi suunas protestida.

Just Friedman tõi välja ka analoogia paindliku vahetuskursi ja kellakeeramise vahel – ära jääb vajadus miljonite lepingute sõlmimiseks. See oleks mõttetult keeruline, ja nagu näha, ei õnnestu isegi seal, kus üldiselt on elatud suures üksmeeles.

Seega on mõttekas raskemate lepingute sõlmimine lükata võimaluse korral turgude õlgadele. Anonüümsed turud lahendavad nii mõnegi küsimuse kiiresti ja odavalt, sest nad teevad seda ilma tööandjate ja ametühingute, võlgnike ja võlausaldajate, juristide ja poliitikute osaluseta. Ilma leppimist takistavate emotsioonideta.

On üks abinõu, mis inimese lõpuks siiski painduma paneb, ja see on töö puudumisest tulenev viletsus. Piisavalt kaua kestev ülemäärane töötus sunnib kõiki tasapisi oma hinnanõudmistest taganema ja pikapeale teeb deflatsioon oma räpase töö. See kestab aastaid. Elu aga on lühike. Isegi Friedman ei pidanud sellist ohvrit vajalikuks.

Pikk tee (laia) eduni

Nii mõnegi näitaja järgi on meie edu juba ammu kadestamisväärne. Näiteks vurab Eesti teedel Porschesid ühe elaniku kohta kaks korda rohkem kui meist kaks korda rikkamas Soomes.

Samas nendib statistika, et 280 tuhat inimest elab meil suhtelises vaesuses ehk peab toime tulema vähem kui 400 euroga kuus, kellest omakorda 80 tuhat absoluutses vaesuses, sissetulekuga alla 200 euro kuus. Nendest kahest äärmusest moodustuvad meie keskmised näitajad, mis on ju keskmiselt kenad. Aga kuidas edasi?

Eesti edulugu sai alguse lootusest, et üleminekumajanduste õnne tagavad “Washingtoni konsensuse” kolm vaala – privatiseerimine, liberaliseerimine ja stabiliseerimine. See vabale turule ja fiskaalsele rangusele  toetuv kontseptsioon on hiljem küll liiga lihtsakoeliseks tunnistatud, kuid  ilmselgelt vallandas see meil edukalt erainitsiatiivi ja tõmbas turumajanduse raginal käima.

Praeguseks oleme aga jõudnud niikaugele, et kogu olemasoleva majanduspotentsiaali vabastamine ja tulevase kasvatamine nõuab senisest oluliselt targemat toimetamist. Ja seda eelkõige riigi poolt, sest turg toimib kogu ühiskonna hüvanguks ainult sobivas institutsionaalses keskkonnas.

Põhimõtteliselt on asi lihtne – pikaajaline stabiilne majanduskasv vajab keskkonda, mis toetab inim- ja tootmiskapitali pidevat kasvatamist. Samas tuleb hoolitseda, et õigesti häälestatud stiimulid suunaksid töövõimelised tööle ja haiged koju, säästud investeeringutesse ja mitte spekulatsiooni, andekad õpetajaks ja mitte finantsalkeemikuks.

Aga kuidas neid ilusaid kuid veidi abstraktseid ideid ellu viia?

Eks me teame või arvame teadvat oma kitsaskohti isegi, aga kaugemalt vaadates näeb tihti paremini. Lisaks võib oma jõududest murekohtade tuvastamisel väheks jääda – sõltumatuid ja praktilise kallakuga sotsiaalteaduslikke analüüsikeskusi on meil vähe. Seetõttu tuleks kaasata majanduse arengupidurite tuvastamiseks selle valdkonna maailma tipud, ei vähemat. Seda ettevõtmist võiks metoodiliselt koordineerida näiteks USA tuntuim arenguökonomist Dani Rodrik, tal on kogemusi.

