Kingitus tulevastele põlvedele

Eestlasele on hästi teada, et tulevaste põlvede arvelt elamine on patt ehk jumalale mittemeelepärane tegu, mis karistuseta ei jää. Seda kogesid vastutustundetud perifeeriariigid sajandi kriisis kümme aastat tagasi, kui olid oma riigivõlad lubamatutesse kõrgustesse lasknud (ja avastasid, et neil puudub oma keskpank viimse instantsi laenajana). Riigivõlg kui akumuleerunud eelarvedefitsiitide tagajärg just seda tähendabki, et kulutan täna, aga maksan homme. Täna kulutan mina, aga homme, kui koidab tasumise tund, oled minu asemel juba sina, tulevane põlv. Katoliku kirikus kvalifitseeruks selline teguviis ilmselt surmapatuks. Kiriku võim pole muidugi enam endine.

Eilne uudis aga rõõmustas – Elron plaanib osta neli uut rongi. Loodetavasti. Lapse- ja ratturisõbralikud ja puha. Kui valitsus raha leiab. Vastav minister: „tänase päeva küsimus on see, et millised on need võimalikud katteallikad“. Ehk siis nulliläheaste intressimäärade tingimustes pingutame püksirihma, et teha kingitus tulevastele põlvedele, sest ega me ju arve tasumisega samal aastal ronge kohe maha kanna. Euroopale selga pööravas Ühendkuningriigis on reisirongi keskmine vanus 21 aastat, kuid leidub ka 40 aastaseid isendeid. See tähendab, et need rongid sõidavad palju kauem kui nii mõnigi, kelle kõhu kõrvalt täna rongid ostame, nendega sõita saab. See on üllas tegu.

Pole kahtlust, et andmise rõõm on suurem kui saamise oma, eriti kui anname järeltulevatele põlvedele. Aga et niimoodi popsi kombel, peost suhu … vanarahvaski teadis, et ega see saks ole, kel paar tuhat võlgu pole.

PS
Üks reitinguagentuur äsja arvas, et võiksime ka neljasaja rongi jagu võlgu võtta, meie riigireitingut see ei kõigutaks.

Kõik Eesti võlgnikud, värisege!

See võiks olla tänase Ekspressi lipukiri. Kõlab peaaegu nagu „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“, mis oli kunagi iga häälekandja esikaanel, laenatud Kommunistliku parte manifestist, mida maailma progressiivne üldsus homse töörahva püha ja peatse Karl Marxi 201. sünnipäeva puhul meenutab. Vastvabanenud ei meenuta.

Eesti riigi sõnum võlgnikele on olnud karm juba pikki aastaid ja VVTP näeb ette „elatise võlgnike survestamise“ meetmete elluviimise „pideva tegevusena“. Jumal tänatud. Kuigi asjatundjate hinnangul kompavad juba praegused ahistusmeetmed inimõiguste piire. Ja probleem pole aastatega lahenenud, pigem vastupidi. Kui probleem ei lahene, siis võib olla, et lahendatakse valet probleemi. Probleemi paiknemisele mujal (elatise seadustatud alammäär on maksja jaoks tihti liiga kõrge) on korduvalt viidanud ka Riigikohus, kuid vähese eduga. Võlgnik ei vääri armu Eestimaal.

Omaette teema on aga kiirlaenuvõlglased, kes moodustavad Maksuametile teadaolevast 83 000 võlgnikust suure osa ja keda lõpuks pitsitab pankrot. Finantsteenuste uuring paljastab, et „muudel krediidiandjatel“ on umbes 282 000 laenulepingut jäägiga 187 000 000 eurot. Kuna nii mõnigi kärsitu pole piirdunud vaid ühe laenuga, siis on kiirlaenukliente mõnevõrra vähem, ehk u 100 000, mis teeb siiski tubli kümnendiku täiskasvanud elanikkonnast.

Võrreldes sedasorti laenude 45% krediidikulukuse määra II samba fondide tootlusega võib tekkida mõte, et märkimisväärse osa Eesti elanike seisukohast oleks ratsionaalne vana kiirlaen mitte uue kiirlaenuga asendada vaid II samba varaga ära kustutada. Ja värisemine lõpetada.