Homme olevat rahvusvaheline säästupäev. Kas tõesti võib olla olemas selline päev? Vaatasin järele ja tõesti – just 31. oktoobril 1924 peeti Milanos esimest rahvusvahelist säästupangakongressi.
Pea sajanditaguse ettevõtmise eesmärgiks oli teadvustada tarbijate massidele säästmist kui sellist ja selle olulisust nii majandusele kui inimesele. Et elada homme paremini kui täna, tuleb täna kõhu kõrvalt näpistada, võimaldades sellega tootlikkust tõstvaid investeeringuid ja sedakaudu homme lahedamat elu nautida.
Paradoksaalne on lugu küll selle algatuse algupäramaaga – saapamaad on põhjamaal ikka vastutustundetu kulutamise võrdkujuks peetud. Paradoksaalne on ka mõiste „ökonoomika“ päritolu – see tuleb Kreeka keelest (oikonomia) ja tähendab „leibkonna majandamist“, kus eelarvetasakaal oli ilmselt au sees. EKI ja Cambridge’i sõnastikes lähevad mõistete ökonoomitama ja economize tähendused seekord kokku – mõlemad viitavad koonerdamisele.
Üleskutse säästmisele võib tänapäeval tekitada siiski vastuolulisi tundeid. Juba tubli kümme aastat on arenenud maailma keskpangad, Euroopa omaga esirinnas, kasutanud pea kõiki mõeldavaid ja mõeldamatuid võtteid, et … suunata majandusagente säästmise asemel hoopis kulutama! (Jaapanis on seda harrastatud palju kauem, aga kuna erasektor piisavalt kulutamise ei kipu, siis on pidanud seda tegema riik, kasvatades oma võlakoormat sedavõrd, et õhtumaalasteltki ööune võtab.)
Vabas ühiskonnas kedagi kulutama sundida ei saa. Küll aga saab kulutamise vastandtegevuse ehk säästmise teha alalhoidlikule kodanikule võimalikult ebamajanduslikuks, hoides raha hinna ehk intressimäära nulli lähedal. Seda ongi tehtud ja lõppu ei paista.
Tegelikult on küll nii, et keskpangad on siin sabassörkijad ja turvalise säästmise on praegusel ajal majanduslikult kaheldavaks teinud hoopis vägevamad allhoovused, mis maailmamajandust viimased aastakümned suunanud. Nimelt vaevab vähemalt rikaste riikide majandusi erinevatel põhjustel juba pikemat aega säästude üleküllus (investeerimisvajaduse suhtes), mis tuli teravalt ilmsiks suurele finantskriisile järgnevas aneemilises majanduskeskkonnas.
Seega, head kodanikud – teie sääste pole juba ammu kellelegi vaja, mistõttu ei õnnestu neid ka riskivabalt investeerida, ilma et peale ei maksaks.
Nii et paradoksaalne lugu selle säästmisega moodsal ajal. Kuidas talitada olukorras, kus ühest küljest peaks nagu mõtlema pensionipõlvele ja mitte kogu sissetulekut poodi viima (kuna riiklik pension ei kavatse tagada väärikat vanaduspõlve)? Teisest küljest peaks aga tulema vastu keskpankade palvetele ja raha soodsatel tingimustel lausa juurde laenama, et seda siis poodi viia ja sedakaudu keskpanga missiooni täitmisele kaasa aidata. Rahamaailma vägevatega tüli norides jääb kaotajaks ikka väike inimene.
Võta sa kinni, mida siis ikkagi teha homsel säästupäeval …
Postitused