Projekt kestaks ühe aasta ja meeskond koosneks rahvusvaheliselt tunnustatud ja kohalikest teadlastest ja praktikutest. Kaardistataks kõigi majandusega seotud valdkondade pudelikaelad, haridus- ja sotsiaalsüsteemis ennekõike. Jah, just need, sest eelkõige seal tagatakse nii ettevõtjale kui riigile vajaliku targa ja terve tööjõu taastootmine ja püsimine kodumaal. Tulemuseks oleks teadmispõhine alus arengupidureid vabastavateks reformideks. Kogu töö läheks maksma ehk mõni miljon eurot.                         

Kas see tasuks ennast ära? Kui sündinud „struktuursete reformiettepanekute“ abil õnnestuks tõsta Eesti kasvupotentsiaali näiteks vaid 0,1% aastas, siis oleks investeeringu tasuvusaeg mõni kuu. Tõenäoliselt on meie majanduskorralduses lihtsasti kõrvaldatavat ebaefektiivsust palju rohkem.

Selle projektiga peab kaasnema protsess, kus meid kord aastas külastaks kasvõi seesama guru ja esitaks kohalikele ekspertidele, ametnikele ja poliitikutele olulisi küsimusi. Pidevalt tuleb kontrollida, kas oleme ikka õigel teel ja õiged küsimused on siin kasulikumad kui kenad vastused. Sarnaselt ettevõtlusega on ka riigi tasandil majanduskeskkonna arendamine pidev otsing – kuidas kombineerida vaba turgu ja piiravat riiki, keda maksustada ja keda toetada.

Kõlab utoopilisena? Sellisel lähenemisel on siiski pretsedente. Viis aastat tagasi koondas Fiskaaluuringute instituut (IFS) Londonis maailma parima teadmise majanduskasvu toetava ja kaasaegsesse heaoluühiskonda sobiva „hea maksusüsteemi“ põhimõtete kohta. Kaasa lõid ka mitmed majandusnobelistid, et tulemusi oleks põhjust tõsiselt võtta.

Ühtlasi kaardistati brittide maksusüsteemi veidrused ja tõdeti, et radikaalne maksureform oleks hädavajalik. Praegune süsteem on ebaefektiivne, keeruline ja ebaõiglane ning selle pidurdav mõju sotsiaalmajanduslikule arengule mõttetult suur.

Aga mida selliste toredate paberitega peale hakata? Kas briti poliitikud tõesti tormasid sündinud soovitusi rakendama? Valikuliselt – meelepärased tõsteti esile ja tülikad vaikiti maha. Väljakujunenud süsteemi muutmine, kuigi „avalikes huvides“, riivab paratamatult kellegi seni kaitstud erahuve, ei meeldi mõnele valijagrupile või rahastajale, on vastuolus juurdunud dogmadega või heidab varju senise poliitika „ainuõigsusele“.

Mis on siis lahendus? Lihtsat ja kiiret lahendust rakendamise probleemile ei ole. Teoreetiline võimalus oleks kehtestada demokraatiale ajutiselt moratoorium ja osta lisaks nõunikele sisse ka valgustatud monarh, kes reformid ellu viiks. Hiina majanduse vaieldamatu edulugu räägib selle kasuks.

Praktikas on siiski ainsaks lahenduseks haritud ja nõudlik valijaskond, kes ei lase poliitilisel klassil langeda mugavustsooni, vaid sunnib tegutsema laia majandusedu ja mitte enda kitsastes huvides. Ilma aktiivse kodanikuta ei ole põhjust loota, et igale poliitilisele otsusele eelneks võitjaid ja kaotajaid tuvastav analüüs.

Kaheksa aastat tagasi tõdes Marju Lauristin sotsiaalteadlaste aastakonverentsil, et meie ühiskonna sotsiaalfilosoofilise harituse tase on nõrk ja see on Eesti suur probleem. Ehk on tase vahepeal veidi kosunud, aga pikk tee on veel käia, et edu ühtlase ja paksu kihina kogu Eestimaa kataks. Sest demokraatia on kord juba selline riigikord, mis garanteerib, et kedagi ei valitseta paremini, kui ta väärib (G. B. Shaw).

