Elame infoajastul. Maailm muutub iga päevaga keerulisemaks ja selles segaduses adekvaatseid ja endale kasulikke otsuseid teha – olgu see siis asjade, sündmuste või inimeste kohta – on üha keerulisem. Infot on palju ja häma veel rohkem. Vaadates siit all-linnast üles mäe otsa, on teinekord raske aru saada, mis on mis või kes on kes. Valimiste eel on kõik ausad–siledad poisid–tüdrukud, aga kui koht sinises saalis käes, siis langeb mõne peale ikka apluse vari.
Eesti riigi ees seisab palju suuri küsimusi ja üks neist, esmapilgul küll ehk mitte kõige olulisem, kuid mis kord aastas ikka luukerena kapist välja komberdab ja ämbreid kolistab, on riigikogulase kuluhüvitised. Aastaid on nendega maadeldud, kuid alati jõuetult tõdetud, et head lahendust polegi. Nii peame ikka ja jälle kuulma piinlikke seiku ja leidlikke vabandusi, et miks …. ja kuidas .... Ei kasvata see rahva usaldust valitsejate suhtes ja midagi peaks ette võtma.
Radikaalse lahendusena pakkusid kaks poliitilist uustulnukat kümme aastat tagasi välja idee kuluhüvitised maapealt üldse ära kaotada. Kokkuhoid tänapäeval oleks 2 miljonit aastas. Tollased peavooluerakonnad ideed ei toetanud. (Küll toetas aga paljunuheldud Mihhail S. Kas lootis ta Odysseuse kombel end masti külge siduda, et sireenide ahvatlustest eemal püsida? Miks mitte, see on tuntud enesekontrolli strateegia.)
Kuid nii radikaalseks pole vaja minna. Keerakem see purematu pähkel hoopis ühiskonna kasuks ja liberaliseerigem kuluhüvitiste kasutamine. Otsest kokkuhoidu sünnib politseis–prokuratuuris–kohtus, kus saab edaspidi keskenduda olulisemale. Kaudset kasu sünnib aga kuhjaga.
Riigikogulase kuluhüvitiste liberaliseerimine tähendab riigipoolse hinnangu andmise lõpetamist nende kasutamisele. Kulutusi tehes tuleb juhinduda endiselt põhimõttest, et kulud olgu seotud riigikogu liikme tööga, kuid kasutus on vaba. Tšekid koos lühikese selgitusega tuleb ikka esitada kantseleile avalikustamiseks.
Nii juhib rahvasaadikuid vaid isiklik moraalne kompass, mitte hirm KAPO ees. Kasu muudatusest sünnib nii, et valijad saavad ajakirjanduse vahendusel ausa pildi sellest, mida keegi Toompeal tööga seotud kuluks peab. Rahvasaadik on ju saanud rahvalt voli maksuraha laiali jagada ja nii nagu tema otsustab, ongi õige. Mis kasu tõuseb praegusest olukorrast, kus rahvaasemike mainet määrib mõnesajaeurone segadus, mida menetleb uurijate–süüdistajate–õigusemõistjate armee?
Liberalismi maaletooja Igor Gräzin kirjutab Milton Friedmani „Kapitalismi ja vabaduse“ eestikeelse tõlke eessõnas kenasti, et „/…/ liberalism võtab inimest just sellisena, nagu ta on, s.t. mitte ainult maa peale ära eksinud inglina, vaid natuke omakasupüüdliku, natuke alatu, natuke egoistliku, aga ka üsna sõbraliku, mõnikord õilsa ja altruistlikuna samal ajal.“ Leppigem sellega. Kuid vabadus paljastab inimese olemuse. Paar milli aastas selle teadmise eest pole palju küsitud.
Postitused
