Soome saab juba täna saja aastaseks. Nende sügisel Eestis
käinud arenguminister
Kai Mykkänen arvas, et Soome oluline edutegur on olnud talv. See
sunnib pingutama. Talved on viimasel ajal lahjaks jäänud. Jätkugu soomlastel
sisu ja sitkust sellele vaatamata!
Mart Tarmak, diplomaat, polüglott, olümpiavõitja sugulane,
tunnustatud loomaarsti vend ja Balti keti idee tunnustamata autor, viis
juubelihooaja puhul täide oma ammuse unistuse – panna eesti keelde oma sõbra
Ilkka Taipale, psühhiaatri ja eutanaasia eestkõneleja, koostatud raamat „100
sosiaalista innovaatiota Suomesta“. Kuna aega nappis, korraldas ta 350
lehekülje tõlke talgute korras. Sedasorti ühistegevus ei ole eestlastele
ajalooliselt võõras.
Eesti keeles on raamatu pealkiri siiski „100 Soome
innovatsiooni“. Nii on suupärasem ja pole vaja karata, et see „sotsiaalne“
võimalikke lugejaid peletab. Nende s-tähega sõnadega on paljudel eestlastel
endiselt keeruline suhe. Ka nendel, kes
sündinud ammu pärast Brežnevit ja Kekkoneni.
Kuna raamatu eestikeelne pealkiri ei ennustanud intriigi,
oli Raul Rebasel võimalus seda tutvustada
äsjasel Riigikogu egiidi all ja Arenguseire Keskuse kaasabil toimunud innovatsioonikonverentsil.
Päev lõppes paneeldiskussiooniga, kus sai kahe ülikooli rektoritelt, EASi
juhilt ja kommertspanga varahaldurilt küsida küsimusi. Võimalust kasutas,
hommikul esitletud raamat käes, ka üks teravamat sorti noorepoolne
majandusprofessor. Ta palus nimetada kolm Eesti sotsiaalset innovatsiooni
taasiseseisvumisest alates, kui e-residentsus kõrvale jätta. (Meie emapalk oma
jõulisel kujul oleks ehk kvalifitseerunud, kuigi see on veidi
ebaproportsionaalne ja lihtsakoeline vahend iibetrendi murdmiseks. Pealegi
võttis Soome Keskerakond selle oma programmi juba aastal 1962.)
Ilmselt paljudele innovatsioonihuvilistele üllatusena aga ei
andnud moderaator, vahelduseks opositsioonis oleva erakonna saadik,
panelistidele võimalust igati arusaadavale küsimusele vastata. Ta pareeris
küsimuse vähimagi kõhkluseta, argumendiga, et sellel konverentsil on teine
fookus. Tõepoolest oli ta juba oma hommikustes avasõnades tähelepanu juhtinud
seisukohale, et „innovaatiline sotsiaaleluasemeprogramm – see pole
innovatsiooni pärusmaa“. Miks mitte, innovatsioonile võib läheneda ka
Schumpeteri moodi kitsalt ja puhtmajanduslikult.
Kohaletulnuid võis siiski jääda vaevama küsimus, et kui
Soome 100 sotsiaalset innovatsiooni ei ole suutnud väärata nende tehnilist ja
majanduslikku edenemist, siis miks peaks seda kartma Eestis? Kuid võib-olla
siiski. Sibeliuse Akadeemia lõpetanud helilooja Jüri Reinvere arvab, et „Üks
asi, milles soomlased on ületamatud ja mis eestlastel peaaegu täiesti puudub,
on kokkuhoidmine. Soome rahvusvahelise menu tagatis, kaasa arvatud kunsti,
disaini ja arhitektuuri vallas, on olnud kokkuhoidmine.“ (Soome
on eestlastele tundmatu maa, Sirp 1.12.2017). Eestlastele seostub
kokkuhoidmisega vist tõesti eelkõige kasinus.
Igatahes jäi sellel üritusel, mille alapealkiri oli „riigi
võimalused ja valikud“, maavõistluse arvestuses Eesti skoor avamata. Raamatu
esmailmumise puhul 2006. aastal tõdes selle koostaja, et ka Soomes kiputakse
majanduse vundamendina nägema tihti vaid tehnilisi läbimurdeid. Taipale arvates
oleks paljud neist jäänud sündimata ilma rohkete poliitiliste, sotsiaalsete ja
igapäevaelu puudutavate uuendusteta.
Äkki on esseist Reinverel õigus, kui ta väidab samas, et
„Nii naljakas, kui see ka ei ole, ei saa soomlased ja eestlased üksteisest
peaaegu üldse aru, kusjuures mõlemad arvavad, et saavad.“ Ehk aitab kogumik
avardada veidi ka meie arusaamu elu olulistest koostisosadest siinsel
laiuskraadil ja vennasrahvast paremini mõista. Enne meid on seda tõlgitud pea
kolmekümnesse keelde. Parempi myöhään jos silloinkaan.
Postitused