Valguskiired sombuses taevas ehk ükskord me trükime niikuinii

Kes viimasel ajal on silmi lahti hoidnud, see on märganud üldiselt sombuses taevas üksikuid lootustandvaid valguskiiri. Nimelt võib raha varsti hakata sõna otseses mõttes taevast alla sadama. See tundub üha enamatele olevat ainus võimalus, kuidas vanast taagast lahti saada ja majandus uuesti jalule aidata. Eestis, Euroopas ja globaalselt. Küsimus on vaid selles, kas see  toimub enne või pärast Suure Surutise kümnendat aastapäeva.

Viimane Economist: Out of ammo? (20.2.2016) koputas poliitikute südametunnistusele ja tuli välja soovitusega, millest „heas seltskonnas“ ei ole seni olnud kombeks kõva häälega rääkida.

„The time has come for politicians to join the fight alongside central bankers. The most radical policy ideas fuse fiscal and monetary policy. One such option is to finance public spending (or tax cuts) directly by printing money—known as a “helicopter drop”. Unlike QE, a helicopter drop bypasses banks and financial markets, and puts freshly printed cash straight into people’s pockets. The sheer recklessness of this would, in theory, encourage people to spend the windfall, not save it. (A marked change in central banks’ inflation targets would also help: see Free exchange.)”

Ja artikkel lõppeb tõdemusega, et …

”It’s the politics, stupid – The problem, then, is not that the world has run out of policy options. Politicians have known all along that they can make a difference, but they are weak and too quarrelsome to act. America’s political establishment is riven; Japan’s politicians are too timid to confront lobbies; and the euro area seems institutionally incapable of uniting around new policies.”

Vaatamata ketserlikele mõtetele pole isegi britid usku eurotsooni tulevikku lõplikult kaotanud. Tänase madisepäeva puhul avaldab Financial Times lootust, et rahatrükk polegi ehk enam mägede taga. Visalt aga kindlalt on need majanduslikult täiesti kained mõtted rühkinud poliitilise ebakorrektsuse koridoridest peavoolu suunas.

Martin Wolf: Helicopter drops might not be far away (FT 24.2.2016)

„The world economy is slowing, /…/ The next step is likely to include fiscal expansion. Indeed, this is what the OECD, long an enthusiast for fiscal austerity, recommends in its Interim Economic Outlook. But that is unlikely to be the end. With fiscal expansion might go direct monetary support, including the most radical policy of all: the “helicopter drops” of money recommended by the late Milton Friedman.

/…/

One alternative then is fiscal policy. The OECD argues, persuasively, that co-ordinated expansion of public investment, combined with appropriate structural reforms, could expand output and even lower the ratio of public debt to gross domestic product. This is particularly plausible nowadays, because the major governments are able to borrow at zero or even negative real interest rates, long term. The austerity obsession, even when borrowing costs are so low, is lunatic.

                                                                                                                                                            

If the fiscal authorities are unwilling to behave so sensibly — and the signs, alas, are that they are not — central banks are the only players. They could be given the power to send money, ideally in electronic form, to every adult citizen. Would this add to demand? Absolutely.”

Nii et ükskord me trükime niikuinii.

PS

Eestikeelseid versioone nendest mõtetest võib lugeda aastatagusest Eesti Ekspressist „Miks trükkida raha juurde?“ ja RMi blogist „Raha trükkimine pole nali“ (veidi segane, aga tehniliste viidetega).

Metamorfoosi sotsiaalmajanduslikud tagajärjed

Eile avaldas OECD oma värske majandusprognoosi, kus väljendab sügavat muret globaalse majanduse jahtumise pärast ja kutsub üles aktiivsetele makromajanduspoliitilistele vastumeetmetele.

