Valitsus, vabadus ja terve mõistus

Raha(ndus)ministeeriumi juubelikonverentsi ajaloolised aukülalised ei varjanud oma muret riigi pealetungi pärast üldiselt ja „neoliberaalse ideoloogia“ taandumise pärast rahandusministeeriumi ametnikkonnas spetsiifiliselt. See mure on levinud laiemalt, ka õiguskantsler kurdab, et kõikvõimalikke regulatsioone on liiga palju: „Põhimõtteliselt on Eestis võimalik peaaegu kõiki millegi eest karistada.“ Õnneks on ettevõtlikud inimesed asutanud riigi reformimiseks sihtasutuse, elame–näeme.

Ilmselt kadestavad eelpool mainitud tegelased Milton Friedmani, kes oma klaaride mõttekäikude ja säravate oraatorivõimetega on väljendanud sarnaseid seisukohti löövamalt kui kõik ülejäänud liberaalid kokku. Muu hulgas 25 aastat tagasi Hoover Institutionis (mittevasakpoolne mõttekoda) peetud kõnes „Why government is the problem“. Ilma küsimärgita, kuna vastused on teada. 

Vastavalt pealkirjale näitab Friedman veenvalt, kuidas kõigi Ühendriike vaevavate hädade põhjuseks on valitsus, mis küll soovib oma kodanikele pakkuda parimat, välja kukub aga nagu alati. Abraham Lincolni ideaalist „government of the people, by the people, for the people“ on saanud „government of the people, by the bureaucrats, including the legislators who have become bureaucrats, for the bureaucrats“.

Mõned näited: hariduskulutused on kolmekümne aastaga kolmekordistunud, kvaliteet aga käib alla; pereväärtused manduvad ja teismelised rasestuvad üha tihemini; õilsatel kaalutulustel kehtestatud üürihinnapiirangud viivad kodutuse ja kõrgete kinnisvarahindadeni; lokkava seadusetuse põhjuseks on liiga palju seadusi, kõiki neid ei jaksa keegi täita; jne. 

Friedman on veendunud, et turg on peaaegu kõiges parem kui riik ja selle näiteks toob ta liiklusummikud – erakätes autotööstus suudab kõik huvilised varustada autodega, aga riik ei saa kuidagi hakkama piisava teedevõrgu rajamisega. (2017 oli USAs müügil 275 erinevat automudelit, millest 38 olid verivärsked, nii et valikut tõesti on.) Katsu sa vastu vaielda. 

See kõne on kohustuslik õppematerjal kõigile riigiametnikele, kes siiralt usuvad, et nad tegutsevad avalikes huvides. Friedman tsiteerib seal üht oma sõpra: ühes asjas võid sa iga inimese osas kindel olla – ta seab oma isiklikud huvid sinu huvidest alati ettepoole. Tundub küüniline? Ka eestlane teab, et oma särk on ihule kõige lähemal. Huvitaval kombel eelnes kõnele 12 aastat katkematut vabariiklaste võimu Reaganist Bushini, nii et vana liberaal oli opositsioonis pea kogu establishmentiga. Eks seegi näitab mehe suurust. 

Friedmani terased mõttekäigud väärivad imetlust, ilma naljata, sest tema kirjeldatud (realiseerunud!) ohud on reaalsed. Kaasaegsed teadsid, et temaga vaielda ei olnud kerge. Lohutust annab riigiametnikule ehk see, et üks tema Chicago ülikooli aegne kolleeg ja (erinevalt Friedmanist) eurorahapiirkonna edusse uskunud majandusnobelist Robert Mundell oli ühel hetkel sunnitud tõdema: „Milton, the trouble with you is you lack common sense.