Kodanik ja kodanik, palk ja palk

Jõulude ja valimiste eelõhtul pakub üks rahvasaadik kõigile kodanikupalka (EPL 29.10.2010):

„Kodanikupalk tähendab riigieelarve kaudu rahastatavat riiklikku sissetulekut, mida on õigus saada igal kodanikul, ilma et ta peaks tõendama, et ta kannatab puudust. Põhisissetulek peaks kindlustama elamiseks vajaliku ja võimaldama seeläbi ühiskonnast osasaamist. Kui suur see kodanikupalk olla võiks? 1259 krooni kuus (minimaalseks toimetulekuks vajalik summa). Kodanikupalk asendaks senised toimetuleku- ja lastetoetused … Kodanikupalk aitab vähendada vaesust. Seoses majanduskriisiga vaesus kiiresti süveneb. Tegu on probleemiga, mis vajab kohe lahendust.“

Komisjoni esimehena teenib rahvasaadik viiekordset vabariigi keskmist e 61 295 kr bruto, lisaks 10% ulatuses palgast kulutusi, mille tegemisel ei olevat olulisi juriidilisi ega moraalseid piiranguid. Oma ettepaneku kohaselt langeb koanikupalga alla ka rahvasaadik ise, seega oleks tema sissetulek jaanuaris 54 607 kr kuus puhtaana käteen (eeldusel, et kodanikupalk on maksustatav tulu). Ehk siis nelikümmend kolm (43) korda üle „minimaalseks toimetulekuks vajaliku“. (Vajadused on mõistagi erinevad, kuna käivad sissetulekutest alati mõnevõrra ees – see on loodusseadus ja majanduskasvu kindel vedur.)

Võib küsida, et kui suur peab olema kodaniku palk, et ta oskaks hinnata, kas 1259 kr kuus „kindlustab elamiseks vajaliku“? Minu palgast jääb adekvaatse hinnangu andmiseks väheks.

Nii et 1200 kr toimetulekutoetuse asemel 1259 kr kodanikupalka. Kui 5% lisa ei ole ehk ülemäära palju, siis „toimetulekuteotuse“ ristimine „kodanikupalgaks“ korvab kõik kuhjaga. See on nagu jõuluaegne küünal – tuba ei küta, aga hinge soojendab küll.

Igatahes – väike samm kodanikule, aga suur samm rahvasaadikule.

Kas Eesti areng on hädaohus?

Eelmisel nädalal Riigikogus taas kord arutluse all olnud astmelise tulumaksu eelnõu sai oodatult väärilise vastulöögi. Vastuargumente kuulates ei saanud kellelegi jääda kahtlust, et juba selle teema tõstatamine on naeruväärne ajaraisk ning Eesti arengu seisukohast lausa kuritegelik. „Amoraalne maksukirves halvab tulevase kasvu!“ Kõik on nii lihtne ja selge – sotsiaalmajanduslikud küsimused ongi lihtsad ja selged.

Seda kummastavam oli viimasest Sirbist lugeda Arengufondi majanduseksperdi omapoolset teemakäsitlust, tema enda sõnul „emotsioonideta“. Õnneks on Sirbi tiraaž mõttevabas Eestis vaid kolmandik sellest, mis stagnaajal, nii et sedapuhku ohtu riigi alustaladele pole.

PS
Teadupärast on astmelise maksusüsteemi haldamine arvutiteadusele endiselt suur väljakutse. Meie esimese vabariigi aegse 13 maksuastme haldamine õnnestus vaid tänu asjaolule, et seda tehti käsitsi.

Kõhutäis kõige kõhnemale

Toimetulekupiiri osas oleme nüüd varsti seal, kus partei, valitsus ja opositsioon seda juba aastaid näha on tahtnud (1200 kr kuus). See summa peaks katma minimaalsed tarbimiskulutused toidule, riietusele, jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks (Sots.hoolekande seadus). Kuidas selle kõhutäiega siis nüüd on ehk mitu kalorit (per kõhn kõht ööpäevas) järgmisel aastal ette on nähtud?

Statistikaamet rehkendas (Eesti Toitumisteaduste Seltsi abiga) 2007. aastal elatusmiinimumi ja minimaalse toidukorvi maksumust ning leidis, et siis maksis minimaalne toidukorv 1031 krooni. 2011. aasta hindades teeb see vahepealset toidu kallinemist ja viimast inflatsiooniprognoosi arvestades u 1280 krooni. Selle raha eest peaks saama rahuldatud „täiskasvanud mittetöötava ja väheliikuva inimese energia ja mikrotoitainete vajaduse … tervisehäireid põhjustamata“. Selle korvi energiasisaldus on 2400 kcal.

Kuna toimetulekutoetusest tuleb katta ka „muid“ (mitteeluaseme)kulutusi, siis leiame 1200 kroonist toidule jääva osa. Kahes alumises kuludetsiilis moodustavad need „muud“ kulud LEU andmeil u 45% tarbimiskorvist ehk veidi väiksema osa kui kulutused toidule (jättes eluasemekulud, viina, suitsu ja palmisaared kõrvale). Seega 55% toimetulekutoetusest peaks jääma nälja kustutamiseks. Eelpool mainitud eeldusil jääb seega järgmisel aastal toimetulekutoetusest elaval esimesel pereliikmel kehakinnituseks 55% x 1200kr = 660kr, mis tagab tubli poole (660/1280=52%) minimaalselt ettenähtud kaloritest ehk 1250 kcal. Kui ka pere teine liige peaks toimetulekutoetusest elatuma, siis tema peab hakkama saama 1000 kcaloriga.

Optimistliku gurmaanina võib arutleda ka teistpidi – vähemalt esimene pereliige saab kere põhjendatud vajaduste järgi täis pargitud ning millelegi muule materiaalsele pole enam raha mõelda. Kahjuks on see ohtlik variant, sest täis kõht on töötule halb nõuandja.

Kuna sellel aastal õnnestub toimetulekutoetuse toidule jäävast osast esimesel pereliikmel katta vaid 44% minimaalsest kaloraažist, siis on progress täiesti olemas.

Igatahes – väike samm inimesele, aga suur samm riigile.