                                                                                                         

Postimees kommenteeris 18.2.2016 uudist nii: Kasvuprognoosi kärpinud OECD: vaja on kiirelt tegutseda

„Manni [OECD peaökonomist] sõnul ei piisa nõudluse kasvatamiseks üksnes agressiivsest rahanduspoliitikast. Seda tuleks toetada teiste instrumentidega, eelkõige struktuursete reformidega, aga mille teostamise tempo näitab OECD teatel praegu poliitikute vähest huvitatust.“

Kes selle vana tuttava europoliitiliselt korrektse tõlgendusega lepib, saab oma roosas udumullis õndsalt edasi hõljuda – oleme teinud ainuõigeid ja ainuvõimalikke otsuseid ja elame parimas võimalikus maailmas. Reformidega on vaja edasi minna ja eelarve peab olema tasakaalus. Aamen. Skeptikutel on siiski võimalus tutvuda algallikaga.

OECD: Elusive global growth Outlook requires urget policy response

„The world economy is likely to expand no faster in 2016 than in 2015, its slowest pace in five years. Trade and investment are weak. Sluggish demand is leading to low inflation and inadequate wage and employment growth.

/…/

The Outlook suggests that a stronger fiscal policy response, combined with renewed structural reforms, is needed to support growth and provide a more favourable environment for productivity-enhancing innovation and change, particularly in Europe.“

Arusaadav, et ka OECD ridades on valitsusi, kes panevad sõltumata majanduskonjunktuurist „struktuursetele reformidele“ rohkem kaalu kui paljud teised. Sellisest poliitilise korrektsuse vajadusest on aga vaba Larry Summers (kelle autoriteedist räägib muu kõrval tema kaks Nobeli majanduspreemia kavalerist onu), kes ütleb FT veergudel  vagatsemata välja, kuidas asjad üpris konsensuslikult on (sõltumata OECD prognoosist ja sõnumitest).

Larry Summers FT 19.2.2016

„If I am right in these judgments, monetary policy should now be focused on avoiding an economic slowdown and preparations should be starting with respect to the rapid application of fiscal policy. The focus of global co-ordination should shift from clichés about structural reform and budget consolidation to assuring an adequate level of global demand. And policymakers should be considering the radical steps that may be necessary if the US or global economy goes into recession.“

Majandusprognoosi tegemise seisukohast on kriitilise tähtsusega, millisest tegutsemisjuhendist poliitikud lähtuvad. Inimese elujärje seisukohast rääkimata.

Võimuvõitlus on igavene

Eelmise aasta lõpus lahkunud Euroopa suur arhitekt, majandusharidusega kantsler Hemut Schmidt, oli väga kriitiline praeguse Euroopa majanduseliidi kriisilahendusmeetodite suhtes. Allpool viidatud lugu annab hea ettekujutuse eurokriisi suurest pildist. Seal viidatakse ka praegusele akadeemilisele konsensusele veniva eurokriisi põhjuste kohta. Ilma selle teadmiseta on kriisi lahendamiseks vähe väljavaateid. Tehniliselt on lahendused teada, aga valikud on poliitilised.

"Helmut Schmidt and the narrative of the Eurozone crisis"
Athanasios Orphanides

Mõned kantsleri enda tsitaadid (aastast 2011) …

/…/

“The history of the continent might well be regarded as a never-ending succession of struggles between the periphery and the centre and, vice versa, between the centre and the periphery.”

/…/

“We Germans have frequently made others suffer because of our position of power at the centre.”

/…/

“We should also avoid advocating an extreme deflationary policy for the whole of Europe.  . . . No country can consolidate its budget without growth and without new jobs.”

/…/

“What we have, in fact, is a crisis of the ability of the EU’s political bodies to act. This glaring weakness of action is a much greater threat to the future of Europe than the excessive debt levels of individual Eurozone countries.”

/…/